Iiri keldid olid Iirimaa esimesed asunikud. Nad mõjutasid saarel ajalugu oma kunsti, kultuuri, keele ja identiteedi kaudu, kujundades tänapäevase iiri kultuuri. Uurime, kuidas keldi ühiskond kujunes, milliseid müüte ja uskumusi nad kandsid ning kuidas nende pärand tänapäeva Iirimaal edasi elab.
Kes olid keldid? Euroopa muistse rahva juured ja päritolu
Keldi hõimud ei olnud üksainus rahvas, vaid eri piirkondades elanud hõimude kogum. Nad pärinesid Kesk-Euroopast hilisel pronksi- ja rauaajal, ligikaudu aastatel 1200-450 eKr.
Kuigi tänapäeval räägime keltidest sageli kui ühest rahvast, olid nad tegelikult omavahel seotud kultuurida ja hõimude võrgustik, keda ühendasid sarnane keel, usk ja kunstilised traditsioonid.
Nende jälgi leidub paljudes Euroopa paikades, alates tänasest Hispaaniast ja Prantsusmaast kuni Briti saarte ning Balkani ja Väike-Aasiaga poolsaarteni.
Arheoloogilised leiud ning antiiksete kreeklaste ja roomlaste kirjutised annavad meile väärtuslikku teavet keldi kultuuri ja ajaloo kohta. Neid kujutati sageli vaprate ja uhkete sõdalastena, kelle julgus ja iseseisvus äratasid imetlust ja hirmu.
Erinevalt paljudest teistest keldi ühiskondadest jäi Iirimaa Rooma impreeriumi vallutustest puutumata. See võimaldas iiri keltide kultuuril areneda iseseisvalt, luues omanäolise ja sügavalt juurdunud traditsiooni.
Kesk-Euroopast Iirimaale: kuidas keldid saarele jõudsid?
Kuidas keldid Kesk-Euroopast Iirimaale üldse jõudsid?
Ränne ei toimunud korraga, vaid järk-järgult. Keldi hõimud saabusid Iirimaale sajandite jooksul. Arvatakse, et keldi keelt kõnelevad rahvad lahkusid Kesk-Euroopast rauaajal, olles mõjutatud Hallstatti kultuurist (u 800-500 a eKr) ning hiljem La Tène kultuurist (u 500-100 a eKr).
Need ränded kulgesid esmalt läbi tänase Prantsusmaa ja Suurbritannia ning jõudsid lõpuks Iirimaale umbes aastatel 600-100 eKr. Pole kindel, kas tegemist oli suure ulatusliku rändega või kultuuri levikuga läbi kaubanduse ja kontaktide, kuid rauaaja lõpuks olid keldi kultuuri traditsioonid Iirimaal kindlalt juurdunud.
Pärast Iirimaale asumist kujunes keltidest järgmiseks tuhandeks aastaks saarel domineeriv jõud, kelle mõju ulatus kunstist ja keelest kuni uskumuste ja sotsiaalse korralduseni. Alles hilisemad vallutused ja poliitised muutused muutsid seda tasakaalu, jagades Iirimaa kaheks.
Hallstatti ja La Tène kultuurid: keldi ühiskonna alused
Varem mainitud Hallstatti ja La Tène kultuurid olid kaks olulist arheoloogilist kultuurikeskust, mis panid aluse sellele, mida me täna tunneme kui keldi kultuur. Esimene neist oli koodnunuse tänase Austria ümbrusse, teine aga Šveitsi ja selle lähistele.
Hallstatti kultuur õitses umbes aastatel 800-500 eKr. Seda iseloomustasid arenenud metallitööoskused, läbimõeldud matmiskombed ja selgelt hierarhiline ühiskond, kus tähtsal kohal olid pealikud ja sõdalased. Hallstatti kultuuriga seotud leiud annavad aimu võimsast ja jõukast varajase rauaaja tsivilisatsioonist.
La Tène kultuur, mis järgnes Hallstattile, tõi endaga kaasa hoopis teistsuguse esteetika. Just siit perioodist pärineb enamik iiri keldi kunstile iseloomulikke elemente: spiraalid, voolujoonelised mustrid ja loomakujutised. Need stiilid jätsid Iirimaa metallikunstile ja ornamentikale sügava jälje, mida võib näha ka hilisemas käsitöös ja religioossetes artefaktides.
Kuigi kumbki kultuur ei eksisteerinud isoleeritult, moodustasid nad osa laiemast keldi hõimude võrgustikust, mis ulatus Ibeeria poolsaarest kuni Briti saarteni. Pole kindel, kas need rahvad nimetasid end ise keltideks või jagasid teadlikult ühist identiteeti. Pigem liitis neid ühine keel, kunst ja eluviis, mida juba Antiik-Kreeka autorid kirjeldasid kui „keldid”.
Aja jooksul kujunesid neist kultuuridest Iirimaal, Šotimaal ja Walesis välja erinevad keldi identiteedid.
Varase rauaaja kultuur Kesk-Euroopas, tuntud rauast tööriistade, soolakaevanduste ja mitmekülgsete matuste poolest.
Hilisem keldi kultuur, mida iseloomustab kaunistatud metallikunst: spiraalid, kõverjooned ja keerukad mustrid.
Elu varajases keldi Iirimaal
Muinaskeltide Iirimaa koosnes hõimudest, mida nimetati toutā'deks. Iga hõimu eesotsas seisis pealik või väike kuningas, kelle võim tugines maaomandile, sõjalisele jõule ja sugulussuhetele.
Keldi ühiskond oli selgelt kihistunud, kus eri seisustel oli oma kindel roll: ülikud ja sõdalased tagasid kaitse, druiidid tegelesid usu ja õigusega, käsitöölised valmistasid tööriistu ja ehteid ning talupojad harisid maad. Kõiki neid ühendas lojaalsus, au ja perekondlik ühtekuuluvus.
Hõim koosnes mitmest suguvõsast, kes jagasid ühist maad ja ressursse. Üllataval kombel olid iiri keldid oma ajast ees, sest naistel oli ühiskonnas märkimisväärne mõju ja võimalus end teostada. Nad võisid olla hõimu juhid, sõdalased või druiidid ning osalesid otseselt kogukonna juhtimises ja vaimuelus.
Ühiskonna korda reguleeris Brehoni seadus. See oli suuline õigussüsteem, mis põhines tavadel ja pikaajalisel kogukondlikul kogemusel. See oli erakordselt arenenud süsteem, arvestades, et mujal Euroopas hakkasid kirjalikud seadused alles kujunema.
Igapäevaelu keskmes oli põllumajandus. Inimesed kasvatasid veiseid, peeti hooajalisi pidustusi ja anti edasi suulisi traditsioone, mis olid keltide kultuuri tuumaks. Veiskasvatus jäi oluliseks ka sajandeid hiljem, isegi 19. sajandi kartulinälja ajal.
Muusika, lugude jutustamine ja luule olid keldi hõimude elus ülimalt tähtsad. Rahvalaulikud ehk bardid nautisid suurt austust, sest nemad säilitasid hõimude ajaloo ja kangelasteod, kandes neid põlvest põlve edasi.
Linnastumine polnud keltide jaoks tuttav nähtus. Enamik inimesi elas kas crannóggs'ides, mis olid järvedele või soodele rajatud puitehitised, või siis ringfort'ides ehk ringvall-linnustes, mis olid ümmargused kindlustatud asulad, toimides ühtaegu elukohtade ja ka kaitseehitistena.
Keel ja pärand: gaeli keel ja teised keldi keeled
Keel ja kultuur on lahutamatud. Gaeli ja teiste keldi keelte pärand on Iirimaal, Walesis ja Šotimaal tuntav tänaseni.
Keldid rääkisid keeli, mis kuulusid indoeuroopa keelkonna keldi rühma. Aja jooksul jagunes see kaheks suureks haruks: mandrikeldi keeled, mida räägiti Euroopa mandril, ja saartekeldi keeled, mida kasutati Briti saartel ja Iirimaal.
Saartekeldi keeled jagunesid veel omakorda kaheks:
- goideli keeled
- brittoni keeled
Brittoni keeled (ka brythoni või briti keldi keeled) hõlmavad selliseid tänapäeval kõneldavaid keeli nagu bretooni, korni ja kõmri keel. Selle keelterühma nimetus tuleneb sõnast brython, millega keldi päritolu britte eristati anglosaksidest ja gaellastest.
Teine rühm, goideli ehk gaeli keeled, kujunes välja Iirimaal ning levis sealt edasi Šotimaale ja Mani saarele. Siia kuuluvad iiri (gaeilge), šoti gaeli (gàidhlig) ja mänksi (gaelg) keel. Ajalooliselt moodustasid need keeled omavahel murrete pideviku, mis ulatus Iirimaalt üle Mani saare kuni Šotimaa läänerannikuni.
miljonit inimest
20. sajandil kadus mänksi keel emakeelena kasutusest, kuid viimastel aastakümnetel on see uuesti elustatud ning seda õpetatakse taas koolides. Sarnased keele taaselustamise algatused on aidanud hoida elus ka iiri ja šoti gaeli keelt, mis on mõlemad tähtsad osad rahvuslikust kultuuripärandist.
Hoolimata sajanditepikkusest angliseerimisest ja poliitilisest survest on iiri keel jätkuvalt Iirimaa esimene ametlik keel ning seda kuuleb igapäevaelus, koolis ja meedias. Keldi kultuur ja keeled on suutnud järjepidevalt püsida üle kahe tuhande aasta, olles Iirimaa ajaloo lahutamatu osa.
Keldi kunst ja sümbolid: spiraalmotiividest keldi ristini
Keldi kunst on üks nähtavamaid ja käega katsutavaid väljendusvorme, mille kaudu saab mõista keldi kultuuri olemust. Selle jälgi võib näha tänaseni nii Iirimaal kui ka teistes keldi piirkondades. Keldi kunsti juured ulatuvad La Tène’i kultuuri ajastusse, millest see esteetika alguse sai.
Keldid eelistasid oma loomingus ja käsitöös kaarduvaid jooni, spiraale, põimitud mustreid ja sõlmesid ning loomakujutisi. Need korduvad motiivid kujunesid aja jooksul iiri identiteedi ja laiemalt keldi sümboolika tunnuseks, mida kohtab tänapäeval ehetena, tekstiilides, tätoveeringutes ja rahvuslikus kujunduses.
Erinevalt kreeklastest ja roomlastest, kelle kunst keskendus inimkeha ja looduse realistlikule kujutamisele, oli keldi kunst pigem abstraktne ja sümboolne. Selle eesmärk polnud jäljendada maailma, vaid väljendada vaimseid tõekspidamisi ja maailmakorda, mis peegeldas looduse rütme ja kosmilist tasakaalu.
Keldi mustreid ja sümboleid võib näha kõikjal – relvadel, ehetes, tarbeesemetel ja rituaalsetel objektidel. Isegi pärast seda, kui saabus Püha Patrick, kes hakkas saarel kristlust levitama, jäid keldid kunstis oma juurtele ja stiilile truuks.
Selle ilmekaim näide on keldi rist, mis ühendab varasema paganliku ringisümboolika ristiusu tähendusega, sümboliseerides taeva ja maa, aja ja igaviku ühtsust.
Religioon, mütoloogia ja keltide maailmakäsitlus
Varajaste keltide maailmavaade oli sügavalt seotud looduse, eluringi ja usuga võimsatesse jumalustesse.
Keldid olid polüteistlikud ning uskusid paljudesse jumalatesse ja jumalannadesse, seostades neid jõgede, metsade, loomade, päikese, kuu, tuule ja teiste maisete elu aspektidega. Loodus oli nende jaoks elav, hingav süsteem, milles iga jõgi, mägi või puu võis olla pühaks peetud olendi kodu.
Druiidid olid keldi maailmas erakordselt mõjukad tegelased. Nad tegutsesid ühtaegu preestrite, kohtumõistjate, õpetajate ja pühade teadmiste hoidjatena, olles ühiskonna vaimne süda ja moraalne kompass.
Kuigi druiidid ise kirjalikke ülestähendusi maha ei jätnud, on nende rolli ja mõju kirjeldatud rooma ja varakristlikes allikates. Neis kujutatakse druiide kui mõjukaid vaimseid juhte, kes juhatasid tseremooniaid ja pidustusi, seisid ohverduste eesotsas ning kandsid edasi suulist tarkust põlvest põlve.
Keltide mõju Iiri ja Briti ajaloole
Keldi kultuuri mõju on tänasel päeval tuntav pea igas paigas, kus nad kunagi elasid. Kõige selgemalt avaldub see Iirimaa ajaloos ja identiteedis.
Keltide keel, ühiskonnakorraldus ja mütoloogia jäid kestma veel kaua pärast seda, kui nende poliitiline võim oli hääbunud. Nendest kujunes alus, millele rajati hilisemad kultuurilised ja rahvuslikud identiteedid.
Šotimaal põimus keldi kultuur piktide traditsioonidega, millest kasvas välja šoti gaeli identiteet. Samal ajal säilis Walesis ja Põhja-Britannias brittoni keelte ja kultuuri järjepidevus, mis pidas vastu nii Rooma vallutusele kui ka hilisemale anglosaksi mõjule.
Roomlaste sissetung Briti saarele tõrjus paljud keldi hõimud lääne poole, kus nad jäid oma tavade ja keele juurde, samal ajal kui vallutatud alad romaniseerusid. Siiski ei kadunud keldi pärand kuhugi.
Ka tänapäeva Iirimaa kultuuris võib seda kõikjal märgata. Näeme seda nii kohanimedes, muusikas, rahvapärimuses ja sümboolikas. See on elav osa rahva enesetunnetusest ja ühendab mineviku ning oleviku ühtseks kultuuriliseks tervikuks.
Muistsetest hõimudest tänapäevani – keldi taassünd Iirimaal ja Šotimaal
Kuigi keltide poliitiline võim kadus ammu, leidis 19. ja 20. sajandi alguses aset võimas kultuuriline taassünd, eriti Iirimaal ja Šotimaal. See oli tihedalt seotud Iiri iseseisvusliikumise ja rahvusliku eneseteadvuse kasvuga.
Liikumise eesmärk oli taasavastada ja väärtustada keldi minevikku, sh keelt, rahvapärimust, kunsti ja tavasid, mis olid sajandite jooksul alla surutud olnud.
Olulist rolli mängis selle juures Gaeli Liit (Conradh na Gaeilge, ingl The Gaelic League), mis edendas iiri keelt ja rahvuskultuuri, julgustades noori oma esivanemate keelt ja kombeid õppima. Samal ajal ammutasid kirjanikud ja luuletajad nagu W. B. Yeats ja Lady Gregory keldi mütoloogiast ja sümbolitest inspiratsiooni.
Tänapäeval jätkuvad pingutused keldi keelte säilitamiseks, traditsioonilise muusika ja käsitöö toetamiseks ning keldi kultuuri vaimsuse elushoidmiseks. Keldi pärand on muutunud mitte ainult ajaloo vaid ka identiteedi ja uhkuse allikaks.
Levinud väärarvamused keltide kohta
Keldid on üks enim valesti mõistetud rahvaid Euroopa ajaloos, kuna neid kiputakse sageli liigselt romantiseerima.
Tihti räägitakse keltidest kui ühest ja ühtsest rahvast, kuigi tegelikult olid nad suur hulk eri hõime, kes elasid üle kogu Euroopa ja kellel oli ühine keel ja kultuur, mitte aga poliitiline liit. Meie kalduvus asju üle lihtsustada on teinud sellest mugava üldistuse, kuid tegelikkus oli palju mitmekesisem.
Samuti on keldi kultuuri ümbritssenud mitmed müüdid. Näiteks arusaam, et nad tegelesid regulaarselt inimohverdustega. Kuigi üksikud ohverdustavad on arheoloogiliselt kinnitust saanud, pärinevad enamik neid kirjeldavaid allikaid kreeka ja rooma autoritelt, kes pidasid kelte sageli vähem tsiviliseerituks ning võisid seetõttu nende kombeid teadlikult moonutada.
Keltide kultuur on väga mitmekesine, mis on vastu pidanud nii ajale kui ka vallutustele.
Levinumad keltidega seotud müüdid
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
