Olla kristlane ilma palveta on sama võimatu kui olla elus ilma hingamata.
Martin Luther
Kristlus ehk ristiusk sai alguse 1. sajandil pKr Juudamaal, Rooma impeeriumi provintsis, juudi usuliste traditsioonide ja Naatsareti Jeesuse õpetuste põhjal. Tema sõnum kaastundest, päästest ja pühendumusest Jumalale tõmbas ligi järgijaid, kuid tekitas ka vastuseisu olemasolevate usuliste ja poliitiliste võimude seas.
Pärast Jeesuse ristilöömist jätkasid tema jüngrid õpetuse ja sõnumi levitamist, luues seeläbi aluse varajasele kristlikule kogukonnale. Tagakiusamisele ja vastuseisudele vaatamata levis kristlus aja jooksul üle tolleaegse Rooma impeeriumi ning kujunes lõpuks välja maailma ajaloo üheks kõige mõjukaimaks religiooniks.
Kristlus ei tekkinud tühjalt kohalt, selle teke ja levik on osa laiemast usundite ajaloolisest arengust, mis on mõjutanud miljardeid inimesi. Kui vaadata suuremat pilti, on huvitav näha, milliseid ühiseid jooni ja erinevusi maailma suurimad religioonid jagavad.
Ristiusu juured
Ristiusk kujunes välja judaismi kontekstis ning paljud selle esialgsed järgijad olid ise juudid. Naatsareti Jeesust nähti kui õpetlast ja reformaatorit, kelle sõnum keskendus eelkõige kaastundele, vankumatule usule Jumalasse ning igavesele elule.
Ristiusu tekkekoht oli 1. sajandi pKr Juudamaa, mis oli Rooma impeerumi provints Vahemere idaosas, tänapäeva Iisraeli ja Palestiina aladel. Liikumine sai alguse Naatsareti, Petlemma ja Jeruusalemma linnadest, kus Jeesus tihti jutlustas ning seeläbi järgijaid kogus.
Pärast tema ristilöömist Jeruusalemmas hakkasid tema jüngrid usku levitama üle Levandi, Väike-Aasia (tänapäeva Türgi), Kreeka ja Rooma, kasutades selleks tähtsamaid kaubateid ja linnakeskusi, mille tulemusena levis usk kiiresti üle kogu impeeriumi.
Jeesuse tormilise kiirusega kasvav toetus ning tema mõju tekitas palju vastuolu, mis viis lõpuks selleni, et Rooma võimud otsustasid ta risti lüüa. Kuid Jeesuse järgijad uskusid tema ülestõumisesse, mis on ka kristluse üks keskseid põhiuskumusi.
Varases arengujärgus oli kristlus väike ja organiseerimata sekt judaismi sees. Peamine rõhk oli isiklikul päästel, mille saavutamine oli võimalik läbi usu Jeesusesse kui Jumala Poega.
Üks esimesi suuremaid vaidlusi kristluse järgijate seas puudutas küsimust, kas Jeesuse õpetus oli mõeldud üksnes juutidele või ka paganatele (ehk mittejuutidele). Mõned juudi päritolu kristlased olid arvamusel, et paganatest kristlaseks pöördunud peaksid järgima ka juudi seaduseid, näiteks ümberlõikamist (b'rit milah ehk bris) ja toiduga seotud piiranguid (kosher ehk koššer). Teised, sealhulgas Paulus, vaidlesid sellele vastu ja leidsid, et sellised nõuded ei ole pääsemise ehk inimese lunastamise eelduseks.
Vaidlus lahendati umbes 49. aastal pKr toimunud Jeruusalemma kirikukogul, kus otsustati, et paganatest pöördunud ei pea juudi kombeid täielikult omaks võtma. See otsus mängis olulist rolli, et ristiusk hakkaks juudi kogukondadest ka väljapoole levima ning lõi soodsa pinnase, et kujuneks uus ja mitmekesise järgijaskonnaga religioon.
Küsimused selle kohta, kes võib saada usukogukonna osaks ja millistel tingimustel, ei ole vaid kristluse jaoks ainulaadne arutelupunkt. Sarnaseid diskussioone ja mudehetki on kogenud ka teised suured religioonid, näiteks islamiusus.
Kristluse levik Rooma impeeriumis
Pärast Jeesuse surma oli apostel Paulusel ja tema tegevusel varakristluse kujunemisele märkimisväärne mõju. Tema kirjad, millest paljud said hiljem Uue Testamendi osaks, aitasid määratleda kristluse varajast teoloogiat ja kogukondlikku elu. Rooma kodanikuna sai Paulus piiranguteta reisida ning suhelda tärkavate kristlike kogukondadega üle kogu impeeriumi, tegeledes nii usuliste vaidluste kui ka argieluliste korralduslike ja eetiliste küsimustega.
Apostel Paulus oli üks olulisemaid tegelasi varase kristluse levikus. Ta oli tuntud oma misjonitöö ja teoloogiliste kirjutiste poolest. Rooma kodanikuna rändas ta palju, rajadus uusi kogudusi ja kirjutades kirju, mis kristliku õpetuse arengut tugevalt mõjutasid. Pauluse õpetused rõhutasid, et usk Jeesusesse on tähtsam kui juudi seadused, aidates sel moel kristlusel kujuneda judaismist eraldiseisvaks usuliseks liikumiseks.
Paljud Pauluse kirjad, näiteks tema kirjad galaatlastele ja kiri roomlastele, kuuluvad tänapäeval Uue Testamendi koosseisu. Neis kirjades käsitles ta keerulisi suhteid Rooma võimudega, julgustades kristlasi elama rahumeelselt ja praktiseerima usku impeeriumi tingimustes. Need tekstis annavad väärtusliku ülevaate sellest, milliste raskustega varajased kristlased rinda pistsid ja kuidas nende usuline identiteet kujunes.
Juudi usul oli Rooma impeeriumis ametlik tunnustus ja sellega kaasnesid teatud õigused, sealhulgas usuvabadus ja seaduslik autonoomia. Kristlus, mis kasvas välja juudi traditsioonidest, ei nautinud aga sama staatust. Varajast ristiusku vaadeldi sageli kahtlustavalt ning selle järgijad kogesid aeg-ajalt tagakiusamist, eriti juhul, kui nende tegevus paistis olevat vastuolus kehtiva riigikorra või keisrikultusega.
Aastal 313 pKr andsid keiser Constantinus ja tema kaasvalitseja Licinius välja Milano edikti, mis kehtestas usuvabaduse. See tähendas, et nii kristlased kui ka kõik teised usulised rühmad Rooma impeeriumis võisid oma usku avalikult, ilma tagakiusamise hirmuta praktiseerida.
Vähem kui dekaad hiljem, aastal 325 pKr, kutsus keiser Constantinus kokku Nikaia esimese kirikukogu, et ühtlustada kristlik õpetus ja lahendada teoloogilisi vaidlusi. Seal sõnastati Nikaua usutunnistus, millest sai kristluse põhialuste ametlik väljendus.
Hiljem, 380. aastal pKr, kuulutas keiser Theodosius I välja Thessaloniki edikti, millega muudeti Nikaia usutunnistusele tuginev kristlus Rooma impeeriumi ametlikuks riigiusuks. Sellega seoses hakati alternatiivseid kristlikke rühmitusi pidama hereetikuteks, nende kogudused suleti ja vara konfiskeeriti.
Rooma riigivõimu suhtumine kristlusesse muutus aja jooksul kardinaalselt. Vaenulikust tõrjumisest sai mõnesaja aasta jooksul ametlik tunnustus ja riiklik eelistus. See poliitiline pööre kujundas kristluse staatust mitte ainult Rooma ajastul, vaid mõjutas selle rolli kogu hilisemas Lääne tsivilisatsiooni ajaloos.
Kristluse arengu võtmesündmused
Siin on ülevaade olulisematest kuupäevadest, mis kristluse tekkelugu ja varajast arengut kujundasid:
u 4 eKr – 30 pKr
Jeesuse elu ja tegevus
Jeesus kuulutab Juudamaal, kogub järgijaid ning lüüakse Jeruusalemmas risti.
u 30 – 33 pKr
Usk ülestõusmisesse
Jeesuse jüngrid väidavad, et ta on surnust üles tõusnud, millest saab kristluse kujunemise algimpulss.
u 33 – 64 pKr
Apostel Pauluse misjonitöö
Apostel Paulus levitab ristiusku üle Rooma impeeriumi, eriti paganate ehk mittejuutide seas.
u 49 pKr
Jeruusalemma kirikukogu
Kristluse usujuhid otsustavad, et paganad võivad pöörduda kristlasteks ilma juudi seadusi järgimata.
u 64 pKr
Tagakiusamine keiser Nero ajal
Kristlasi süüdistatakse suure Rooma tulekahju põhjustamises ja neid hakatakse taga kiusama.
u 70 pKr
Jeruusalemma ehk teise templi hävitamine
Rooma väed hävitavad Jeruusalemma templi. See sündmus mõjutab juudi ja kristliku kogukonna omavahelisi suhteid.
u 100 pKr
Uue Testamendi tekstide levik
Evangeeliume ja Pauluse kirju hakatakse kristlike kogukondade seas laialdaselt levitama.
u 313 pKr
Milano edikt
Keiser Constantinus legaliseerib kristluse ning lõpetab järgijate tagakiusamise Rooma impeeriumis.
325 pKr
Nikaia kirikukogu
Kristluse usujuhid määratlevad peamised usutõed, millest sünnib Nikaia usutunnistus.
380 pKr
Thessaloniki edikt
Keiser Theodosius I kuulutab kristluse Rooma impeeriumi ametlikuks riigiusuks.
Ristiusu teekond marginaalsest liikumisest ametliku riigiusuni on hea näide sellest, kuidas religioon võib ühiskonnas kujuneda, laieneda ja lõpuks institutsionaliseeruda. Sarnaseid arenguid on märgata ka idamaistes religioonides, näiteks budismi arengus, mille teekond ühiskondliku nähtusena on omajagu erinev, kuid siiski võrreldav.
Ülevaade kristlusest
Etümoloogiliselt tuleneb sõna „kristlus“ vanaprantsuse keelest, kuid selle juured ulatuvad ladinakeelse sõnani Christus, mis viitab Kristusele ehk Messiale. Kristluse definitsiooniks on religioon, mis põhineb Naatsareti Jeesuse õpetustel, uskumustel ja praktikatel. Seega algas kristluse ajalugu just Jeesuse ja tema apostlite tegevusest.
Jeesuse kõige lähedasemad ja ustavamad järgijad ehk apostlid ehk jüngrid olid Peetrus, Johannes, Jaakobus, Andreas, Toomas, Matteus, Filippus, Bartolomeus, Jaakobus, Siimon, Taddeus ja Juudas Iskariot (pärast Jeesuse reetmist valiti tema asemele Mattias).
Kurikuulsal Leonardo da Vinci seinamaalil „Püha õhtusöömaaeg“ on kujutatud Jeesust ja tema kahteteist apostlit viimasel õhtusöögil, mille Jeesus enne vangistamist ja ristilöömist nendega pidas. Tegemist on kristluse ühe kõige sümboolsema hetke ja kunstiajaloo ühe tuntuima stseeniga.
Kristluse usk tugineb Jeesus Kristuse elu, surma, ülestõusmise ning õpetuste kesksetele põhimõtetele. Just seetõttu nimetatakse selle usu järgijaid kristlasteks.
Kuigi kristluse aluseks on Jeesuse õpetused tema eluajal, hakkas kristlik kogudus märgatavalt kasvama alles pärast tema surma, umbes aastal 33 pKr. Jeesuse jüngrid jätkasid tema sõnumi kuulutamist, õpetades esmajärjekorras juute, kuid järjest enam ka teisi inimesi. Nad kuulutasid head sõnumit, tuginedes muistsetele pühadele kirjutistele.
Tuleb märkida, et esimesed ametlikud kristlased olid etniliselt juudid. See tekitas 1. sajandil palju küsimusi ja arutelusid teemal, kas kristluseks pöördumine on mõeldud üksnes juutidele või on see võimalik ka teiste rahvaste jaoks.
Jeesus ehk kristluse rajaja sündis Petlemmas ning tema õpetused pärinevad otse Jumalalt. Jeesus tegutses peamiselt Jeruusalemma ümbruses, mistõttu võib öelda, et ristiusk sai alguse just nendest piirkondadest.
Kristluse põhiveendumused
Nagu igal suurel religioonil on ka kristlusel oma põhiuskumused, mis on kujunenud sajandite jooksul ja püsivad olulistena ka tänapäeval.
Kuigi kristluse erinevad harud – protestantism, katoliiklus, õigeusk jne – võivad teatud õpetustes erineda, kuulub enamik maailma kristlastest (üle 1,3 miljardi inimese) just katoliku kirikusse. Seetõttu keskendume järgnevalt just katoliku usutraditsiooni põhiveendumustele:
Tuleb märkida, et mitte kõik kristlikud harud ei praktiseeri ülal loetletud õpetusi. Näiteks mormonid ja Jehoova tunnistajad ei tunnista Kolmainsust ega pühakute rolli kristlikus usus. Kolmainsuse mõiste võib tunduda keeruline isegi paljudele kristlastele, kuid sellised keerukad jumalakujutused pole religioonide puhul haruldased. Kui kristluses räägitakse ühest Jumala Kolmainsuse kujul, pakub näiteks hinduism veelgi mitmekihilisemat jumalakäsitlust, kus tuhanded jumalused väljendavad erinevaid kosmilis aspekte, kuuludes samal ajal kõik ühte suuremasse tervikusse.
Ristiusu tuntud isikud ja nimed
Iga suur usuline liikumine on rohkem kui vaid usk. Selle kujunemisloos mängivad suurt rolli need, kes seda esindavad, suunavad või muudavad. Kristluse ajaloos leidub isikuid, kelle mõju on olnud nii ehitav kui ka vastuoluline. Siin on mõned prominentsemad nimed, keda võiksid ristiusu kontekstis teada:
Rooma paavst: tuntud ka kui kõrgeim pontifeks, paavst on Rooma piiskop ja katoliku kiriku ülemaailme juht. Ta on nii vaimulik kui ka sümboolne autoriteet enam kui miljardi katoliiklase jaoks.
Viimane paavst Franciscus (1936-2025), kes valiti ametisse 2013. aastal, oli esimene Lõuna-Ameerikast pärit paavst (Argentiinast).
Martin Luther (1483-1546): Saksa teoloog ja munk, kes sai tuntuks kui Rooma katoliku kiriku reformija. Lutheri kriitika kiriku korruptsiooni ja indulgentside müügi suhtes viis protestantliku reformatsiooni alguseni. Tema tegevus murdis katoliku kiriku ainuvõimu Lääne-Euroopas ja pani alguse uutele kristlikele liikumistele Euroopas (nt protestantism).
Jean (John) Calvin (1509-1564): Šveitsis tegutsenud prantsuse teoloog, kelle õpetused kujundasid tugevalt reformeeritud kristlust. Calvin rõhutas Jumala kõikvõimsust, ettehooldust ja pääste eelpäritust, tuues kristlusesse süsteemse ja distsiplineeritud lähenemise. Tema mõju ulatub tänapäevalgi kalvinistlikesse kogudustesse ja protestantlikku teoloogiasse laiemalt.
Kristlus jagab oma juuri juudi usuga, kuid lahkneb sellest mitmes teoloogilises ja kultuurilises aspektis. Judaismi rolli ja arengut mõistes saame paremini aru ka kristluse kujunemisest ja selle suhetest teiste religioonidega.
Teiste maailmareligioonide tundmaõppimine on rikastav kogemus, mis aitab kasvatada tolerantsi ja mõistmist enda ümber olevate inimeste suhtes. Ja kes teab, ehk õpid midagi täiesti uut ka iseenda kohta!
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
