Alustavale pianistile võivad heliredelid tunduda igavad ja üksluised. Arpedžod ehk akordide laialimängitud versioonid ei pruugi samuti esmapilgul väga köitvad olla. Paljude jaoks ei teki nende harjutuste käigus sama elevust, mida tunti esimesel korral, kui sõrmed klaveriklahvidele asetusid ja kõla tekkis.
Sellegipoolest on just heliredelite ja arpedžo harjutamine klaverimängu arengus keskse tähtsusega. Kui eesmärk on arendada välja õige klaverimängutehnika, ei saa neist kuidagi mööda minna. Need harjutused tugevdavad sõrmelihaseid, parandavad koordinatsiooni ning õpetavad kuulma ja tunnetama helidevahelisi suhteid.
Räägime lähemalt:
- mis on heliredel ja miks see oluline on?
- mis täpselt on arpedžo ja kuidas see käib?
- kui kiiresti peaks neid harjutusi mängima?
- kuidas heliredelit ja arpedžot muusikas kasutatakse?
Kindel on see, et igapäevane harjutamine on edusammude eelduseks. Samal ajal tuleb jälgida nii kehahoiakut kui ka sõrmede asetust, sest kehv või ebaõige tehnika võib kaasa tuua ülekoormusvigastuse. Veelgi enam, ebamugav asend ja vale sõrmetöö muudavad keerukamate teoste õppimise hiljem palju raskemaks.
Käesoleva artikli fookus on käte töö ja tehnika arendamine. Me ei keskendu mitte klaveri pedaalikasutusele, vaid sellele, kuidas õigesti ja tõhusalt harjutada, et klaverimäng muutuks sujuvamaks, kiiremaks ja vähem pingutust nõudvaks.
Heliredeli valdamine on hea tehnika vundament
Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole heliredelid piinamisvahendid, mis peaksid alustavaid klaverimängijaid instrumendist eemale peletama. Kuigi need võivad tunduda üksluised ja mitte just inspireerivad, on heliredelid tegelikult üks olulisemaid klaverimängutehnika aluseid ning pea iga pianist alustas oma mängijateekorda just nende harjutamisega.
Lisaks on neil üks väga praktiline pluss, mida nooti vaadates kohe ei märkagi: paljud meloodiad sisaldavad väikeseid lõike heliredelitest. Näiteks kui mängid järjest noote C-D-E (do-re-mi) või E-F-G (mi-fa-so), siis oledki juba kasutanud osa C-duuri heliredelist, isegi kui sa ei mänginud seda tervenisti algusest lõpuni. Just sellised lühikesed helijupid, mis liiguvad järjest üles või alla, moodustavad sageli osa tuntud meloodiatest.
Heliredel tähendab nootide järjestikust liikumist üles või alla mööda klaveri klaviatuuri, oktavist oktavini. Teadupärast koosneb oktav kaheksast noodist. Täpsemalt väljendudes tähistab oktav intervalli kahe samanimelise heli vahel. See on üks paljudest teadatuntud faktidest klaverite kohta.
Et paremini mõista, kuidas heliredel töötab, kasutame näitena C-duuri heliredelit, kuna see on lihtsaim ja visuaalselt kõige selgem, kuna ühtegi musta klahvi ei kasutata. Nagu kõigi teise duuriheliredelite puhul, järgib ka C-duur kindlat helidevahede mustrit, mis loob spetsiifilise ja äratuntava tonaalsuse.
C-duuri heliredel koosneb järgmistest nootidest: C-D-E-F-G-A-B-C (do-re-mi-fa-so-la-si-do).
Alumine ja ülemine C (do) asuvad teineteisest oktavi kaugusel, mis tähendab kahe samanimelise heli vahelist intervalli.
Õige sõrmetehnika
Kuidas mängida kaheksat nooti, kui ühel käel on vaid viis sõrme? Appi tuleb korrektne ja läbimõeldud sõrmepositsioon. Alustame parema käega:
- Aseta pöial madalamale C-noodile (do).
- Mängi D ja E (re ja mi) nimetis- ja keskmise sõrmega.
- Seejärel vii pöial keskmise sõrme alt läbi F-noodi (fa) peale.
- Jätka mängimist kõikide sõrmedega järjest kuni kõrgema C-ni (do), mis jääb nüüd väikese sõrme alla.
Kui liigud heliredelis allapoole, kasuta sama loogikat vastassuunas: aseta pöial F-noodile (fa) ja vii seejärel keskmine sõrm üle pöidla, et heliredel keskmise, nimetissõrme ja pöidlaga alumise C (do) juures lõpetada.
Tähtis on, et harjutades ei keeraks sa rannet. Käsi peaks püsima loomulikus asendis, sõrmed kergelt painutatud, randmeliiges võimalikult sirgena. Just selline vorm ja kehahoiak tagav, et harjutus oleks efektiivne ega tooks kaasa ülekoormust või pinget.
Kui oled parema käega piisavalt harjutunud, nii et liikumine on sujuv ja loomulik, asu vasaku käega harjutamise juurde. Heliredeli mängimine toimub peegelpildis:
- Alusta väikese sõrmega madalalt C-noodilt (do).
- Mängi iga sõrmega esimesed viis nooti.
- Vii keskmine sõrm üle pöidla, et seejärel heliredel kõrgema C (do) juures pöidlaga lõpetada.
Ja nagu sa ilmselt juba aimad, toimub vasaku käega heliredeli allasuunaas mängimisel sama loogika, lihtsalt vastassuunas: alustad kõrgema C (do) peal pöidlaga ning kui keskmine sõrm vajutab A-nooti (la), too pöial keskmise sõrme alt läbi G (so) peale, et alumised viis nooti erinevate sõrmedega tabada.
Mõlemad käed korraga
Kui suudad mõlema käega eraldi heliredelit mängida ilma sõrmedega „komistamata“, on aeg võtta ette kahe käega korraga harjutamine. See võib alguses olla veidi keeruline, kuid mida paremini su käed iseseisvalt töötavad, seda lihtsam on neid sünkroniseerida. Just see ongi heliredelite harjutamise eesmärk: mõlema käe iseseisva liikumise arendamine, et nad sujuvalt koostööd teeksid.
C-duur on alles algus. Mida rohkem erinevaid heliredelivariatsioone ja oktaveid sa läbi harjutad, seda paindlikumaks ja enesekindlamaks muutub sinu klaverimäng.
Parim ja tõhusaim viis klaveri õppimiseks on teha seda kogenud õpetaja juhendamisel, eriti heliredeli mängimise ja sõrmepositsiooni osas. Hea õpetaja aitab kiiresti märgata vigu kehahoiakus või sõrmede positsioonis, enne kui need harjumuseks jõuavad saada. See aitab ennetada halbade harjumuste teket ja aitab hoida ära vigastusi, mis ebaõigest tehnikast võivad tekkida.
Kuidas arpedžot mängida?
Heliredelid on kõige olulisemad harjutused, et arendada nii õiget sõrmetehnikat kui ka kehahoiakut. Kui oled mõned nädalad igapäevaselt heliredelite mängimist harjutanud, oled valmis järgmise sammu jaoks: arpedžod.
Arpedžo (it arpeggio ehk „harfitaoliselt“) on sisuliselt igal teisel noodil põhinev helijada. Kui jääme näitena C-duuri juurde, siis arpedžo näeb välja nii:
C (do) - E (mi) - G (so) - C (do)
Arpedžo mängimine parema käega
- Aseta pöial C (do) noodile.
- Mängi E (mi) nimetissõrmega ja siis G (so) keskmise sõrmega.
- Seejärel pööra kätt kergelt, et väikese sõrmega ulatuda kõrge C (do) noodini.
Isegi kui su käsi ulatub füüsiliselt kogu oktavi ulatust katma, peaksid sellist venitust vältima. Tegemist on halva tehnikaga ja see võib esile kutsuda ülekoormusvigastuse. Selle asemel hoia ranne sirges asendis, sõrmed kergelt kaardus ning liigu vajadusel kergelt küünarnukist, mitte randmest ega õlast. Klaverimängu puhul on väikesed kuid see-eest teadlikud liigutused palju tõhusamad, kui suured žestid.
Arpedžo mängimine vasaku käega
Vasaku käega arpedžot mängides on liikumine sama, lihtsalt vastupidises suunas:
- Alusta väikese sõrmega C (do) noodil.
- Kasuta keskmist sõrme G (so) ja nimetissõrme E (mi) jaoks.
- Lõpeta pöidlaga kõrgel C (do) noodil.
Tasub esile tõsta, et ükskõik kumbat kätt kasutades jääb neljas sõrm (sõrmuse sõrm) ehk kõnekeeles „nimetu Mats“ kasutamata. Just nii on arpedžo standardne sõrmetehnika üles ehitatud. Kui harjutad nii duuri- kui moll-arpedžosid, siis kuula tähelepanelikult, kui erinevalt need kõlavad.
Duur vs moll
Moll-arpedžodel on tihti sügavam, nukram kõla kui duuri arpedžodel, mis kõlavad helgemalt ja säravamalt. See erinevus tuleb toonide vahest. Mollis on kolmas aste pooltooni võrra madalam. Näiteks:
- C-duur arpedžo: C (do) - E (mi) - G (so) - C (do)
- C-moll arpedžo: C (do) - E♭ (mi bemoll) - G (so) - C (do)
Kui soovid tulevikus õppida ka džässklaverit – ja see on igati soovitatav! – siis arpedžode valdamine on vältimatu. Peale džässmuusika korduvad arpedžod sageli ka klassikalises muusikas.
Kuidas tuleb heliredelite ja arpedžo harjutamine kasuks?
Kui arvasid siiani, et heliredelite „tinistamine“ ja arpedžod on lihtsalt tüütu tehnika, siis mõtle uuesti. Tegelikkuses on heliredelite ja arpedžode harjutamine vajalik vundament, millele sinu edasine klaverimänguoskus ehitatud on.
Need harjutused aitavad sul ära tunda mustreid noodikirjas ja mõista, kuidas meloodiad on üles ehitatud. Samuti muutub akordide ja helistike õppimine palju lihtsamaks, kui sul on juba olemas varasem kogemus heliredelites ja arpedžodes peituvate struktuuridega.
Kui soovid oma kuulmist treenida, siis pane mängima (ja muidugi proovi mängida) näiteks Johann Pachelbeli „Kaanon D-duuris“. Selles teoses on arpedžod väga kaunilt esindatud. Klassikalisema stiili austajatele sobib hästi ka Beethoveni „Kuupaistesonaat“, eriti selle kolmas osa, kus kiire arpedžotehnika paneb nii kuulmise kui ka sõrmetehnika proovile.
Kui soovid midagi modernsemat ja veidi väljakutsuvamat, siis proovi Leonhard Coheni „Hallelujah't“. Selles loos kõlab vasaku käe arpedžo osa väga selgelt. Kas su kõrv suudab selle ära tabada?
Metronoomi kasutamine
Viimane oluline aspekt heliredelite ja arpedžode juures on tempo. Kui kiiresti tuleks neid mängida?
Metronoom on rütmiline abivahend, mis aitab hoida ühtlast mängutempot tiksumise abil. Tänapäeval leidub nii mehaanilisi kui elektroonilisi metronoome ning nende funktsionaalsus on kergesti kättesaadav ka nutitelefonide rakendustena.
Paljudele algajatele mõjub metronoomi tiksuv aeglus väsitavalt ja frustreerivalt, kuid aeglase tempoga harjutamine on parim viis, et areneks välja hea tehnika.
Anna endale aega, et kujundada head mänguharjumused. Jälgi oma kehahoiakut ja lihvi sõrmetehnikat. Kui need baasoskused on omandatud, saad hakata kiirusele keskenduma.
Tegelikult ei pea sa isegi klaveri taga istuma, et kiirust ja täpsust arendada. Sõrmede koordineeritud liikumist saad harjutada ka mujal, näiteks jalutades, bussiga koju sõites või televiisorit vaadates. Samuti võiksid kaaluda mõne virtuaalse klaveriklaviatuuri telefonirakenduse kasutamist. See võib tulla kasuks eriti siis, kui klaveri harjutamine ei ole kodus alati võimalik.
Metronoomiga harjutamisel alusta aeglaselt. Kui märkad, et kipud metronoomist „ette jooksma“, on aeg tempos veidi juurde panna. Tõsta kiirust 10 lööki minutis (bpm) peale. Kui tunned, et pead end metronoomiga koos mängimiseks teadlikult tagasi hoidma, on see juba selge märk, et oled valmis tempot veelgi 10 lööki minutis võrra tõstma.
Veel üks kasulik nipp on harjutussessioonide salvestamine, eriti just videoformaadis. Nii saad ise näha, kui palju su mäng aja jooksul areneb, ning seda mitte ainult tehnilisest vaatenurgast vaid ka enesekindluse ja voolavuse poolest. Samuti aitab videomaterjal märgata võimalikke vigu kehahoiakus või käteasendis, mida muidu tähele ei paneks.
Kui sul avaneb võimalus mängida koos partneriga klaveriduetti, saad oma ajastust ja koostööoskust eriti hästi testida. Koos mängimine nõuab sünkroonsust ja täpsust, mis on just need oskused, mida heliredelite ja arpedžode harjutamine järjekindlalt arendab.
Alusta ühe heliredeli või arpedžoga päevas ja harjuta kasvõi 5-10 minutit korraga. Jälgi oma kehahoiakut, kasuta metronoomi ja tunne rõõmu esimestest õnnestumistest. Mida järjepidevam sa oled, seda kiiremini sinu klaverimänguoskus areneb ja seda vabamaks muutub sinu muusikaline väljendusoskus.
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
