Kui räägitakse DNA struktuuri avastamisest, kõlavad sageli nimed nagu James Watson ja Francis Crick. Kuid üks võtmetegelane selles loos jäi eluajal peaaegu täielikult tunnustuseta. Rosalind Franklin – briti keemik, röntgendifraktsiooni meister ja teadlane, kelle töö pani aluse meie arusaamale elu ehitusplokkidest – on pikka aega seisnud teenimatult varjus.
Tema tee tippteadusesse ei olnud lihtne. Franklin kasvas üles haritud ja ühiskondlikult aktiivses peres, kus väärtustati vabadust, haridust ja sotsiaalset vastutust. Tema perekonnas leidus silmapaistvaid avaliku elu tegelasi, naisõiguslasi ja humanitaare. Kahe Kindertransport’i lapsele kodu pakkumine oli märk väärtushinnangutest, mille Rosalind kodust kaasa sai.
Sellises keskkonnas kujunes temast iseseisev, otsekohene ja äärmiselt sihikindel noor naine. Ajastul, mil naistel polnud teaduses ei sõnaõigust ega nähtavust, otsustas ta sellele kõigele vastu astuda. Ta oli vaimult terav, kompromissitu ja nõudis oma töös täpsust.
Franklinit on kirjeldatud kui inimest, kelle iseloom oli sama keerukas ja mitmetahuline nagu DNA molekul, mille saladuste avamisel ta mängis keskset rolli. Kuid nagu paljud teised naised teaduse ajaloos, jäi ka tema töö meeste varju.
See artikkel heidab valgust mitte ainult tema panusele teadusesse, vaid ka tema isiksusele, haridusteekonnale ja sellele, miks ta väärib kindlat kohta keemia suurkujude seas.
Rosalind Franklini elulugu ja haridus
Rosalind Franklin paistis juba noores eas silma mitmekülgse andekuse poolest. Ta võitis auhindu loodusteadustes, keeltes ja spordis ning oli tuntud oma erakordse tööeetika poolest. Ainsaks erandiks jäi muusika, milles ta kunagi enda jaoks õiget väljundit ei leidnud. Tema õppeedukus muusikaklassis oli nii kehv, et väidetavalt oli muusikaõpetaja tema vanemate käest isegi küsinud, kas Rosalindil on ehk teatud määral vaegkuulmine.
Tema haridustee sillutasid nii tema enda andekus kui ka toetava perekonna tugi. Kuigi hilisemates allikates on väidetud, et isa ei toetanud tema karjääri teadusvaldkonnas, on Rosalindi õde kinnitanud, et see pole tõsi. Isa olevat isegi soovitanud tal loovutada väljateenitud stipendium mõnele sõjapõgenikust tudengitele, lubades samal ajal ise tema õpingute eest tasuda.
Franklin asus õppima Cambridge'i ülikoolis Newnhami kolledžis, kus ta keskendus keemiale ja füüsikale. Oma lõpueksamitel saavutas ta teise klassi kiituse, mis oli naistele tol ajal kõige kõrgem võimalik saavutus, kuna kraade neile ametlikult veel ei väljastatud. Alles 1947. aastal anti talle tagasiulatavalt bakalaureusekraad.
Pärast ülikooli lõpetamist sai ta seal uurimisstipendiumi, kuid tema töö ei edenenud nii hästi, kui ta oleks tahtnud. Tema juhendaja ja hilisema Nobeli keemiaauhinna laureaadi Dr Ronald Norrishi ebamäärased ootused ja kohatine üleolek ajendasid Rosalindi suunda muutma. Ta teadis täpselt, mida ta tahab: tõsiseltvõetavad teadustööd, iseseisvat mõtlemist ja tugevat metoodikat. Säärane otsustuskindlus viis ta peagi Pariisi, kus laborist tööle asudes hakkas tema karjäär tõsiselt ülesmäkke liikuma.
Rääkides Pariisist, loe lähemalt, milline oli prantsuse keemiku Louis Pasteuri elulugu.
Esimesed sammud teaduslaboris
Pärast pettumust valmistavad kogemust Cambridge'i uurimislaboris otsustas Rosalind asuda tööle Briti Söe Kasutamise Uuringute Ühingu (BCURA) laborisse, kus ta tegutses assistendina.
Kasutades heeliumi tiheduse määramiseks, uuris Franklin kivisöe poorsust ja selle põlemisomadusi. See aitas hiljem kivisütt klassifitseerida vastavalt selle põlemisvõimele ja molekulaarsel tasandil toimuvatele muutustele. Need uuringud kujunesid ka tema doktoritöö aluseks, mida ta kaitses 1945. aastal.
Teise maailmasõja lõpuga avanesid teadusmaailmas uued võimalused. Mõningase toetuse abil õnnestus Rosalindil saada koht riiklikus keemiateenistuse laboratooriumis Pariisis, Jacques Meringi uurimisrühmas. Just seal sai Franklin süvitsi tutvuda röntgendifraktsioonitehnikaga, mille abil saab uurida amorfseid aineid – nagu näiteks kivisütt.
See meetod võimaldas tal vaadelda materjale uue nurga alat ning laiendas oluliselt katsete tõlgendamisvõimalusi. Franklin jätkas töötamist talle tuttava kivisöega ja avaldas mitmeid artikleid, mis on tänapäevani aluseks meie arusaamale kivisöe ja süsiniku struktuurist.
Muide, Rosalindi ja Meringi koostööle aitas kaasa Adrienne Weill, kes oli kuulsa topelt-nobelisti Marie Curie endine õpilane. Weill õpetas Rosalindile enne Pariisi kolimist ka prantsuse keelt. Nii Curie'd kui ka Franklinit ühendasid sarnased kogemused: pettumus töökaaslaste suhtumises ning esialgne kõrvalejätmine Nobeli auhinnast.
Pariisis veedetud kolme aasta järel kutsuti Franklin tagasi Suurbritanniasse, kus talle pakuti kolme aasta pikkust teadusstipendiumi King's College Londonis. See samm aga tähistas uue keerulise peatüki algust tema karjääris.
Labori juhataja oli enne Franklini saabumist teinud personalis ja tööjaotuses olulisi muudatusi, milles teistel teadlastel sõnaõigust ei olnud. Uurimisrühmad lagunesid, pooleliolevad projektid, olenemata juba tehtud edusammudest, anti üle uutele inimestele. Nii sattus Franklini uueks assistendiks Raymond Gosling, kes oli seni teinud koostööd Maurice Wilkinsiga.
See muutus sai peamiseks konfliktiallikaks Frankliniga seotud teadlaste vahel. Eriti teravaks kujunes tema suhe Wilkinsiga.
DNA struktuuri avastus ja Franklini roll
Vaatamata King's College'i piiratud tehnilistele võimalustele olid Maurice Wilkins ja tema assistent Raymond Gosling saavutanud röntgendifraktsiooniga märkimisväärseid tulemusi. Kui DNA uurimisprojekt anti üle uuele liikmele – ja veelgi enam, naisteadlasele –, ei võetud Rosalind Franklini saabumist kuigi hästi vastu. Wilkinsi ja Goslingu senine sujuv koostöö katkestati ning tööülesanded jaotati ümber.
See tekitas töökeskkonnas pingeid ja vaenulikkust, mille keskmesse sattus ei keegi muu kui uustulija Franklin. Ometi ei lasknud tal end segada. Tema professionaalsus ja oskused, mida ta oli õppinud Pariisis, tulid kiiresti esile. Ta suutis nii aparatuuri täpselt seadistada kui ka säilitada proovide vajalikku niiskustaset – võtmetähtsusega tegurid DNA kujutiste tegemisel.
Sihikindla töö kaudu jõudis ta järgmise avastuseni: DNA-l eksisteerib kaks vormi – A-DNA ja B-DNA. Toona mõisteti A-DNA struktuuri vähe, kuid B-vorm osutus paremini uuritavaks. Labori direktor John Randall, teades kollektiivis valitsevaid pingeid, jagas uurimistöö kaheks: Franklin asus uurima A-vormi, Watson ja Crick keskendusid B-vormile.
Franklin jõudis lõpuks järeldusele, et mõlemad DNA vormid on heeliksikujulised. Ta koostas oma artikli mustandi ja saatis selle välja täpselt üks päev enne seda, kui James Watson ja Francis Crick Cambridge's oma B-DNA mudeli valmis ehitasid.
Franklini teaduslik sihikindlus meenutab paljuski Joseph Priestley't, hapniku avastajat.
Miks Rosalind Franklin ei saanud Nobeli preemiat?
Cambridge' teadlased Watson ja Crick töötasid paralleelselt DNA struktuuri kallal, kasutades mitmeid andmeid, sealhulgas King's College'is tehtud uuringuid. Tegelikult toetusid Watson ja Crick otseselt Rosalind Franklini uurimistööle, ilma et nad oleksid seda täielikult mõistnud.
Franklini ametiaeg King's College's hakkas lõppema. Kui ta valmistus 1952. aastal kolima Londoni Ülikooli Birkbecki kolledžisse, teatas Wilkins selle valguses oma sõpradele Crickile ja Watsonile: „kõik see mees tööle!” Sõnum oli selge: ilma Franklinita olid meestel taas vabad käed.
Lisaks keelas direktor Randall Franklinil oma uurimistööd ja märkmeid kaasa võtta. Kõik tema kogutud andmed, sealhulgas legendaarne Foto 51, jäid King's College'i valdusesse. Pilti jagati Wilkinsiga, kes omakorda näitas seda ilma Franklini nõusolekuta James Watsonile. See eetiliselt küsitav episood on hiljem pälvinud palju kriitikat ja teadusajaloolist tähelepanu, sest just Photo 51 osutus määravaks DNA kaksikheeliksi struktuuri mõistmisel.
Photo 51 oli 1951. aastal Rosalind Franklini ja tema assistendi Raymond Goslingi koostöös tehtud röntgendifraktsioonipilt DNA B-vormist. See kujutis mängis keskset rolli DNA kaksikheeliksi struktuuri avastamisel.
Watson ja Crick kasutasid pildil nähtut ning varasemaid andmeid – sealhulgas Wilkinsi enda difraktsioonitulemusi – ja ehitasid 1953. aasta märtsis välja DNA kaksikheeliksi mudeli.
Teatud vaikivate kokkulepete ja juhusliku infoedastuse tulemusel jäeti Franklin edasistest teadussaavutustest ametlikult kõrvale. 1962. aastal pälvisid Nobeli meditsiinipreemia DNA kaksikheeliksi struktuuri avastamise eest Maurice Wilkins, James Watson ja Francis Crick. Rosalind Franklin oli kahjuks neli aastat varem juba surnud ning Nobeli preemiat postuumselt ei anta.
Maurice Wilkins on hiljem oma kirjutistes ja intervjuudes tunnustanud ja rõhutanud Franklini töö olulisust. 2000. aastal nimetas King's College ühe oma teadushoone ümber Franklin-Wilkinsi hooneks, et tunnustada mõlema teadlase panust.
Rosalind Frankliniga seotud müüdid
Erinevalt penitsilliini avastajast Alexander Flemingust, kelle labor oli sageli kaootilises seisukorras, armastas Rosalind Franklin korda ja puhtust. Kui ta alustas tööd Birkbecki kolledžis, oli tema esimene reaktsioon sealsetele laboritingimustele kõike muud kui entusiastlik. Ta kirjeldas King's College'st sinna kolimist kui „kolimist paleest slummi”.
Ainuüksi selle kommentaari põhjal, olgugi, et tõepõhi all, otsustasid mitmed uued kollegid Rosalindi tembeldada ülbeks ja keeruliseks isiksuseks.
Ometi oli Rosalind hiljem täpsustanud, et laboritingimustest hoolimata meeldis talle uus töökoht palju enam, kui eelmine. Ilmselt anti talle palju rohkem hingamisruumi, mida tal eelnevalt ei olnud. See vihjab survele ja tõrjutusele, mida ta King's College's päevast päeva taluma pidi.
On raske öelda, kas tema otsekohene ja terav suhtlusstiil tulenes tema perekondlikust taustast, iseloomust või lihtsalt vajadusest end teadusmaailmas kehtestada. Võimalik, et kõik need tegurit mängisid selles rolli.
Franklin ei peljanud kellelegi oma arvamust otse välja öelda ega oma seisukohtade eest seista. Ta ei peljanud kellelegi silma vaadata, sõltumata vestluspartneri positsioonist. Tal oli terav mõistus ja ta paistis alati silma igas kollektiivis, kuhu ta oma karjääri jooksul jõudis. See aga võis omakorda tekitada kolleegide seas ebakindlust.
Isiklikus elus oli Franklin vallaline ja tal ei olnud järeltulijaid. Tema varasem suhe Jacques Meringiga jäi üürikeseks, kuna viimane oli juba abielus. Hiljem kujunes Rosalindil tugev side Ameerika bioloogi Donald Casperiga. Rosalind kirjutas ühele oma lähedasele Casperi kohta kahetsust ja soojust täis kirja, mis viitab sügavale kiindumusele.
Ühel traagilisel hetkel Rosalindi elu viimases etapis, kui vähk oli juba levinud ja tema keha paistes, küsis arst temalt: „ega te rase ei ole?”. Rosalindi vastus „soovin, et oleksin”, peegeldab tema kahetsust ja igatsust perekonna järele, mille jaoks tal kahjuks võimalust ei tekkinudki.
Rosalind Franklin suri 16. aprillil 1958. aastal. Ta jättis endast maha teadustöö, mis muutis molekulaarbioloogiat jäädavalt. Tema eluajal ei antud talle selle eest aga kahjuks õieti mingit tunnustust.
Tänapäeval on tema panus molekulaarbioloogiasse üldiselt tunnustatud ning Rosalind Franklin kuulub väärikalt keemia suurimate teadlaste hulka, kes muutsid teaduse kulgu.
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
