Iirimaa ajalugu on rikas ja mitmetahuline. See on lugu kultuurist, konfliktidest ja visadusest. Alates muistsetest keldi juurtest kuni sajanditepikkuse Inglise ülemvõimuni, mille sisse mahtus ka suur näljahäda ja pikk võitlus iseseisvuse eest, on see teekond olnud täis valusaid ja inspireerivaid hetki.
Kõike seda pole võimalik vaid ühes artiklis põhjalikult käsitleda, ent järgnevad peatükid toovad esile hetked, mis on Iirimaa arengut kõige enam mõjutanud.
Olulisemad sündmused Iirimaa ajaloos
u 600 eKr
Keltide saabumine
1169
Normannide sissetung
1801
Ühendamisakt
1845–1852
Suur näljahäda
1922
Iiri Vaba Riigi asutamine
1949
Iiri Vabariigi väljakuulutamine
Keldid: iiri kultuuri varased juured
Iirimaa juured ulatuvad väga kaugesse minevikku, ent inimajaloo mõttes on mõistlik alustada keltidest.
Tuhandeid aastaid enne normannide ja brittide tulekut mõjutasid Iirimaad just keldid. Keldid ei olnud mitte üks kindel rahvas, vaid omavahel seotud hõimude võrgustik, kelle algne asupaik ulatus tänapäeva Austria ja Šveitsi aladele (ammu enne, kui need riigid üldse olemas olid).
Need varased keldi kogukonnad tõid Iirimaa aladele oma keele ja kultuuri, millest hiljem kujunes väga iiri gaeli keel. Keldid lõid ka omapärase kunstilise ja usulise maailma ning moodustasid saarel esimesed ühiskondlikud struktuurid. Nende elu keskmes olid klannid, nende pealikud ja druiidid, kes täitsid vaimulike, kohtunike ja ajaloolaste rolli, kanded pärimust suuliselt edasi.
Erinevalt suurest osast mandri-Euroopast ja Suurbritanniast ei kuulunud Iirimaa kunagi Rooma impeeriumi koosseisu. Kui paljud teised keldi hõimud said osa romaniseerimisest, siis Iirimaal säilisid müüdid, eeposed ja sümbolid, näiteks spiraalmotiivid.
Nende mõju on tunda tänaseni nii iiri keeles ja kohanimedes kui ka kogu Iirimaa rahvuslikus identiteedis.
Normannide saabumine ja anglo-normanni mõju
Kuigi keldi Iirimaal käis läbi mitmeid külalisi ja vallutajaid, sealhulgas viikingid, ei suutnud ükski neist saart täielikult enda kontrolli alla saada. Need rahvad assimileerusid aja jooksul olemasolevasse keldi kultuuri, lisades sinna killukesi oma pärandist. Iirimaa vaimse elu üks suurimad mõjutajaid oli tõenäoliselt hoopis Püha Patrick, kes ei tulnud mitte vallutama, vaid õpetama.
1169. aastal maabusid Iirimaal normanni rüütlid Inglismaalt ja Walesist. Nad saabusid kutse peale – kohaliku kuninga Diarmait Mac Murchada palvel, kes vajas abi oma trooni tagasi võitmiseks. Sellest sisemisest võimuvõitlusest sai alguse sajanditepikkune väline sekkumisele Iirimaa siseasjadesse.
Normannid, keda toetas Inglise monarhia, rajasid kiiresti kindlusi, linnu ja kirikuid üle kogu saare. Nendega koos jõudis Iirimaale uus feodaalkord, mis muutis senist ühiskonnakorraldus iirlastele ebasoodsalt.
13. sajandiks oli suur osa Ida-Iirimaast, eelkõige Dublini ümbrus, juba anglo-normanni kontrolli all. Dublinist kujunest tähtis haldus- ja kaubanduskeskus. Alguses püüdsid normannid kohalikega kohaneda, sarnaselt sellele, kuidas nad varem Prantsusmaal olid kohaliku ühiskonnaga sulandunud (olles ise algselt viikingite järeltulijad).
Samal ajal viis katoliku kirik läbi ümberkorraldusi Rooma eeskujul. Kuigi normannid ei vallutanud kunagi kogu Iirimaad, panid nad aluse tulevastele Inglise võimupretensioonidele, mis jätsid sügava jälje Iirimaa ja Inglismaa pikkadesse ning keerukatesse suhetesse.
Tudorite ja Stuartite vallutused: tee koloniseerimiseni
16. sajandiks oli Inglise mõjuvõim Iirimaal oluliselt nõrgenenud. Tudorite dünastia valitsejad, eeskätt Henry VIII ja Elizabeth I, alustasid Iirimaal ulatuslikke sõjalisi ja poliitilisi kampaaniaid, et allutada saar taas Inglise võimule ja tugevdada keskvõimu positsiooni.
1541. aastal kuulutas Henry VIII end Iirimaa kuningaks. Sellest sai alguse sündmuste jada, mis muutis riigi religioossest ja poliitilist maastikku mitmeks sajandiks.
Tudorite ja hiljem Stuartite ajastul raputas Iirimaad korduvate konfliktide, ülestõusude ja maade sundvõõrastamise laine. Inglise monarhia rakendas nn plantatsioonipoliitikat, mille käigus võeti kohalike iiri aadlike käest maad, eriti Ulsteri piirkonnas, ning asustati sinna protestantlikke kolonialiste Inglismaalt ja Šotimaalt.
Selline maaomandi usu järgi toimunud ümberkorraldus süvendas veelgi lõhet katoliiklike põliselanike ja protestantlike uusasunike vahel. Aja jooksul muutusid need erinevused lisaks usulistele ka majanduslikeks ja poliitilisteks.
Järgnenud sajandid tõid kaasa vastupanu, pahameele ja korduvaid ülestõuse, sest Briti mõju muutus järjest tugevamaks. 17. sajandi alguseks ei olnud Iirimaa enam Inglismaa naaber, vaid välisvõimu kontrolli all olev koloonia.
Inglise võim ja iiri vastuhakk
17. sajandist alates püüdis Briti võim Iirimaal oma kontrolli veelgi tugevdada, kuid nad kohtasid igal sammul järjekindlat vastuseisu.
Riik oli üha selgemalt jagunemas kaheks:
- Katoliiklike iirlaste elu piirasid karistusseadues (Penal Laws), mis keelasid neil maad omada, oma usku avalikult praktiseerida ning poliitikas kaasa rääkida.
- Võim oli koondunud protestantliku eliidi kätte, kes jäid Inglismaale truuks ja kelle mõju oli kõige tugevam Dublinis ja suuremates linnades.
Piirangud ei murdnud aga vastupanuvaimu ning Iirimaal puhkesid ikka ja jälle ülestõusud. 1798. aasta ülestõus, mida juhtisid liikumise United Irishmen liidrid, oli neist märkimisväärseim. Liikumine Society of United Irishmen püüdis Ameerika ja Prantsuse revolutsioonide eeskujul katoliiklasi ja protestante ühendada, et saavutada iseseisev Iirimaa.
Kuigi ülestõus suruti maha, sai sellest pöördepunkt Iirimaa poliitilises ärkamises.
1801. aastal sõlmitud Ühendamisakt (Act of Union) liitis Iirimaa ametlikult Suurbritanniaga, moodustades Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi. Iiri parlament Dublinis suleti ning seadusandlik võim viidi Londoni Westminsteri paleesse.
Liitmist esitleti kui sammu stabiilsuse ja ühtsuse suunas, kuid tegelikkuses tõi see kaasa veelgi sügavama rahulolematuse. Tagantjärele vaadates oli see järjekordne peatükk Iirimaa iseseisvuspüüdluste pikas ajaloos.
Suur näljahäda: tragöödia ja muutuste ajastu
1845.-1852. aastate suur näljahäda on üks rängemaid peatükke Iirimaa ajaloos. Nende aastate jooksul hukkus üle miljoni inimese ning umbes sama palju oli sunnitud kodumaalt lahkuma.
Kuigi kriisi vallandas kartuli-lehemädanik, ei seisnenud tragöödia juur ainult seenhaiguse levikus. Tõeline häving tulenes süsteemist, mille Briti valitsus oli aastakümnete jooksul sisse juurutanud. Tolleaegses ühiskonnas sõltus vaesem elanikkond täielikult ühestainsast põllukultuurist – kartulist. Kui saak hävis, polnud neil midagi süüa ega müüa.
Riigi majanduspoliitika tugines jäigale laissez-faire põhimõttele ehk vabaturumajandusele, mis seadis esikohale turu toimimise, mitte inimelud. Ametnikud uskusid, et turg „reguleerib end ise”, samal ajal kui inimesed külades ja maapiirkondades surid nälga.
Seitse aastat kestnud näljahäda ajal hukkus üle miljoni inimese ning veel ligi miljon oli sunnitud kodumaalt lahkuma, peamiselt Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse. Iirimaa elanikkond vähenes umbes 25%, muutes jäädavalt riigi ühiskonda, kultuuri ja rahvuslikku identiteeti.
Iirimaal kasvatati küll teisi põllukultuure, kuid need kuulusid maaomanikele, kes jätkasid näljahädast hoolimata vilja ja kariloomade eksporti Inglismaale. Paljud talupojad aeti maadelt välja, sest nad ei olnud võimelised üüri tasuma, ning tuhanded inimesed jäeti lihtsalt peavarjuta nälgima.
Rahvuslik ärkamine ja iseseisvuse püüdlused
Suur näljahäda tõi esile ühiskonna juba ammu juurdunud ebavõrdsuse. Massilise nälja, väljarände ja Briti valitsuse hoolimatusest põhjustatud haavad süvendasid rahva viha ning suurendasid soovi oma maa saatuse üle ise otsustada.
19. sajandil tõusis esile liikumine, mis nõudis Iirimaale rohkem iseseisvust. Paljud toetasid nn Home Rule'i ehk omavalitsuse taastamist, mille eesmärk oli taasluua Iiri parlament, jäädes samal ajal siiski Ühendkuningriigi koosseisu.
Paralleelselt kujunes välja ka kultuuriline taassünd. Sellised liikumised nagu Gaeli Liit (Conradh na Gaeilge, ingl Gaelic League) ja Iiri Kirjanduslik Ärkamine (Irish Literary Revival) püüdsid taaselustada iiri keelt, ajalugu ja rahvuslikku identiteeti.
Mõned organisatsioonid valisid aga radikaalsema tee. Iiri Vabariiklik Vennaskond (Bráithreachas Phoblacht na hÉireann, ingl Irish Republican Brotherhood ehk IRB) soovis täielikku iseseisvust ning oli valmis selle nimel ka relvad haarama.
20. sajandi alguseks, kui lubatud Home Rule'i rakendamine venis ja rahva toetus kaldus järjest enam partei Sinn Féin ja liikumise Iiri Vabatahtlikud (Óglaigh na hÉireann, ingl Irish Volunteers) poole, muutus meeleolu märgatavalt. Üha rohkem iirlasi ei rahuldunud enam lihtsalt omavalitsuse ideega – nad nõudsid vaba ja iseseisvat Iiri vabariiki.
Lihavõtteülestõus ja Iiri iseseisvussõda
Esimese maailmasõja haripunktis, 1916. aasta kevadel, tõusis rühm iiri vabariiklasi relvile, korraldades Lihavõtteülestõusu (Easter Rising). Kuigi ülestõus kestis vaid kuus päeva ja lõppes kiiresti Briti vägede suure ülekaalu tõttu, sai sellest Iirimaa ajaloos murranguline sündmus.
Briti karm reaktsioon – ülestõusu juhtide hukkamine ja ulatuslikud repressioonid – pööras rahva meelsuse järsult keskvõimu vastu. Avalikkuse kaastunne liikus mässajate poole ning iseseisvusliikumine kogus kiiresti hoogu.
1919. aastal puhkes uuesti relvastatud vastasseis, mis on tuntud kui Iiri vabadussõda (Cogadh na Saoirse, ingl Irish War of Independence). Vabadusvõitlust juhtis Iiri Vabariiklik Armee (Arm Phoblacht na hÉireann, ingl Irish Republican Army ehk IRA), kasutades sissivõitluse taktikat – varitsusi, reide ja sihitud rünnakuid Briti vägede ja ametnike vastu.
Kahe aasta jooksul konflikt järjest eskaleerus, kuni 1921. aastal sõlmiti vaherahu, mis lõpetas otsesed lahingud. Selle tulemusena allkirjastati Inglise-Iiri rahuleping, millega jagati Iirimaa saar kaheks: Põhja-Iirimaaks ja Iiri Vabaks Riigiks (Irish Free State).
Leping tõi küll sõjale ametliku lõpu, kuid ei rahuldanud paljusid – eriti neid, kes nägid Iirimaa tulevikku ühtse ja täielikult iseseisva riigina.
Iirimaa jagunemine ja Iiri Vaba Riigi sünd
1921. aasta Inglise-Iiri rahuleping, mida kohalikud nimetavad kui lihtsalt Leping (The Treaty), tõi küll sõjale lõpu, ent avas ukse uuele ja keerulisemale ajajärgule.
Osa inimesi nägi Iiri Vaba Riigi loomist kui praktilist sammu iseseisvuse suunas, teised aga tajusid seda kui pettust – riigi jagamist kaheks ja uue vabariigi sidumist Rahvaste Ühendusega (British Commonwealth).
Saare kuus põhjaosa maakonda, kus elanikkonna enamuse moodustasid protestandid, eraldati peamiselt katoliiklikust lõunaosast. Paljud Iiri Vabatahtliku Armee (IRA) liikmed pidasid seda eelneva kokkuleppe reetmiseks.
See viis Iiri kodusõjani (1922-1923), kus vastamisi seisid Lepingupooldajad (pro-Treaty) ja -vastased (anti-Treaty). Sõda lõppes pooldajate võiduga, kuid ühiskonda lõhestanud haavad jäid veel kauaks püsima.
Peamiselt katoliiklik
Taotles täielikku iseseisvust
Kodusõda Lepingupooldajate ja -vastaste vahel
Lahkus Rahvaste Ühendusest 1949. aastal
Peamiselt protestantlik
Jäi Ühendkuningriigi koosseisu
Unioniste toetus
Sai hiljem The Troubles konfliktis keskseks piirkonnaks
Põhja-Iirimaa jäi Briti võimu alla, kus vastasseis unionistide (Briti võimu toetajad) ja natsionalistide (iseseisvuse pooldajad) vahel muutus ajapikku üha pingelisemaks.
20. sajandi Iirimaa: vabariigiks kujunemine
Iiri Vaba Riik jäi pärast 1921. aasta Lepingut mõneks ajaks Rahvaste Ühenduse liikmeks. Samal ajal tegutsesid järjestikused valitsused selle nimel, et vähendada Briti mõju ja tugevdada Iirimaa iseseisvat riiklikku identiteeti.
1937. aastal võeti vastu uus põhiseadus, millega riik sai ametlikuks nimeks Iirimaa (Éire) ning eemaldati kõik viited Briti monarhiale. Riigipeaks sai piiratud võimuga president. See samm tähistas selget suveräänsuse kasvu ja Iirimaa kindlat liikumist täieliku iseseisvuse poole.
1949. aastal kuulutati Iirimaa ametlikult vabariigiks Iiri Vabariigi seaduse alusel (Republic of Ireland Act) ja lahkuti Rahvaste Ühendusest. Sellega lõppesid kõik riigi põhiseaduslikud sidemed Suurbritanniaga.
Järgnenud aastakümned tõid kaasa majanduslikud, poliitilised ja sotsiaalsed muutused. Iirimaa moderniseerus aeglaselt, kuid kindlalt, kujunedes iseseisvaks, kaasaegseks ja stabiilseks demokraatlikuks riigiks.
1973. aastal sai Iirimaast Euroopa Majandusühenduse liige, mis oli Euroopa Liidu üks eelkäijaid. See samm süvendas veelgi riigi rahvusvahelist rolli ja kinnistas Iirima koha kaasaegses Euroopas. Sajandi lõpuks oli Iirimaa kujunenud dünaamiliseks, avatud ja enesekindlaks rahvaks.
Iirimaa teekond iseseisvuseni
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
