Need, kes ei õpi ajaloost, on määratud seda kordama.
George Santayana, filosoof
Elu natsi-Saksamaal ei alanud paljude jaoks järsu murde ega kohese vägivallaga. Vastupidi, pärast esimese maailmasõja kaotust ja Weimari vabariigis (1919–1933) valitsenud kaost näis uus kord paljudele esmalt korrastava ja lootustandvana. Töökohad tekkisid, avalik ruum täitus sümbolite ja rituaalidega ning riik lubas taastada rahvusliku väärikuse, mille kaotus oli jätnud sügava jälje Saksa ühiskonda.
See näiline stabiilsus oli siiski tingimuslik. Turvatunne ja majanduslik kindlus eeldasid lojaalsust, vaikimist ja valmisolekut kohaneda uue ideoloogiaga. Kodanikuõigused, poliitiline mitmekesisus ja isiklikud valikud taandusid järk-järgult riigi seatud normidele. Neile, kes sobitusid, võis argipäev tunduda talutav või isegi paranev. Neile, kes jäid süsteemist välja või hakkasid küsima ebamugavaid küsimusi, muutus elu kiiresti ohtlikuks.
Just see vastuolu teeb elu natsi-Saksamaal mõistmise keeruliseks. Tegemist ei olnud üksnes terroririigiga, vaid ühiskonnaga, kus propaganda, hirm ja materiaalsed hüved põimusid igapäevaelus. Selle mõistmiseks tuleb vaadata, kuidas natside võimuletulek Saksamaal üldse võimalikuks sai ja milliseid samme kasutati demokraatia järkjärguliseks lammutamiseks.
Ajajoon: natside võimuletulek
Natsionaalsotsialistliku diktatuuri teke ei olnud ühepäevane riigipööre, vaid kiire, ent seaduslikkuse näilisse vormi peidetud protsess.
Ajajoon näitab, kuidas majanduskriis, poliitiline killustatus ja oskuslik propaganda viisid olukorrani, kus demokraatlikud institutsioonid kaotasid oma tegeliku tähenduse vaid mõne kuuga.
september 1919
Adolf Hitler astub Saksa Töölisparteisse (DAP)
Hiljem kujuneb sellest Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (NSDAP).
juuli 1921
Hitlerist saab partei juht
Ta võtab endale tiitli Führer ja koondab sisulise võimu parteis enda kätte.
november 1923
Ebaõnnestunud õllekeldriputš Münchenis
Riigipöördekatse kukub läbi, Hitler arreteeritakse ja mõistetakse riigireetmises süüdi.
1924
Vangistuse ajal kirjutab Hitler teose „Mein Kampf”
Raamatus sõnastab ta oma ideoloogia ja poliitilised eesmärgid.
1929–1930
Saksamaad tabab suur majanduskriis
Töötus ja vaesus suurendavad kiiresti natsipartei toetust.
jaanuar 1933
Hitler nimetatakse Saksamaa kantsleriks
Võimulepääs toimub formaalselt seaduslikul teel.
veebruar 1933
Riigipäevahoone süütamine
Sündmust kasutatakse ettekäändena piirata sõna-, kogunemis- ja ajakirjandusvabadust.
märts 1933
Volitusseadus (Ermächtigungsgesetz)
Demokraatia sisuline lõpp. Seadus annab Hitlerile õiguse valitseda ilma parlamendi nõusolekuta.
august 1934
Sureb president Hindenburg
Hitler ühendab kantsleri ja presidendi ametikohad. Saksamaast saab diktatuur.
1935
Nürnbergi seadused
Juutidelt võetakse kodanikuõigused ning rassiline diskrimineerimine kehtestatakse riiklikul tasandil.
november 1938
Kristalliöö
Juudi kaupluste ja sünagoogide rüüstamine ning põletamine tähistab avatud vägivalla algust. Režiimi tegelik olemus muutub vaieldamatuks.
Võim koondus teise maailmasõja eelses Saksamaal kiiresti ja süsteemselt ühe isiku kätte. Järgmises peatükis vaatame lähemalt, kuidas natside võimuletulek Saksamaal muutis demokraatlikud institutsioonid sisutühjaks juba enne, kui enamik ühiskonnast muutuste tegelikku ulatust tajus.
Natside võimuletulek Saksamaal ja demokraatia kiire lagunemine
Natside võimuletulek Saksamaal toimus näiliselt seaduslikul teel, kuid selle tegelik mõju demokraatiale ilmnes väga kiiresti. Kui Adolf Hitler nimetati 1933. aasta jaanuaris kantsleriks, ei tähendanud see veel automaatselt diktatuuri kehtestamist. Saksamaa põhiseadus ja parlament eksisteerisid formaalselt edasi, kuid poliitiline tasakaal hakkas nihkuma juba esimestel nädalatel.
Riigipäevahoone süütamine 1933. aasta veebruaris oli murranguline sündmus. Seda kasutati ettekäändena erakorraliste meetmete kehtestamiseks, mis piirasid sõna-, kogunemis- ja ajakirjandusvabadust.
Poliitiliste vastaste arreteerimine muutus igapäevaseks ning hirm hakkas täitma ruumi, kus varem toimus (ja toimis) avalik arutelu. Kommunistid ja sotsiaaldemokraadid suruti kõrvale, ametiühingud keelustati ning opositsioon kaotas võimaluse organiseeritult tegutseda.
Volitusseadus (Ermächtigungsgesetz), mis võeti vastu 23. märtsil 1933, andis Saksamaa valitsusele õiguse kehtestada seadusi ilma parlamendi ja presidendi osaluseta. Seadus koondas tegeliku võimu Adolf Hitleri kätte ning lõi õigusliku aluse totalitaarse režiimi kujunemisele.
Demokraatia sisuline lõpp saabus 1933. aasta märtsis vastu võetud volitusseadusega. See andis valitsusele õiguse kehtestada seadusi ilma parlamendi osaluseta, koondades võimu Hitleri ja tema lähikonna kätte. Kuigi paljud saadikud hääletasid seaduse poolt surve ja ähvarduste all, säilis otsuse ümber siiski seaduslikkuse vorm, mis aitas uuel režiimil end legitiimsena esitleda.
Järgnevatel kuudel muudeti riigi juhtimine kiiresti tsentraliseerituks. Liidumaade iseseisvus kaotati, riigiametnikud pidid vanduma Hitlerile isiklikku truudust ning sõltumatud institutsioonid allutati parteilisele kontrollile. Demokraatlikud mehhanismid ei kadunud järsult ega korraga, vaid tühjenesid sisust, jättes mulje toimivast riigikorrast, mille tegelik võim oli koondunud ühte keskmesse.
Saksamaa ei olnud 20. sajandi alguses ainus riik, kus poliitiline ja sotsiaalne kriis viis autoritaarse võimu kujunemiseni. Sarnast mustrit võis näha ka idas, kus Vene revolutsioon lõpetas senise riigikorra ja sillutas tee uuele ideoloogilisele diktatuurile.
Majandusliku kindlustunde tegelik hind
Pärast aastaid kestnud majanduslikku ebakindlust tõi natside võimuletulek Saksamaal paljudele esmalt tunde, et olukord on paranemas. Riik investeeris ulatuslikesse avalikesse töödesse, rajati teid, hooneid ja taristut ning töötus langes kiiresti.
Paljudele sakslastele tähendas see regulaarset sissetulekut ja igapäevase toimetuleku paranemist, mis omakorda suurendas usaldust uue võimu vastu.
Majanduslik edu ei olnud siiski juhuslik ega neutraalne. Suur osa kasvust põhines riiklikel tellimustel ja kiirel relvastumisel, mis sidus majanduse otseselt ideoloogiliste ja sõjaliste eesmärkidega.
Töökohtade loomine käis käsikäes distsipliini ja alluvuse nõudega. Iseseisvad ametiühingud kaotati, streigid keelustati ning töötajate õigused allutati riigi huvidele.
Näiline heaolu oli selgelt tingimuslik. Need, kes sobitusid süsteemi ja töötasid „õigetes“ valdkondades, võisid loota soodustustele ja tunnustusele. Samal ajal vähenes paljudes tsiviilsektorites palkade ostujõud, tööpäevad pikenesid ning tööohutus halvenes. Kaebamine või vastuhakk võis kaasa tuua vallandamise, sotsiaalse tõrjutuse või veelgi tõsisemad tagajärjed.
Majanduspoliitika ei olnud suunatud üksnes tootlikkuse tõstmisele, vaid ka inimeste vaba aja ja mõttemaailma kontrollimisele. Riiklikud programmid pakkusid soodsaid puhkusi, kultuuriüritusi ja meelelahutust, kuid nende eesmärk oli tugevdada lojaalsust ja kujundada soovitud maailmapilti.
Propaganda, hirm ja natsionaalsotsialismi mõju ühiskonnale
Majandusliku kindlustunde kõrval kujundas igapäevaelu natsi-Saksamaal ulatuslik ja järjekindel propaganda. Riik kasutas meediat, haridust ja kultuuri selleks, et kinnistada ideoloogiat ning suunata inimeste hoiakuid soovitud suunas. Raadio, ajalehed ja filmid edastasid ühesuguseid sõnumeid, kus riik ja juht esitati rahva kaitsjate ja edu allikana.
Propaganda lõi ka selge piiri lubatu ja keelatu vahele. Avalik ruum täitus sümbolite, loosungite ja rituaalidega, mis muutsid ideoloogia nähtamatuks taustaks igapäevastes olukordades. Samal ajal õpetati inimesi olema valvsad ja kahtlustavad, sest riigi vaenlased ei olnud kunagi kaugel, vaid võisid olla näiteks naabrid, töökaaslased või isegi pereliikmed.
Hirm oli selle süsteemi lahutamatu osa. Salapolitsei ja ulatuslik pealekaebamiste võrgustik tekitas olukorra, kus enesetsensuur oli ühtlasi ka ellujäämisstrateegia. Paljud õppisid hoiduma poliitilistest vestlustest ja piirduma neutraalsete teemadega, isegi kodus lähedaste ringis. Nii ei vajanudki riik alati otsest vägivalda, sest ühiskond hakkas end ise kontrollima.
Natsionaalsotsialismi mõju ühiskonnale avaldus ka selles, kuidas inimesed harjusid uue normaalsusega. Kui propaganda ja hirm olid igapäevaelu osa, muutusid ka moraalsed piirid hägusamaks. Paljud ei toetanud aktiivselt režiimi, kuid kohanesid sellega, sest vastuhakk tundus liiga riskantne.
Naised ja lapsed ideoloogilises riigis
Natsi-Saksamaa määratles selgelt, milline pidi olema naiste ja laste roll ühiskonnas, ning sidus selle otseselt natsionaalsotsialistliku maailmapildiga. Perekonnast sai vahend, mille kaudu ideoloogiat taastoodeti ja kinnistati juba varasest east alates.
Naistelt oodati eelkõige emarolli täitmist. Avalikus ruumis propageeriti ideaalset saksa naist kui kodukeskset, tagasihoidlikku ja viljakat ema, kelle peamine panus riiki seisnes laste kasvatamises.
Töötamine ei olnud soovitatav, välja arvatud olukordades, kus riigil oli tööjõupuudus. Hariduses ja karjääris soodustati naiste puhul praktilisi oskusi, mitte iseseisvat mõtlemist või intellektuaalseid ambitsioone.
Laste kasvatamine oli riigi jaoks strateegiline küsimus. Kooliprogrammid muudeti ideoloogiliseks, rõhutades rassiteooriaid, füüsilist vastupidavust ja juhi rolli ajaloos. Õpetajatelt nõuti lojaalsust režiimile ning õppetöö pidi toetama natsionaalsotsialistlikke väärtusi. Haridus ei olnud enam neutraalne teadmiste edastamine, vaid osa laiemast maailmavaate kujundamisest.
Väljaspool kooli jätkus mõjutamine noorteorganisatsioonide kaudu. Laste ja noorte osalemine riiklikes ühendustes muutus järk-järgult kohustuslikuks, jättes peredele vähe otsustusruumi. Laagrid, ühisüritused ja vormiriietus lõid kuuluvustunde, kuid samal ajal surusid maha individuaalsuse. Riik asus täitma rolli, mis varem kuulus perekonnale, määrates, milliseid väärtusi ja hoiakuid peeti õigeks.
Riiklikud noorteorganisatsioonid, nagu Hitlerjugend ja Bund Deutscher Mädel, mängisid keskset rolli laste ja noorte ideoloogilises kujundamises. Nende kaudu õpetati distsipliini, lojaalsust ja allumist riigile, sidudes noored varakult natsionaalsotsialistliku maailmapildiga.
Selline kasvatus lõi põlvkonna, kelle jaoks ideoloogia ei olnud enam üks võimalik vaade maailmale, vaid iseenesestmõistetav norm. Naised ja lapsed olid poliitikas kesksed vahendid, kelle abil püüti tagada režiimi kestlikkus.
Kes ei sobinud natsionaalsotsialistliku ideoloogiaga?
Natsionaalsotsialistlik maailmapilt rajas ühiskonna selgele jaotusele, kus osa inimesi kuulus nn rahvuskogukonda, teised aga jäeti sellest teadlikult välja. Kuuluvus ei sõltunud üksnes poliitilistest vaadetest, vaid rassist, päritolust, usutunnistusest, tervislikust seisundist ja eluviisist. Neile, kes ei vastanud kehtestatud normidele, muutus elu natsi-Saksamaal kiiresti ebakindlaks ja ohtlikuks.
Esimesena sattusid löögi alla juudid. Juba 1933. aastal algasid boikotid, vallandamised ja avalik alandamine. Need sammud ei olnud juhuslikud, vaid osa järk-järgulisest protsessist, mille eesmärk oli tõrjuda juudid majanduslikust ja ühiskondlikust elust. 1935. aastal vastu võetud Nürnbergi seadused võtsid neilt kodanikuõigused ning muutsid diskrimineerimise riiklikult kehtestatud normiks.
Juudid ei olnud siiski ainsad, keda peeti ebasoovitavaks. Süsteemse tagakiusamise alla sattusid ka mustlased ehk romad, homoseksuaalid, Jehoova tunnistajad ning poliitilised vastased. Hitler alustas nn eutanaasiaprogrammi, mille raames tapeti vaimse või füüsilise puudega inimesi, keda režiim pidas koormaks ja ohuks kujuteldavale täiuslikule ühiskonnale.
Vägivald muutus avalikuks ja organiseerituks 1938. aasta novembris, kui Kristalliöö ajal rüüstati ja põletati juudi kauplusi ja sünagooge ning tuhandeid inimesi arreteeriti. See sündmus näitas selgelt, et riik mitte üksnes ei sallinud vägivalda, vaid suunas ja julgustas seda ideoloogilise „puhtuse” nimel.
Vägivalla normaliseerumine kujunes sammhaaval, sageli seaduste ja administratiivsete otsuste kaudu, mis muutsid inimeste tõrjumise esmalt seaduslikuks ja seejärel nähtamatuks. Selline järk-järgulisus tähendas, et uue olukorraga kohanesid ka need, kes sisimas mõistsid, et midagi on sügavalt valesti.
Vastupanu natsirežiimile
Kuigi natsionaalsotsialistlik režiim rajati hirmule ja kohanemisele, ei tähenda see, et vastupanu puudus täielikult. Vastupanu natsirežiimile oli killustunud, sageli varjatud ja äärmiselt ohtlik, kuid seda esines nii üksikisikute, usuliste kogukondade kui ka mõningate riigiaparaadi sees tegutsenud inimeste seas. Enamasti ei olnud tegemist organiseeritud liikumisega, vaid moraalsete valikutega olukorras, kus avalik vastuhakk võis tähendada surma.
Üks tuntumaid näiteid oli tudengite juhitud Valge Roosi liikumine, mis levitas lendlehti ja kutsus sakslasi üles mõtlema vastutuse ja südametunnistuse peale. Samuti astusid mitmed vaimulikud avalikult vastu režiimi poliitikale, kritiseerides vägivalla ja eutanaasiaprogrammide õigustamist. Sellised seisukohavõtud tõid sageli kaasa arreteerimise, vangistuse või surma, kuid näitasid, et täielik vaimne allumine ei olnud universaalne.
Vastupanu leidus ka sõjaväelaste hulgas, eriti nende seas, kes nägid lähedalt režiimi kuritegusid ja sõjalise agressiooni tagajärgi. Mõned kõrgemad ohvitserid püüdsid Hitleri kukutamist kavandada, lootes peatada riigi edasise hävingu. Kõige tuntumad katsed lõppesid ebaõnnestumise ja ulatuslike repressioonidega, mis muutsid edasise organiseeritud vastupanu peaaegu võimatuks.
Enamiku inimeste vastuhakk jäi siiski vaikseks ja igapäevaseks. Juutide varjamine, keelatud teabe levitamine, dokumentide võltsimine või ideoloogilisest osalemisest hoidumine olid väikesed, kuid tähenduslikud teod. Need ei murdnud süsteemi, kuid näitasid, et isegi totalitaarses ühiskonnas ei kao moraalne vastutus täielikult.
Vastupanu natsirežiimile ei olnud massiline ega piisav, et diktatuuri peatada, kuid selle olemasolu mainimine on oluline. See osutab, et ka kõige tugevama surve all säilib inimestel võimalus valida, isegi kui sellel valikul on ränk hind.
Ajalooline hoiatus ja vastutuse küsimus
Elu natsi-Saksamaal näitab, kui kiiresti võivad demokraatlikud väärtused mureneda, kui majanduslik ebakindlus, hirm ja lihtsad lubadused kohtuvad oskusliku propagandaga. Diktatuur ei kehtestunud tühjale kohale, vaid kasvas välja ühiskonnast, kus paljud olid valmis loobuma vabadustest turvatunde nimel või sulgesid silmad toimuvate ebaõigluste ees. Just see järkjärguline kohanemine muutis vägivalla ja diskrimineerimise võimalikuks.
See ajalugu sunnib küsima vastutuse piire. Kui kaugele ulatub üksikisiku roll süsteemis, mis premeerib kuulekust ja karistab kahtlust? Natsi-Saksamaa kogemus näitab, et autoritaarne võim ei püsi üksnes hirmu toel, vaid ka vaikiva nõusoleku ja igapäevaste kompromisside kaudu. Paljud ei olnud veendunud toetajad, kuid nende passiivsus aitas režiimil kesta.
Samas meenutavad vastupanu lood, et valikuvõimalus ei kao kunagi täielikult. Isegi kõige piiratumates oludes leidus inimesi, kes otsustasid mitte alluda või püüdsid aidata teisi, riskides kõige kallimaga. Need teod ei muutnud ajaloo kulgu, kuid annavad sellele inimliku mõõtme ja seavad küsimuse, kuidas oleksime ise sarnases olukorras käitunud.
Natsi-Saksamaa on hoiatav näide ajaloost, kuidas demokraatia ja inimõigused vajavad pidevat kaitset. Elu selles ühiskonnas õpetab, et vabaduse kadumine ei pruugi olla järsk ega silmatorkav. Sageli algab see väikeste järeleandmistega, mille tagajärjed saavad nähtavaks alles siis, kui tagasiteed enam ei ole.
Résumer avec l'IA :
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
