Austraalia lahtiste tähtsamad hetked läbi ajaloo

Tänapäeval on Australian Open üks neljast Grand Slam tenniseturniirist. See toimub igal aastal jaanuaris ning märgib uue tennisehooaja algust.

Kõik sai alguse tagasihoidlikust regionaalsest võistlusest, mis on aastakümnete jooksul kasvanud Melbourne Parki koondunud rahvusvaheliseks tippsündmuseks. Australian Openist on kujunenud kogu tennisekalendri avapauk ja on üks oodatuimaid turniire.

Võtame vaatluse alla turniiri pika ja värvika ajaloo, olulisemad verstapostid, murrangulised sündmused ning mängijad, kes on aidanud kujundada selle maineka võistluse nägu.

Kas soovid eratunde anda?

Liitu Superprofi kogukonnaga ja jaga oma teadmisi sadade uudishimulike ja motiveeritud õpilastega

Loo kuulutus

Australian Open – tähtsaimad sündmused

1905–1930: Australian Openi varajased aastad

Austraalia lahtised meistrivõistlused tennises sai alguse 1905. aasta jaanuaris nime all Australaasia meistrivõistlused (Australasian Championships). Turniir peeti Melbourne'i Warehouseman's kriketiväljakul ja selle eesmärk oli edendada tennist Austraalias ja Uus-Meremaal.

Tollal mängiti muruväljakutel ning huvitavaks detailiks jäi seegi, et turniir liikus aastate jooksul ringi eri linnade vahel. Mänge peeti muu hulgas Sydneys, Brisbane’is, Adelaide’is, Perthis (Austraalias) ja Christchurchis (Uus-Meremaal). Selline rändturniiri formaat tegi aga välismängijate osalemise keeruliseks, sest pikk ja kulukas reis ei olnud paljudele jõukohane.

Verstapostid

1930–1950: katsumusterohked kasvuaastad

Pärast mõnekümneaastast tegevust hakkas turniiri tuntus kasvama, samas kui varasemad logistilised probleemid jäid kestma. Võistluse rändamine eri linnade vahel tekitas jätkuvalt raskusi rahvusvaheliste mängijate jaoks, kellele pikk ja kulukas reis polnud lihtne ettevõtmine.

See võimaldas aga mitmetel kohalikel tähtmängijatel särada.

Kuigi tegemist oli iga-aastase turniiriga, katkestas teine maailmasõda turniiri aastatel 1941 kuni 1945. Pärast sõja lõppu kasvas rahvusvaheliste osavõtjate arv märkimisväärselt ja Australian Openist sai tõeliselt rahvusvaheline spordipidu.

Üks huvitav fakt AO turniiri kohta on see, et sõjajärgsetel aastatel tehti korralduslikke otsuseid tihti kiirkorras, kuna tennisemaailm üritas taastada rahvusvahelist võistluskalendrit ja taastada pika ja kurnava sõja tõttu katkenud traditsioone.

1950–1969: lahtiste meistrivõistluste ajastu

Pärast teist maailmasõda hakkas Australian Open saama rahvusvahelist tunnustust. Sellised mängijad nagu Lew Hoad, Ken Rosewall ja Margaret Court kogusid tuntust üle kogu maailma.

Verstapostid

Kas soovid eratunde anda?

Liitu Superprofi kogukonnaga ja jaga oma teadmisi sadade uudishimulike ja motiveeritud õpilastega

Loo kuulutus

1970–1987: Kooyongi ajastu

1972. aastal otsustati, et Australian Open saab endale püsiva kodu Melbourne’is asuva Kooyongi tenniseklubi muruväljakutel. Kooyongist kujunes kiiresti turniiriga tihedalt seotud sümboolne paik, mida pealtvaatajad seostasid just selle võistlusega.

Muruväljakud andsid turniirile erilise iseloomu, kuid 1980. aastateks hakkasid selle piirangud järjest ilmsemaks muutuma. Jaanuari südasuve kuum kliima, murukatte nõudlikkus ja Austraalia suhteline kaugus jaoks tähendasid, et paljudel rahvusvahelistel tennise tippmängijatel ei olnud tihti võimalik osa võtta.

Turniiri populaarsus kodupubliku seas oli väga suur, kuid maailma koorekihi kohale meelitamine osutus keeruliseks.

Selle ajastu silmapaistvad tiitlivõitjad

Turniiri väljakukatte areng

Enamik suure slämmi turniire on tuntud selle järgi, millisel väljakukattel mängitakse. Tänapäeval jagunevad need järgmiselt:

• Australian Open (Austraalia) - kõvakate
• Roland Garros (Prantsusmaa) - savikate
• Wimbledon (Inglismaa) - murukate
• US Open (Ameerika Ühendriigid) - kõvakate

Australian Openi puhul ei ole see aga läbi ajaloo olnud sugugi üheselt mõistetav. Kuigi tänapäeval seostub turniir kindlalt kõvakattel mängimisega, toimusid valdav osa selle varasematest võistlustest hoopis muruväljakutel.

Sydney, Adelaide’i, Brisbane’i ja Melbourne’i Kooyongi muruväljakud olid aastakümneid turniiri peamised toimumispaigad. Kuid 1980ndatel sai üha selgemaks, et muruväljakutel oli mitu olulist piirangut. Eriti Melbourne’i muutliku ilma tõttu nõudsid väljakud pidevat hooldust ning vihm ja kuumus (kuni 40 kraadi) põhjustasid mängude sagedast edasilükkamist või isegi ärajäämist.

Üleminek kõvakattele tõi Australian Openile uue hingamise. See võimaldas kiiremat ja stabiilsemat mängutempot ning avas ukse mitmekesisematele mängustiilidele. Samuti viis see turniiri ühele joonele USA lahtistega, mis on teine kõvakattel peetav suur slämm.

1988–1999: Australian Open kolib Melbourne Parki

Kaheksakümnendate lõpus toimus Australian Openi ajaloos üks suurimaid muutusi. Turniir kolis täiesti uude ja kaasaegsesse kompleksi, mis pakkus võrreldamatult paremaid tingimusi nii mängijatele kui ka publikule.

Uus võistluspaik kandis avamisaastatel nime Flinders Park ning tõi Australian Openile kaasa kaks olulist uuendust: kõvakatte kasutuselevõtu (rohelist värvi Rebound Ace) ja peaväljakule paigaldatud avatava katuse. Uue toimumiskoha esimesed üksikmängude võitjad 1988. aastal olid Mats Wilander ja Steffi Graf.

1996. aastal nimetati kogu kompleks ümber Melbourne Parkiks. Peaväljaku praegune nimi, Rod Laver Arena, anti sellele hiljem, aastal 2000.

Selle perioodi uuendused tõstsid Australian Openi teiste suure slämmi turniiridega samale tasemele ning muutsid selle rolli rahvusvahelises tenniskalendris märksa olulisemaks.

Verstapostid

2000–2020: moderniseerimine ja ülemaailmne kasv

2000ndad tõid Melbourne Parki järjepidevaid uuendusi. Peaväljak sai ametlikult nime Rod Laver Arena, austusavaldusena Austraalia tennisekuulsusele ja kolmekordsele Austraalia lahtiste meeste üksikmängu võitjale.

2008. aastal võeti kasutusele sinine Plexicushion kõvakate, mis muutis Australian Openi mängupinna visuaalselt eristatavaks ja pakkus mängijatele stabiilset, kiiret ja ühtlase põrkega väljakut.

Alates 2020. aastast on kasutusel GreenSeti akrüülkate, mis on mitmel ITF-i, ATP ja WTA turniiril levinud lahendus. GreenSeti tehnoloogia pakub ühtlast mängupinda ning on tuntud oma töökindluse ja kvaliteedi poolest.

Selle ajastu silmapaistvad tiitlivõitjad

2000ndad olid ka periood, mil Australian Openi publikunumber ja ülemaailmne televaatajate arv jõudsid rekordtasemele.

2020ndad: innovatsioon ja tänapäev

Käesolev aastakümme algas tehnoloogiliste edusammudega, aga ka mitmete väljakutsetega, sealhulgas COVID-19 pandeemiaga, mis tõi endaga mitmeid piiranguid. 2020. ja 2021. aasta turniirid toimusid vähendatud publikuga ning mängijatele kehtisid ranged karantiinireeglid.

Samas on viimastel aastatel toimunud mitmeid olulisi uuendusi, mis muutsid tennisevõistluste korraldust laiemalt.

Olulised uuendused

2021: Kasutusele võeti täielikult elektrooniline Hawk-Eye joonekontrolli süsteem, mis kõrvaldas vajaduse joonekohtunike järele, et vältida inimlikke eksimusi. Australian Openist sai seega esimene suure slämmi turniir, mis rakendas seda tehnoloogiat kogu väljaku ulatuses.

Viimaste aastate tšempionid

Unustamatud matšid ja legendaarsed rivaalitsemised

Australian Open on olnud lavaks maailma parimatele tennisemängijatele ning toonud tenniseajalukku rohkelt pingelisi ja meeldejäävaid kohtumisi. Kõiki neid pole ühes artiklis võimalik käsitleda, kuid toome välja mõned kõige olulisemad.

1981: Martina Navratilova vs Chris Evert

See finaal toimus ajal, kui Australian Open peeti veel Kooyong tenniseklubi muruväljakutel. Tšehhitar Navratilova ja ameeriklane Evert, kaks tennisemaailma ikooni, pakkusid pingelises naiste üksikmängu finaalis kolmesetilise lahingu, millest võitjana väljus Navratilova (6–7, 6–4, 7–5).

Kaks legendaarse mängijat demonstreerisid oma vastandlikke taktikaid. Everti järjekindel tagajoonemäng seisis vastu Navratilova agressiivsele võrgumängule. Nende erinevad stiilid tegid matšist tähelepanuväärse duelli, mis tõstis turniiri ja naiste tennise prestiiži.

Vaata kogu matši siit:

2003: Serena Williams vs Venus Williams

2003. aasta naiste üksikmängu finaal oli ameeriklastest õdede järjekordne kõrgetasemeline vastasseis. Võitjaks krooniti Serena pärast kolme setti (7–6, 3–6, 6–4).

Ta saavutas sellega oma esimese nn „Serena Slami”, võites järjest kõik neli suure slämmi tiitlit (mitte tingimata samal kalendriaastal). Mäng tõi esile mõlema õe erakordset füüsilise võimekuse, jõu ja põneva peresisese rivaalitsemise.

Vaata finaal täispikkuses siit:

2009 ja 2017: Rafael Nadal vs Roger Federer

Need kaks finaali kuuluvad mitte üksnes Australian Openi, vaid kogu tennise ajaloo kõige meeldejäävamate matšide hulka.

2009. aasta finaal kestis 4 tundi ja 23 minutit, võitjana väljus areenilt Nadal (7–5, 3–6, 7–6, 3–6, 6–2).

2017. aasta kohtumine oli samuti viiesetiline põnevuslugu, mille võitis seekord Federer (6–4, 3–6, 6–1, 3–6, 6–3). Ta kindlustas sellega oma 18. suure slämmi tiitli pärast pooleaastaselt vigastuspausilt naasmist. Nende kahe tennise suurkuju vastasseis pakkus alati erakordselt kõrgetasemelist tennist.

Vaata siit videost ühte nende legendaarset 26-löögi pikkust pallivahetust, mille Federed oma leivanumbriga võitis:

2012: Novak Djokovic vs Rafael Nadal

2012. aasta meeste üksikmängu finaal kestis rekordilised 5 tundi ja 53 minutit, jäädes tänaseni pikimaks suure slämmi finaaliks. See oli vastupidavuse, oskuste ja vaimse tugevuse duell, milles Djokovic suutis lõpuks oma sitkuse ja vastupidavuse toel võidu võtta.

Matš on tänaseni üks spordiajaloo tähelepanuväärsemaid jõuproove. Meestel oli pärast mängu raskusi püsti seismisega.

Vaata finaali tipphetki siit:

Austraalia lahtiste meistrivõistluste roll tänapäeva tennise maailmas

Australian Open on aastakümnete jooksul muutunud turniiriks, mis suudab kohaneda kiiremini ja julgema visiooniga kui enamik teisi suure slämmi võistlusi. Melbourne Parki kompleks on tänapäeval tehnoloogiliste uuenduste, sportliku tipptaseme ja läbimõeldud turniirikorralduse näide, mis on teinud sellest ühe kogu kalendriaasta esiletõstetud tennisefestivali.

Turniir on tervitanud selliseid tennise suurkujusid nagu Rod Laver, Margaret Court, Novak Djokovic ja Serena Williams. Nad kõik on jätnud oma jälje nii üritusele kui ka tennisele laiemas mõttes. See on pigem üks riigi suuremaid sportlikke sündmusi, mis tähistab nii tennise kui ka Austraalia sporti tervikuna.

Iga uue aasta esimesel kuul saab Melbourne’is alguse uus peatükk, kus tõusvad staarid nii meeste kui ka naiste seas annavad põhjust uskuda, et Australian Openi järgmised kümnendid tulevad sama põnevad kui senine ajalugu.