Kui on üks asi, mis ühendab eestlasi põlvkondade või paikkondade kaupa, siis on see sport. Olgu tegemist jalgpalliõhtuga Pärnu Rannastaadionil, suusavõistluse jälgimisega Otepääl või suveolümpiamängude ajal kogu perega teleri ees kümnevõistlusele kaasa elamisega – sport pakub võimalust tunda ühist uhkust ja kuuluvust.
Eestis armastatakse sporti vaadata, aga veelgi enam armastatakse seda ise harrastada. Igal aastaajal leidub spordisõpru, kes panevad suusad alla, lükkavad jalgratta kuurist välja ja õlitavad keti ära, käivad jalgpalli- või võrkpallitrennis või võtavad osa rahvaspordiüritustest.
Eestlased on rahvas, kes hindab mugavat ligipääsu loodusesse, liikumist ja võistlusvaimu, aga ka visadust. Meie seas leidub erinevaid inimesi, kellel on oma kindel lemmikala, kodukandi spordiklubi või emotsioon, mis seostub mõne suure saavutusega.
Ent mida tähendab sport meie ühiskonnas laiemalt? Millised on kõige populaarsemad spordialad Eestis? Millist kultuurilist ja ajaloolist tähendust need endas kannavad ning kuidas igaüks võiks neid ise proovida?
Mis on Eesti rahvussport?
See, mis on Eestis rahvusspordi staatuses, ei pruugi kattuda sellega, milline on kõige populaarsem spordiala tänasel päeval. Kui vaadata harrastajate ja pealtvaatajate arvu, siis tõusevad esile eelkõige jalgpall, korvpall ja kergejõustik.
Ajaloolises ja kultuurilises tähenduses seostuvad rahvusspordiga aga pigem sellised alad nagu maadlus, tõstmine ja murdmaasuusatamine. Nendel aladel on Eesti sportlased end rahvusvahelises areenil korduvalt tõestanud ning neil on Eesti spordiloos sügavad juured.
Maadluse auväärt ajalugu
Maadlusel on Eestis pikk ja väärikas ajalugu. Eesti sportlased on sellel alal rahvusvaheliselt tunnustust kogunud juba 20. sajandi algusest.
Georg Lurich, Aleksander Aberg ja Georg Hackenschmidt tõusid oma saavutustega rahvuskangelaste staatusesse ning nende pärand elab edasi nii treeningsaalides kui ka rahva kultuurmälus. Nende sportlikke tulemusi on aga keeruline täpselt määratleda, kuna tollal puudus rahvusvaheline organisatsioon, mis oleks tulemusi ametlikult koordineerinud ja talletanud.
2019 Nur-Sultan MM pronks (kuni 130 kg)
2017 Pariis MM hõbe (kuni 130 kg)
2015 Bakuu EM pronks (kuni kuni 130 kg)
2014 Taškent MM pronks (kuni 130 kg)
2013 Budapesti MM kuld (kuni 120 kg)
2012 London OM hõbe (kuni 120 kg)
2006 Guangzhou MM kuld (kuni 96 kg)
2005 Izmir Universiaad pronks (kuni 96 kg)
Taasiseseisvunud Eestis on maadluse tuntuim nimi kahtlemata Heiki Nabi, kelle auhinnakapis on kaks maailmameistritiitlit ja üks olümpiamedal. Maadlus on eestlastele südamelähedane ala, mis kehastab jõudu, vaoshoitust ja väärikust.
Tõstmine – tasakaalu ja tahtejõu ala
Tõstmine oli nõukogude perioodil üks Eesti edukamaid spordialasid, kuid meie sportlaste rahvusvaheline edu algas juba varem. Just tõstespordis võideti Eesti esimene olümpiakuld!
Alfred Neuland oli esimene eestlane, kes krooniti olümpiavõitjaks – 1920. aasta Antwerpeni mängudel. Neli aastat hiljem lisas ta sellele Pariisis ka hõbedamedali. Tema saavutused tähistasid Eesti iseseisvuse algusaegadel sportliku eneseteostust ning panid aluse meie tõstespordi eduloole.
Alfred Neulandi kergekaalus olümpiakulla (1920) toonud tulemused:
Ühe käega
rebimine
Ühe käega tõukamine
Kahe käega tõukamine
Hiljem jõudsid maailma tippu ka teised Eesti tõstjad. Jaan Talts on selle ala legend: olümpiavõitja, kahekordne maailmameister, neljakordne Euroopa meister ja mitmekordne maailmarekordite püstitaja (lausa 41 korda, kui täpne olla!).
Ka tänapäeval leidub noori andekaid tõstjaid, kes toovad Eestile rahvusvahelistel võistlustel medaleid. Tõstmine sümboliseerib visadust, distsipliini ja vaikset pühendumust ehk kõiki väärtusi, mida eestlased sageli iseendas väga hindavad.
Murdmaasuusatamine – heia, heia, heia!
Murdmaasuusatamine on vaieldamatult see ala, millega Eesti spordisõbrad end enim samastavad. Põhjamaise kliima ja vahelduva maastiku tõttu on see ala olnud eestlaste igapäevaelus juba aastakümneid. Seda nii liikumisviisina kui ka võistlusspordina.
Suusatamises on Eesti sportlased korduvalt tõusnud maailma tippu. Kristina Šmigun-Vähi krooniti kahekordseks olümpiavõitjaks 2006. aasta Torino mängudel ning võitis karjääri jooksul kokku kolm olümpiamedalit. Samuti tuli ta 2003. aastal Val di Fiemmes topeltjälitussõidus maailmameistriks.
Jaak Mae tõi Eestile 2002. aastal Salt Lake Cityst olümpiapronksi ning oli aastaid murdmaasuusatamises Eesti koondise raudvara. Andrus Veerpalu on kahekordne olõmpiavõitja (2002, 2006) 15 km klassikasõidus ning kahekordne maailmameister.
Talvised tiitlivõistlused, eriti taliolümpiamängud, toovad ka 20 aastat hiljem inimesed siiani telerite ette. Murdmaasuusatamisel on Eesti spordikultuuri südames kindel koht.
Kõige populaarsemad spordialad Eestis
Kui jätta kõrvale tippsport ja profiliigad, siis on põnev vaadata lähemalt, milliseid alasid eelistavad eestlased ise harrastada. 2024. andmete põhjal on pilt mitmekesisem, kui pealtnäha arvata võiks.
Harrastajate arvult kerkib selgelt esikohale kulturism ja fitness, millele järgneb ootuspäraselt jalgpall ning seejärel ujumine.
1. Kulturism ja fitness - 47 603 harrastajat
2. Jalgpall - 24 168 harrastjaat
3. Ujumine - 18 508 harrastajat
4. Aeroobika ja rühmatreeningud - 18 346 harrastajat
5. Kergejõustik - 8 502 harrastajat
Väärib esiletõstmist, et kulturism ja fitness, kuhu kuuluvad nii jõusaalitreeningud kui ka erinevad lihastreeningu vormid, on ala, mida eelistavad väga erinevas vanuses ja taustaga inimesed. Selle populaarsuse taga on soov tugevdada tervist, parandada füüsilist vormi ja vaimset heaolu ning olla osa liikumiskultuurist.
Võistkonnaaladest domineerib jalgpall, mis on tugevalt juurdunud noorte hulgas ja mille klubiline tegevust on hästi korraldatud. Paljudel linnadel ja isegi väiksematel valdadel on oma jalgpalliklubid, kus treenib sadu lapsi. Samuti on jalgpall üks väheseid spordialasid, mida saab mängida pea igal pool. Vaja on vaid palli ja seltskonda.
Viimastel aastatel on jalgpalli harrastajate seas märkimisväärselt kasvanud ka naiste ja tüdrukute osakaal, seda nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Praegu toimuv naiste jalgpalli EM Šveitsis lööb pea iga mänguga publiku- ja vaatajarekordeid.
Ujumine on eestlaste seas kõrgelt hinnatud nii ellujäämisoskusena kui ka kogu keha arendava spordialana. Sellele järgneb aeroobika ja rühmatreeningute populaarsus, mis räägib naiste ja vanemaealiste aktiivsest osalemisest liikumisharrastustes. Rühmatreeningud pakuvad nii motivatsiooni kui ka tugevat kogukonnatunnet.
Kergejõustik, mida paljud kogevad esmakordselt koolis või noorte spordiklubides, säilitab oma positsiooni tänu suurele alade valikule. Jooksmine, hüpped, heited – iga huviline saab endale sobiva distsipliini leida.
Eestile iseloomulikud spordialad
Kui mõelda sportimisele Eestis, siis võib üllatavalt sageli sattuda silmitsi mõnevõrra ootamatute harrastustega.
Näiteks kiiking. See on spordiala, mille käigus kätest ja jalgadest turvaliselt kinnitatud inimene kiigub suurel metallkiigul üle võlli ja püüab seda teha võimalikult mitu korda järjest. See on ainus spordiala, mis on leiutatud Eestis ning midagi sellist ei harrastata pea üheski teises riigis.
Sarnast üllatusmomenti pakub ka Soomest „imporditud” naisekandmine, mis on Eestis üllatavalt laialt levinud. Ehkki alguses peeti seda naljaspordiks, on sellest saanud osalejate jaoks väga tõsiseltvõetav katsumus, mis nõuab nii füüsilist vastupidamust kui ka paari koostööd. Naisekandmise võistlused on sageli osa suurematest kogukonnaüritustest, kus sport ja huumor käivad käsikäes.
Eesti kliimas on kanda kinnitanud ka taliujumine, eriti talisuplus ja jääaugus ujumine. Peale selle, et need on karastavad ja tervist tugevdavad, on need saanud osaks vaimse ja kehalise vastupidavuse kultuurist. Talisupluse kogukonnad on elujõulised ning iga-aastased taliujumise festivalid toovad kokku nii uusi huvilisi kui ka neid, kes end aastaringselt karastavad.
Üha rohkem inimesi otsib spordialasid, mis pakuvad lisaks kehalisele koormusele ja vaimset tasakaalu ning sotsiaalset kuuluvust. Seetõttu on populaarseks saanud tegevused, mida saab harrastada värskes õhus ja mis ei eelda kallist varustust ega klubiliikmelisust.
Viimase kümnendi üks kiiremini populaarsust kogunud alasid on disc golf, mille radasid rajatakse üha rohkematesse paikadesse üle Eesti. Tegu on alaga, mis ühendab looduses viibimise, täpsusoskused ja mõõduka kehalise koormuse. Disc golf on taskukohane ja sobib igas vanuses inimestele.
Eesti on tõusnud disc golf'i maailmakaardile eelkõige tänu Kristin Lätti (eelnevalt Tattar) rahvusvahelisele edule. Ala kandepinna laienemise huvides on pea igal maakonnal oma radade võrgustik ning harrastajate arv kasvab pidevalt.
Lisaks heale taristule toetab ala populaarsust ka tehnoloogia, mis võimaldab mugavalt jälgida oma tulemusi ja arengut. Sporditehnoloogia tulevik peitubki just nimelt ligipääsetavuses ja personaalses lähenemises, mis aitab ka hobisportlastel oma tegevust teadlikkumalt suunata.
Kõik need alad näitavad, et sport Eestis pole vaid medalid ja tippsaavutused, vaid kombinatsioon loovusest, kultuurist ja praktilisusest.
Kuidas uut spordiala proovida?
Mõned spordialad, näiteks padel või tennis, on üsna lihtsasti proovimiseks kättesaadavad. Enamasti piisab sellest, kui külastad koos sõbraga lähimat väljakut, laenutad varustuse ja maksad väljaku rendi eest. Seejärel saadki oma tempos mängima asuda ja katsetada.
Võistkonnaspordialade, nagu jalgpall, korvpall, võrkpall või saalihoki puhul võib esmapilgul alustamine veidi keerulisem tunduda. Kuigi varustuse kulu on väiksem (jalgpalli mängimiseks piisab vaid pallist ja kasvõi tossudega märgistatud väravatest), eeldab mäng sageli suuremat seltskonda. See ongi algajate jaoks sageli kõige keerulisem: kust leida piisavalt mängijaid?
Kõige lihtsam viis, kuidas alustada, on liituda mõne kohaliku amatöörvõistkonnaga või mõne rahvaspordi harrastusringiga. Eestis tegutseb rohkelt spordiklubisid ja -ühinguid, kus oodatakse uusi huvilisi. Paljudes piirkondades korraldatakse regulaarselt sõpruskohtumisi ja harrastajate liigasid, kus rõhk ei ole mitte võidul, vaid liikumisrõõmul ja kambavaimul.
Lisaks klubidele leiavad paljud inimesed tee spordini ka iseseisvalt – näiteks linnaparkides või koolihoovides, kus saab kasutada välijõusaale ja avalikke palliväljakuid. Piisab soovist liikuda ja veidi pealehakkamist.
Sportimine on eestlaste jaoks igapäevaelu loomulik osa. Me ei tee sporti ainult selleks, et võita või olla parim. Me teeme seda, et tunda end hästi, kuuluda kuhugi ja püsida terve nii kehaliselt kui vaimselt. Spordi alustamine on Eestis võrdlemisi lihtne, kuna enamik harrastusalasid on madala lävega ja avatud kõigile huvilistele.
Kuigi mõningad spordialad nagu jalgpall ja korvall hoiavad endiselt populaarsustabelis kõrget kohta, on esile kerkinud ka teisi omanäolisi ja kogukonnapõhiseid alasid. Eestile omane kiiking, karastav taliujumine, naisekandmine või disc golf näitavad, et sport ei pea alati vastama rahvusvahelistele standarditele, vaid võib olla ka lihtsalt meie enda kultuuri ja loovuse tulemus.
Pealegi ei ole harrastussport ainult liikumine. See kõneleb ka sellest, millised on meie väärtused ja millist eluviisi me hindame.
Viited
- Eesti Statistikaamet. KU164: OLÜMPIAALADE HARRASTAJAD MAAKONNA, SPORDIALA, SOO JA VANUSERÜHMA JÄRGI. Eesti Statistikaameti andmebaas. Kasutatud 24.07.2025.
- Eesti Statistikaamet. KU165: SPORDIALADE (V.A OLÜMPIAALADE) HARRASTAJAD MAAKONNA, SPORDIALA, SOO JA VANUSERÜHMA JÄRGI. Eesti Statistikaameti andmebaas. Kasutatud 24.07.2025.
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
