Pärast sajandeid kestnud poliitilisi, religioosseid ja ühiskondlikke pingeid Iirimaa ja Suurbritannia vahel kujunesid saarel kaks eraldiseisvat poliitilist üksust – Iiri Vaba Riik ja Põhja-Iirimaa.
See oli Inglise-Iiri lepingu tulemus, mis lõpetas Iiri iseseisvussõja ja määras saare tuleviku. Kuid see on vaid lühike ja pealiskaudne vastus küsimusele, miks Iirimaa on tänaseni kaheks jaotatud. Tegelikult peituvad selle taga sajanditepikkused vastuolud, sügavad identiteedikonfliktid ja valusad tagajärjed. Selles artiklis vaatame neid lähemalt, et mõista, kuidas kujunes üks Euroopa keerukamaid ajalugusid.
Iirimaa jagunemise põhjused: lühiülevaade Iiri ja Briti suhetest
Iirimaa jagunemine ei toimunud üleöö. Selle taga on sajanditepikkune poliitiline võitlus, sügavad usulised vastuolud ja majanduslik ärakasutamine, mis kujundasid iirlaste ja brittide suhteid juba keskajast alates.
Kuigi Iirimaa ajalugu ulatub palju kaugemale, on jagunemise põhjuste mõistmiseks kõige mõistlikum alustada 12. sajandist, mil saar hakkas järk-järgult sattuma Briti monarhia mõju alla. Sellest ajast alates olid suhted inglise võimukandjate ja kohaliku elanikkonna vahel pidevalt pingelised, mida iseloomustasid mässud ja verised vastasseisud.
Sajandite jooksul puhkes mitu ülestõusu ja vastupanuvõitlust, mis väljendasid katoliiklike iirlaste soovi ise oma maa ja saatuse üle otsustada.
Silmapaistvad sündmused, mis kõik vääriksid omaette käsitlust, olid näiteks:
19. sajandi jooksul kogus Iiri rahvuslik liikumine üha enam hoogu: rahvas nõudis omavalitsust ja õigust otsustada oma tuleviku üle. Just see ajajärk pani aluse sündmustele, mis lõpuks viisid saareriigi lõplikku jagunemiseni.
Iirimaa lõhenemise poliitilised juured
1801. aasta Ühendamisakt (Act of Union) ühendas Iirimaa ametlikult Suurbritanniaga, luues Suubritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi. Paljude iirlaste jaoks tähendas see aga pigem oma iseseisvuse kaotust kui võrdset liitu. Liit tugevdas Londoni kontrolli Iirimaa üle ja muutis kohaliku rahva rahulolematuse veelgi sügavamaks.
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses tõusis esile Koduvalitsuse (Home Rule) liikumine, mille eesmärk oli taasluua Iirimaa oma parlament, jäädes endiselt Briti monarhia alla. Seda toetasid peamiselt katoliiklikud iirlased, kes nägid selles võimalust otsustada oma elu üle kodumaal.
Põhja-Iirimaa protestantlikud kogukonnad seevastu suhtusid ideesse vaenulikult. Nad identifitseerusid tugevalt brittidena ja kartsid, et Dublinisse loodav parlament hakkab teenima vaid katoliiklaste huve. See usuline ja poliitiline lõhe lõi juba varakult eraldusjoone põhja ja lõuna vahele.
Kui Briti parlament kiitis 1914. aastal heaks kolmanda Koduvalitsuse eelnõu (Third Home Rule Bill), näis autonoomia lõpuks käeulatuses. Kuid samal ajal puhkenud esimene maailmasõda peatas reformi elluviimise. Sõja-aastate jooksul tugevnesid hoopis iseseisvust pooldavad liikumised, eriti Sinn Féin, kes kutsus üles täielikule vabadusele ja rõhutas Iirimaa keldi päritolu ning rahvuslikku identiteeti.
1916. aasta Lihavõtteülestõus (Easter Rising) sai pöördepunktiks. Kuigi Briti väed surusid ülestõusu kiiresti maha, tekitas nende karm vastureaktsioon – mässuliste liidrite hukkamine ja ulatuslikud arreteerimised – rahva seas sügavat pahameelt. See sündmus äratas rahva seas seninägematu toetuse iseseisvusele.
Olukorra rahustamiseks võttis Briti parlament 1920. aastal vastu Iiri valitsuse seaduse (Government of Ireland Act), mis nägi ette kaks eraldi parlamenti: üks põhjaosas ja teine lõunaosas. See seadus oli katse lepitada lõunapoolseid rahvuslasi ja põhjapoolseid unioniste, kuid tegelikult süvendas see lõhet veelgi.
Lõplik piir tõmmati Inglise-Iiri Lepinguga (1921), mis lõpetas Iiri iseseisvussõja ja jagas saare kaheks: lõunas sündis iseseisev Iiri Vaba Riik, põhjas jäi kehtima Briti võim.
Inglise-Iiri Leping ja Põhja-Iirimaa sünd
Inglise-Iiri Leping lõpetas 1921. aastal ametlikult Iiri iseseisvussõja ja pani aluse Iiri Vaba Riigi loomisele. Samal ajal tähendas see ka, et saare põhjaosas kujunes eraldi poliitiline üksus – Põhja-Iirimaa, mis jäi Suurbritannia koosseisu.
Lepingu tingimusi arutasid Iiri poolelt Michael Collins ja Arthur Griffith, kes pidid leidma tasakaalu iseseisvuse püüdluste ja Briti valitsuse nõudmiste vahel. Iirlaste reaktsioon oli vastuoluline: osa nägi lepingus saavutust ja võitluse vilja, osa hoopis rasket kaotust.
Lepingu järgi sai Iiri Vaba Riik oma parlamendi, valitsuse ja armee, ent jäi esialgu veel Rahvaste Ühenduse (Commonwealth) koosseisu iseseisva domiinina, sarnaselt Kanadale ja Austraaliale. 1949. aastal lahkus Iirimaa sellest liidust ja kujunes täielikult iseseisvaks Iiri Vabariigiks, mille pealinnaks jäi Dublin.
Põhjaosas arenes sündmuste käik teises suunas. Põhja-Iirimaa, mis koosnes Ulsteri kuuest krahvkonnast, jäi Suurbritannia osaks ja jäi tugevalt protestantliku uniooniliikumise kontrolli alla. Nende jaoks tähendas leping kindlustust, et nad ei satuks katoliikliku enamusega riigi võimu alla. Põhja-Iirimaa poliitiliseks keskuseks sai Belfast.
Valdavalt katoliiklik
Iseseisev, kuid esialgu Rahvaste Ühenduse koosseisus
Poliitiline keskus: Dublin
Valdavalt protestantlik
Jäi unionistide kontrolli all Suurbritannia osaks
Poliitiline keskus: Belfast
Leping kinnistas Iirimaa jagunemise seaduslikult ja poliitiliselt, kuid tekitas sügava lõhe iirlaste endi seas.
Michael Collins ja tema toetajad nägid selles pragmaatilist sammu teel täieliku iseseisvuse poole,
ent lepinguvastased vabariiklased tundsid, et nende võitlust on reedetud. Nende silmis oli truudusvanne Briti monarhile sümbol, mis vähendas kõigi nende ohvrite tähendust, kes olid võidelnud tõeliselt sõltumatu Iiri vabariigi eest.
Religioon ja poliitika: katoliiklik lõuna vs protestantlik põhjaosa
Iirimaa jagunemisel mängis määravat rolli selle usuline ja poliitiline taust. Kuigi enamik Iirimaa elanikest oli katoliiklased, elas saare põhjaosas märkimisväärne protestantlik vähemus, kelle identiteet ja poliitiline lojaalsus olid tihedalt seotud Suurbritanniaga.
Kuigi religioon oli Iirimaa lõhenemise üks keskseid telgi, olid pinged olemas juba enne suurt iiri näljahäda, mis süvendas lõhet iirlaste ja Briti võimu vahel.
Iirimaa jagunemist mõjutasid lisaks usule ka maaomand, poliitiline lojaalsus ja majanduslik jõud, eriti Ulsteri tööstuspiirkonnas.
Katoliiklikud rahvuslased lõunas soovisid vabaneda Briti võimust ja luua iseseisva Iiri vabariigi.
Inglise-Iiri lepingust sündinud Iiri Vaba Riik oli valdavalt katoliiklik ning kujunes rahvusliku ja usulise identiteedi sümboliks, mis ühendas iirlasi iseseisvuse idee ümber.
Põhja-Iirimaa unionistid, kes olid peamiselt protestandid, kartsid aga, et neid hakkab valitsema katoliiklik enamus. Nende jaoks oli Ühendkuningriik protestantliku pärandi ja korra kandja, ning Ulsteri piirkonna protestandid tundsid end tugevalt seotuna Briti krooniga.
See usu ja poliitika põimumine ei kadunud koos Iiri jagunemisega. Vastupidi – kogu 20. sajandi jooksul muutusid usulised ja poliitilised vastuolud Iirimaa ühiskonnas püsivaks nähtuseks, mis mõjutas poliitikat, kultuuri ja igapäevaelu veel aastakümneid.
Iirimaa jagunemise majanduslik ja sotsiaalne mõju
Iirimaa jagunemine mõjutas sügavalt nii vastloodud Iiri Vaba Riiki (hilisemat Iiri Vabariiki) kui ka Põhja-Iirimaad. Mõlemal kujunes oma majandus, poliitika ja ühiskondlik korraldus, mis viis need kahele täiesti erinevale arenguteele.
Iiri Vaba Riik seisis silmitsi tohutute raskustega. Värskelt iseseisvunud riik pidi toime tulema ilma Briti koloniaalsüsteemi toeta ning iseseisvussõda ja sellele järgnenud koduseisvõitlus olid majanduse juba sügavalt raputanud. Põllumajandusele rajatud majandus jäi nõrgaks, riik vaevles vaesuse, mahajäämuse ja ulatusliku väljarände käes. Samal ajal kujunes Dublinist uue riigi poliitiline ja kultuuriline süda.
Põhja-Iirimaa jäi tihedalt seotud Suurbritannia majandusega ning arenes edasi tööstuskeskusena, mille pealinn Belfast oli tuntud laevaehituse, linatööstuse ja inseneritöö poolest. Kuid majandusliku edu varjus süvenes ebavõrdsus katoliiklaste ja protestantide vahel.
Katoliiklased olid sageli tõrjutud parematest töökohtadest ja eluasemetest ning nende poliitiline esindatus jäi piiratud. Selline süsteemne diskrimineerimine kujunes hilisemate konfliktide ja rahutuste seemneks.
Aja jooksul muutusid kahe piirkonna erinevused üha selgemaks. Iiri lõunaosa püüdis kujundada iseseisvat ja kaitstud majandust, otsides võimalusi vabaneda Briti mõjust. Põhja-Iirimaa seevastu jäi tihedalt seotud Suurbritannia majanduse ja poliitikaga, säilitades tugevad kaubandus- ja investeerimissidemed.
Ka poliitiline identiteet liikus eri suundades: lõunas süvenes katoliiklik rahvuslus, põhjas aga tugevnes britilik kuuluvustunne, mida rõhutasid protestantlikud unionistid.
Iirimaa jagunemise pikaajalised tagajärjed
Põhja-Iirimaa konflikt
1921. aastal toimunud Iirimaa jagunemine suunas saare kaks osa eri radadele, mille kulminatsiooniks kujunes aastakümneid kestnud vägivaldne vastasseis, mida tuntakse Põhja-Iirimaa konfliktina (The Troubles).
See konflikt, mis kestis 1968–1998, oli juurdunud Põhja-Iirimaa usulises ja poliitilises lõhes katoliiklike rahvuslaste ja protestantlike unionistide vahel. Rahvuslased soovisid Iirimaa taasühendamist ja Briti vägede lahkumist, samal ajal kui unionistid pidasid end brittideks ning soovisid jääda Ühendkuningriigi koosseisu.
Kuigi Iirimaa oli olnud kristlik maa juba alates püha Patricku ajast, oli katoliiklik elanikkond Põhja-Iirimaal aastakümneid tõrjutud poliitilisest võimust ja ühiskondlikest otsustest. 1960. aastateks hakkasid nad nõudma võrdseid kodanikõigusi ja õiglast kohtlemist.
Rahumeelsed protestid muutusid aga kiiresti vägivaldseks, kui Kuninglikud Ulsteri Politseijõud (RUC) vastasid demonstratsioonidele jõuga. Sellest kasvaski välja laiaulatuslik konflikt, milles mängisid relvastatud rühmitused oma rolli. Iiri Vabariiklik Armee (IRA), eriti selle radikaalsem haru, võttis sihiks Briti võimu lõpetamise ja Iirimaa taasühendamise.
Samaaegselt tekkisid protestantlikud paramilitaarorganisatsioonid, nagu Ulster Volunteer Force (UVF) ja Ulster Defence Association (UDA). Linnad, eriti Belfast ja Derry, muutusid vägivallakoldeteks, kus leidsid aset pommirünnakud, tulistamised ja usulistel põhjustel toimunud kallaletungid.
Briti valitsuse katsed korda hoida sageli hoopis süvendasid pingeid. Üks pöördepunkte oli 1972. aasta 30. jaanuari Verine pühapäev, mil Briti sõdurid tulistasid Derry linnas relvastamata meeleavaldajaid ning tapsid 14 inimest.
The Troubles nõudis tuhandeid inimelusid ning jättis Põhja-Iirimaa lõhestatuks. Vägivald, poliitiline allasurumine ja usuline segregatsioon süvendasid kogukondadevahelisi konflikte ning kujundasid põlvkondade kaupa kestnud hirmu ja vaenu.
Lõpuks, pärast aastakümneid kestnud lepituskõnelusi, sõlmiti 1998. aasta 10. aprillil Suure Reede rahuleping (Good Friday Agreement), mis kehtestas jagamatu võimu süsteemi unionistide ja rahvuslaste vahel. Kuigi kõik haavad ei ole kaugeltki veel paranenud, tähistas see kokkulepe olulist sammu rahu ja stabiilsuse poole.
1920
Iiri valitsuse seadus
1921
Inglise-Iiri Leping
1922
Iiri Vaba Riigi loomine
1949
Iiri Vabariigi väljakuulutamine
1998
Suure Reede rahuleping
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
