See sõda, nagu ka järgmine, on sõda sõja lõpetamiseks.
David Lloyd George, poliitik
20. sajandi algus Euroopas ja laiemalt maailmas oli kiire arengu periood. Tehnoloogilised läbimurded muutsid igapäevaelu seninägematul moel.
Uued materjalid, elektrivalgus ja masinad jõudsid järjest enam inimeste ellu ning tekitasid tunde, et inimkonna võimalused on peaaegu piiramatud. Suurlinnad kasvasid, tööstus laienes ning teaduse ja leiutiste mõju oli nähtav peaaegu igas eluvaldkonnas.
Selle eduloo varjus kogunesid aga pinged. Suurriikide omavaheline rivaliteet, rahvuslikud ambitsioonid ja kiirenev relvastumine lõid olukorra, kus Euroopa tasakaal muutus üha hapramaks. Kiire areng ei toonud kaasa üksnes heaolu, vaid suurendas ka vastasseise ja ebakindlust nii poliitilisel kui ka ühiskondlikul tasandil.
Kui Sarajevos kõlasid 1914. aasta suvel püssilasud, vallandus sündmuste ahel, mis viis esimese maailmasõjani. Konfliktist sai murrang, mis raputas senist maailmakorda, muutis sõjapidamise olemust ja jättis sügava jälje kogu 20. sajandi ajalukku.
Selle sõja põhjuseid ja tagajärgi mõistes avaneb selgem pilt sellest, kuidas üks ajastu lõppes ja uus, märksa ebakindlam periood alguse sai.
Sõjaeelne olukord Euroopas
19. ja 20. sajandi vahetusel näis Euroopa välisvaatleja jaoks stabiilne ja enesekindel. Suurriigid kontrollisid ulatuslikke alasid, majandus kasvas ning diplomaatia hoidis näiliselt tasakaalu.
Selle fassaadi taga kogunesid aga pinged, mis muutsid poliitilise olukorra üha hapramaks. Rahvuslikud ambitsioonid, koloniaalkonkurents ja relvastumine lõid vastasseise, mida oli järjest raskem ohjata.
- Saksamaa oli noor ja kiiresti tugevnev riik, kelle tööstuslik ja sõjaline kasv tekitas küpsemates suurriikides ärevust. Tema soov saavutada suurem roll maailmapoliitikas, sealhulgas merel ja kolooniates, seadis ohtu senise jõudude tasakaalu.
- Austria-Ungari seisis samal ajal silmitsi süvenevate sisemiste vastuoludega. Balkani rahvaste rahvuslikud püüdlused ja slaavi rahvusluse tõus ähvardasid mitmerahvuselist riiki seestpoolt lõhestada.
- Prantsusmaa ei olnud unustanud kaotust Preisimaale 1870.–1871. aasta sõjas. Soov taastada kaotatud mõju ja prestiiž mõjutas tugevalt prantslaste välispoliitikat.
- Venemaa oli küll tohutu ja loodusvaradest rikas, kuid poliitiliselt ebastabiilne ja tööstuslikult aeglasem, mis muutis tema käitumise ettearvamatuks.
- Suurbritannia valitses meresid ja ulatuslikku impeeriumi, kuid Saksamaa kasvav sõjalaevastik sundis teda senisest eraldatusest loobuma ja otsima liitlasi Euroopas.
Ajutist tasakaalu aitas hoida Saksa kantsleri Otto von Bismarcki (1815–1898) diplomaatia, mis põhines keerukatel liitlassuhetel ja jõudude tasakaalul. Pärast tema taandumist 1890. aastal muutus Saksamaa välispoliitika aga jõulisemaks ja ambitsioonikamaks.
Selle tulemusel kujunesid 1914. aastaks Euroopas kaks vastandlikku leeri. Saksamaa ja Austria-Ungari toetusid teineteisele, samal ajal kui Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa lähendasid oma suhteid vastukaaluks Kesk-Euroopa suurriikidele.
Saksamaa
Austria-Ungari
Itaalia (hiljem vahetas poolt)
Suurbritannia
Prantsusmaa
Venemaa
Nimetus Keskriigid tulenes Saksamaa ja Austria-Ungari geograafilisest asukohast Euroopa keskosas. Mõlemad riigid moodustasid tiheda sõjalise ja poliitilise liidu, mis jäi kahelt poolt vastasleeri surve alla.
Mõiste Antant pärineb prantsuskeelsest sõnast entente, mis tähendab kokkulepet või vastastikust mõistmist. Alguses ei olnud tegemist ühtse sõjalise liiduga, vaid mitme riigi vaheliste lepingutega, millest kujunes sõja käigus laiem liitlasvägede blokk.
Sõja puhkemist osati seetõttu aimata juba enne 1914. aastat. Rahvuslik kirg, ajakirjanduse mõju ja usk kiirele võidule lõid ühiskondliku õhkkonna, kus relvastatud konflikt tundus paljudele vältimatu ja isegi soovitav. Tegelikkus osutus aga hoopis teistsuguseks ning senised pinged paisusid ülemaailmseks sõjaks, mille ulatust ja tagajärgi ei osanud keegi ette näha.
Püssilasud Sarajevos, mida kuulis terve maailm
Esimese maailmasõja otsene vallandaja oli sündmus, mis leidis aset 28. juunil 1914 Sarajevos. Austria-Ungari troonipärija ertshertsog Franz Ferdinand viibis visiidil Bosnias, piirkonnas, mille impeerium oli hiljuti Osmanite riigilt annekteerinud.
Paljude kohalike jaoks sümboliseeris see visiit võõrvõimu ja imperialismi, eriti serblaste seas, kes soovisid piirkonna eraldumist ja unistasid Suur-Serbia loomisest.
Sarajevo tänavatele kogunenud rahvahulga seas olid ka rühmituse Noor Bosnia (Mlada Bosna) liikmed. Siia kuulusid noored rahvuslikult meelestatud aktivistid, valdavalt kooliõpilased, ning nende eesmärk oli sundida Austria-Ungarit loobuma lõunaslaavi aladest.
Esimene atentaat, mille käigus visati ertshertsogi auto suunas granaat, ebaõnnestus ning kannatada said hoopis süütud pealtvaatajad. Franz Ferdinand läks pärast oma linnahallis peetud kõnet neid haiglasse vaatama. See kaastundeakt aga osutus talle saatuslikuks, kuna teel haiglast tegi tema autojuht vale pöörde, mille tulemusena ristusid tema teed ühe relvastatud vandenõulasega – 19-aastase Gavrilo Principiga.
Kaks surmavat püstolilasku, millest üks tabas ertshertsogi ja teine tema abikaasat Sophiet, muutsid Euroopa ajaloo kulgu.
Kuigi Viinis ei tekitanud atentaat esialgu laiemat ühiskondlikku paanikat, olid poliitilised tagajärjed sügavad. Järgnes nn juulikriis, mille käigus kasutas Austria-Ungari juhtkond juhtunut ettekäändena Serbia survestamiseks.
Sarajevos toimusid Serbia-vastased rahutused, vahistati mitmed prominentsed serblased. Austria-Ungari, olles Saksamaalt saanud lubaduse, et nad toetavad neid sõjalise konflikti korral, soovis siiski veidi aega juurde võita, kuni nende relvastumine on lõpule jõudnud. Aja venitamiseks esitasid nad Serbiale ultimaatumi, mille tingimused olid teadlikult koostatud nii, et Serbia ei saaks neid täielikult aktsepteerida.
Diplomaatilisest kriisist sõjani: sündmuste ahel 1914. aasta suvel
28. juuni 1914
Gavrilo Princip tapab Austria-Ungari ertshertsog Franz Ferdinandi
Sarajevos sooritatud atentaat Austria-Ungari troonipärija ja tema abikaasa vastu vallandas rahvusvahelise kriisi, mis viis Euroopa suurriigid vastasseisu.
23. juuli 1914
Austria-Ungari esitab Serbiale ultimaatumi
Serbiale esitatud nõudmised olid teadlikult koostatud nii, et neid ei oleks võimalik täielikult vastu võtta, luues ettekäände sõjategevuse alustamiseks.
28. juuli 1914
Austria-Ungari kuulutab Serbiale sõja
Kuna ultimaatumile vastust ei tulnud, alustab Austria-Ungari sõjategevust, muutes piirkondliku kriisi relvastatud konfliktiks.
30. juuli 1914
Venemaa alustab Serbia toetuseks mobilisatsiooni
Venemaa asus oma vägesid koondama, nähes end Balkani slaavi rahvaste kaitsjana ja vastandudes Austria-Ungarile.
1. august 1914
Saksamaa kuulutab sõja Venemaale
Saksamaa sekkus konflikti oma liitlase Austria-Ungari toetuseks, mis tõi kaasa Euroopa suurriikide kiire mobiliseerumise.
Nii kasvas ühest atentaatidest ajendatud kriis mõne nädalaga ülemaailmseks konfliktiks. Paljud uskusid, et ees seisab lühike ja otsustav sõda.
Tegelikkus kujunes aga hoopis teistsuguseks ning esimene maailmasõda muutus pikaks ja hävitavaks vastasseisuks, mille ulatust ei osanud 1914. aasta suvel keegi veel ette kujutada ning mille poliitilised ja ühiskondlikud järelmõjud sillutasid hiljem tee natsionaalsotsialismi tõusule Saksamaal.
Liitlassuhted vallandavad laiaulatusliku sõja
Pärast seda, kui Austra-Ungari kuulutas Serbiale sõja (28. juulil), alustasid mitmed riigid mobilisatsiooni. Liitlassuhted olid sedavõrd jäigad, et diplomaatiline manööverdamisruum kadus mõne päevaga. Peaaegu kõik suurriigid alustasid vägede koondamist, justkui olnuks relvastatud konflikt kaua oodatud paratamatus.
Venemaa astus kiiresti Serbia toetuseks ning alustas mobilisatsiooni juba järgmisel päeval, 29. juulil. Saksamaa tõlgendas seda otsese ohuna ja kuulutas omakorda 1. augustil Venemaale sõja.
Prantsusmaa, kes oli Venemaaga liidus, püüdis esialgu vältida otsest provokatsiooni, kutsudes oma väed idapiirilt tagasi. Samal ajal alustati siiski reservvägede mobiliseerimist, mis kinnitas Saksamaa kahtlusi Prantsusmaa tegelike kavatsuste suhtes.
Saksa sõjaplaan, tuntud kui Schlieffeni plaan, nägi ette kiiret lööki läänerindel enne Venemaa täielikku mobiliseerumist. Prantsusmaa ettevaatus ja samal ajal toimuv mobilisatsioon sundisid Saksamaad siiski oma plaane kohandama ning jagama jõude ida- ja läänerinde vahel.
Ka Austria-Ungari lootis Saksamaa otsesele toetusele Venemaa vastu, kuid Berliinis eeldati, et Austria suudab idas ja Balkani poolsaarel iseseisvalt toime tulla.
Segadust suurendas veelgi ebatäpne ja vastuoluline info Suurbritannia kohta. Saksa keiser Wilhelm II-le edastati ekslikult, et Suurbritannia jääks neutraalseks juhul, kui Prantsusmaad otseselt ei rünnata. Kui selgus, et see ei vasta tõele, anti Saksa sõjaväejuhatusele vabad käed tegutsemiseks.
3. augustil 1914 kuulutas Saksamaa Prantsusmaale sõja ning tungis Belgia kaudu edasi, rikkudes selle neutraalsust. See samm sundis Suurbritanniat sekkuma ning nad kuulutasid Saksamaale sõja.
Esimene maailmasõda ja ülejäänud maailm
Kuigi esimese maailmasõja keskmes olid Euroopa suurriigid, ei piirdunud sõjategevus kaugeltki vaid Euroopa mandriga. Tegemist oli tõepoolest maailmasõjaga, kus lahinguid peeti peaaegu kõigil kontinentidel ning ka meredel. Euroopa koloniaalimpeeriumid ja globaalsed kaubateed tõmbasid konflikti kaasa piirkonnad, mis olid geograafiliselt sõjatandritest kaugel.
Aasia ja Vaikse ookeani piirkond
Aasias kuulus Saksamaale mitmeid territooriume, sealhulgas Hiina aladel ja Vaikse ookeani saartel. Jaapan kasutas sõda võimalusena oma mõjuvõimu laiendamiseks, hõivates Saksa valdused Mikroneesias ning vallutades Qingdao sadamalinna Hiinas. Samal ajal osalesid ka Austraalia ja Uus-Meremaa väed Saksa kolooniate hõivamises Vaikse ookeani piirkonnas, kindlustades seal liitlasvägede kontrolli.
Aafrika
Aafrika oli enne sõda suures osas Euroopa riikide koloniaalvõimu all ning konflikt kandus kiiresti ka sellele mandrile.
Prantsuse ja Briti väed asusid ründama Saksa valdusi Togos ja Kamerunis. Saksamaa väed Edela-Aafrikas alustasid omakorda rünnakuid lõuna suunas, kus paiknesid Briti üksused. Mitmel pool Aafrikas jätkus sõjategevus kogu sõja vältel, sageli olid suurimateks kannatajateks kohalik elanikkond.
India
India jäi kogu sõja vältel Briti impeeriumi poolele, hoolimata Saksamaa katsetest õhutada rahutusi ja vastupanu. Üle miljoni India sõduri teenis Euroopa, Aafrika ja Lähis-Ida rindel. Paljude jaoks oli osalemine sõjas seotud lootusega, et see toob pärast sõda kaasa suurema iseseisvuse või poliitilised järeleandmised, mis siiski ei täitunud.
Ameerika
Ameerika Ühendriigid hoidsid algul neutraalset joont, kuid Saksamaa allveesõda muutis selle positsiooni järjest raskemaks. Briti lipu all seilava reisilaeva Lusitania uputamine (koos 128 ameerika kodanikuga selle pardal) ja hilisem (1917) piiramatu allveesõja taastamine tekitasid Ameerikas tugeva vastureaktsiooni. Lisaks paljastati Saksamaa katse meelitada Mehhikot sõtta Ameerika vastu, mis suurendas pingeid veelgi.
6. aprillil 1917 astusid Ameerika Ühendriigid liitlasvägede poolel sõtta. Selle sammuga muutus jõudude vahekord otsustavalt. Sõja viimastel aastatel kuulutasid Saksamaale sõja ka mitmed Lõuna-Ameerika ja Kariibi mere riigid, kinnitades konflikti tõeliselt ülemaailmset iseloomu.
Esimene maailmasõda ei olnud seega vaid Euroopa sisekonflikt, vaid kogu maailma ajalugu kujundanud relvastatud konflikt, mis haaras endasse terve maailma ning jättis jälje ka piirkondadesse, kus sõjategevus oli varem olnud tundmatu.
Esimese maailmasõja lõpp
Sõja laienemine üle maailma tähendas, et konflikt ei mõjutanud enam üksnes rindel võitlevaid sõdureid. Üha suurem koormus langes tsiviilelanikkonnale, kelle igapäevaelu kujundasid toidupuudus, hinnatõus, sundmobilisatsioon ja tööstuse allutamine sõjalistele eesmärkidele. Paljud riigid seisid silmitsi majandusliku kokkuvarisemisega, kuna tootmine ja kaubandus olid häiritud ning riigivõlg kasvas kiiresti.
Samal ajal muutus sõjategevus järjest tehnoloogilisemaks ja ressursimahukamaks. Tööstuslik tootmine, transpordivõrgud ja logistika said otsustavaks teguriks, mis sidus rindel toimuva tihedalt kodurinde võimekusega. See muutis sõja kestvaks pingutuseks kogu ühiskonna jaoks, mitte ainult armeede vastasseisuks.
Selline olukord murendas riikide sisemist stabiilsust ja suurendas poliitilist survet valitsejatele. Sõja jätkumine tähendas üha kasvavaid ohvreid, kuid rahu saavutamine tundus paljudele riikidele samal ajal poliitiliselt ja strateegiliselt keeruline.
Venemaal puhkenud revolutsioonid viisid 1917. aastal tsaari kukutamiseni ning bolševike võimuletulekuni. Uus valitsus sõlmis Saksamaaga Brest-Litovski rahu, millega Venemaa lahkus sõjast. See vabastas Saksamaa väed idarindelt ja andis neile võimaluse keskenduda läänerindele.
Samal aastal liitus sõjaga Ameerika Ühendriigid. Värsked väed ja tohutu tööstuslik võimekus kallutasid jõudude tasakaalu liitlasvägede kasuks. 1918. aastal alustasid liitlased vastupealetungi, mis sundis Saksamaa järjest taganema.
Saksamaa sisemised pinged süvenesid. Majandus oli kokku varisemas, linnades puhkesid rahutused ja mereväes algasid mässud. 1918. aasta novembris loobus keiser Wilhelm II troonist ning Saksamaa taotles vaherahu.
Esimese maailmasõja lõpetanud relvarahu jõustus sümboolselt 11. novembril 1918 kell 11 hommikul, ehk „üheteistkümnenda kuu üheteistkümnenda päeva üheteistkümnendal tunnil”.
11. novembril 1918 kell 11:00 jõustus Prantsusmaal Compiègne’i linna lähistel allkirjastatud relvarahu, millega esimene maailmasõda lõppes. Rahulepingud, eriti Versailles’ leping, ei toonud aga püsivat stabiilsust. Vastupidi, need külvasid kibestumist ja lahendamata pingeid, mis viisid vaid paarkümmend aastat hiljem uue, veelgi hävitavama sõjani.
Esimese maailmasõja hind ja tagajärjed
Esimene maailmasõda osutus palju hävitavamaks, kui selle alguses osati ette kujutada. Austria-Ungari kandis juba sõja varases faasis ränki kaotusi ning Serbia suutis mitmel korral tõrjuda oluliselt suurema vastase pealetungi. Seda peetakse üheks suurimaks üllatuseks moodsa sõja ajaloos ning see näitas, kui ettearvamatuks konflikt kujunes.
inimest
Kokku hukkus sõja vältel hinnanguliselt 15–22 miljonit inimest. Esimene maailmasõda kuulub inimkonna veriseimate konfliktide hulka. Suur osa kaotustest tulenes vananenud sõjataktikate ja kiiresti areneva relvastuse vastuolust. Sõda algas 19. sajandist pärit lahinguvõtete ja massiarmeedega, kuid arenes kiiresti tehnoloogiliselt palju surmavamaks.
- 1916. aasta septembris ilmusid lahinguväljale esimesed Briti tankid, millele järgnesid peagi ka Prantsusmaa ja Saksamaa enda versioonid.
- Suurtükivägi ja lennukid tõid sõjategevusse uued ohud ka õhust, muutes lahingud varasemast laiaulatuslikumaks.
- Kaevikusõda, mida soodustas granaatide areng ja laialdane kasutus, nõudis elusid nii plahvatuste kui ka haiguste tõttu.
- Raadioside, telefonid ja juhtmevaba side võimaldasid väejuhatusel suhelda rindega, jäädes ise lahingutest füüsiliselt kaugele.
- Suurbritannia võimas merevägi ei suutnud täielikult neutraliseerida Saksamaa allveelaevade varjatud ja tõhusat tegutsemist.
Esimese maailmasõja tagajärjed ulatusid kaugele väljapoole lahinguvälju. Keisririigid lagunesid, Euroopa poliitiline kaart joonistati ümber ning paljud uued riigid sündisid ebastabiilsetes oludes. Samal ajal jäid lahendamata pinged ja kibestumine, mis sillutasid teed järgmisele, veelgi hävitavamale konfliktile – teine maailmasõda.
Résumer avec l'IA :
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
