Iiri suur näljahäda, mida tuntakse ka kui kartulinäljahäda või suur näljahäda, oli üks traagilisemaid peatükke Iirimaa ajaloos. Ligi miljon inimest suri ja veel miljon oli sunnitud kodumaalt lahkuma. Nälg sai alguse 1840. aastatel kartuli-lehemädanikust, kuid muutus katastroofiks, kui poliitiline tegevusetus, sotsiaalne ebavõrdsus ja Briti valitsuse puudulikud otsused kriisi süvendasid.
See põllumajanduslik kokkuvarisemine muutis rahva saatust – tekitas sügavat pahameelt, kujundas rahvuslikku identiteeti ning andis uue hoo iseseisvuspüüdlustele.
Milline oli Iirimaa näljahäda? Ühe rahvuse tragöödia ülevaade
Iiri suur näljahäda leidis aset aastatel 1845–1852 ja kujunes perioodiks, mis muutis kogu Iirimaa ajalugu ja käekäiku, olles hiljem üks Iirimaa iseseisvumise ajenditest.
Kartul oli toona iirlaste põhitoit ja elatusallikas. Kui kartuli-lehemädanik 1845. aastal esimest korda taimi ründas, hävines ligikaudu pool saagist. Järgnenud aastatel kordus sama, tuues kaasa nälja, haigused ja surma.
Kuigi mädaniku puhkemine oli looduse töö, süvendasid katastroofi ulatust poliitiline tegevusetus, sotsiaalne ebavõrdsus ja Briti koloniaalpoliitika. Iirimaa ühiskond, mis sõltus tol ajal täielikult sellest ühestainsast toidukultuurist, varises nende tegurite koosmõjul kokku.
Näljahäda nõudis üle miljoni inimelu, samal ajal kui veel miljon inimest oli sunnitud kodumaalt lahkuma. Paljud suundusid Ameerikasse, Kanadasse ja Suurbritanniasse. Iirimaa rahvaarv kahanes ligikaudu veerandi võrra ja langus jätkus veel aastakümneid.
See ajajärk jäi rahva mällu kui inimliku kannatuse ja poliitilise hoolimatuse sümbol.
Kartuli tähtsus 19. sajandi Iirimaal
19. sajandi keskpaigaks oli kartul muutunud Iirimaa toidulaual asendamatuks, eriti vaesemate maapiirkondade elanike jaoks.
Kartul saabus Iirimaale 16. sajandil Uuest Maailmast ning sobitus kiiresti saare niiske kliima ja viljaka pinnasega. 1800. aastateks sõltus sellest peaaegu täielikult üle kolme miljoni inimese ehk ligi pool kogu Iirimaa elanikkonnast.
Vaid väike maalapp andis piisavalt kartulisaaki, et toita perekonda terve aasta jooksul. Seetõttu oli köögivili elutähtis maad rentivatele farmeritele, kes töötasid rasketes tingimustes kellegi teise maal. Kartul tagas neile ellujäämiseks vajalikud kalorid, vitamiinid ja toitained.
Samas kuulus enamik viljakat maad anglo-iiri päritolu suurmaaomanikele, kelle põldudel kasvatatud teravili ja kariloomad eksporditi Inglismaale. Nii jäid vaesemad talupojad üksnes kartulist sõltuma. Kui see hävis, tabas kõige haavatavamaid ühiskonnakihte laastav löök.
Rahvaarv üle 8 miljoni
Maapered said hakkama oma kartulisaagiga
Kogukondi ühendas maa ja sugulussidemed
Rahvaarv vähenes 25% võrra
Levisid nälg ja haigused
Massiline väljaränna ja külade tühjenemine
Kartuli-lehemädanik ja saagikadu ehk kuidas haigus hävitas ühe rahva toidulaua
1845. aastal hakkas Iirimaal levima salapärane seenhaigus, mis ründas kartulipõlde ja pani taimed maa sees peaaegu üleöö mädanema.
Selle põhjustajaks oli Phytophthora infestans, Euroopast pärit vee kaudu leviv patogeen. Niiske kliima soosis haiguse levikut ning juba samal aastal hävis pool Iirimaa kartulisaagist.
Järgmistel aastatel kordusid puhangud veelgi rängemalt, kuni lõpuks hävis pea kogu saak. Teravilja, liha ja muude põllumajandussaaduste eksport Inglismaale aga jätkus vanaviisi, samal ajal kui maapiirkondade vaesem elanikkond jäi ikalduse tõttu nälga.
Kartuli-lehemädaniku levik oli looduslik õnnetus, kuid tragöödia ulatuse põhjustasid valitsuse passiivsus, toidu eksport, maaomandi ebavõrdsus ja massilised väljatõstmised.
Rentivad põllumehed, kes ei suutnud enam üüri maksta ega peret ülal pidada, visati oma kodudest välja. Nad olid sunnitud abi ja peavarju otsides mööda maad rändama.
Kuigi mädaniku puhkemine oli vältimatu, muutis Briti valitsuse saamatus adekvaatselt reageerida selle ikalduse 19. sajandi üheks rängimaks humanitaarkriisiks.
Briti valitsuse reaktsioon: hoolimatus ja vastuolud
Ajaloolased on Briti valitsuse reageerimist Iiri kartulinäljahädale teravalt kritiseerinud. Kuigi tehti katseid abimeetmeid rakendada, olid need enamasti kas hilinenud, piiratud ulatusega või lähtusid majandusteooriast, mitte inimlikust kaastundest.
Tollal kuulus Iirimaa Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi koosseisu – ligi 70 aastat enne Iirimaa kaheks jagunemist –, mistõttu vastutus iiri rahva abistamise eest lasus Briti valitsuse õlgadel, mitte kohalikul tasandil.
Peaminister Sir Robert Peel püüdis kriisi leevendada, importides Ameerikast maisi ja algatades avalikke töökavasid. Kui Lord John Russell 1846. aastal võimule tuli, muutus suund järsult: valitsus võttis kasutusele laissez-faire majanduspoliitika ehk lasid asjadel kulgeda oma loomulikku rada.
Kardeti, et riigi liigne sekkumine ja abi looksid ohtliku pretsedendi, kus inimesed jääksidki sellest sõltuma ning hakkaksid seda kuritarvitama. Seetõttu otsustati Iirimaal kasvatatud teravilja ekspordiga jätkata, isegi kui miljonid iirlased kodumaal nälgisid.
Ametlik abisüsteem tugines nn töömajadele (workhouses), kus abivajajad said peavarju ja tööd. Tihti olid need ülerahvastatud, alarahastatud ja haiguste kolded. Ka avalikud töökavad, mis pidid looma uusi töökohti, osututsid paljude jaoks alandavaks ja kurnavaks orjatööks. Inimesed tegid päevade kaupa füüsiliselt rasket tööd tühise tasu eest, sageli näljast nõrkenuna.
Pole ime, et Iirimaal süvenes pahameel ja umbusk. Paljude silmis oli Briti valitsus parimal juhul hoolimatu, halvimal juhul aga teadlikult julm.
Mõisnike roll ja talupoegade raskused
Näljahäda ei süvenenud üksnes Westminsteri palee tegevusetuse tõttu. Suurt rolli mängis ka Iirimaa 19. sajandi maaomandisüsteemi ebavõrdsus.
Enamik iirlasi olid üürnikud, kes harisid väikeseid maatükke, mida nad suurmaaomanikelt rentisid. Mõisnikud olid enamasti anglo-iiri või inglise päritolu ning elasid ise tihti hoopis Inglismaal.
Need maaomanikud ei reinvesteerinud peaaegu kunagi kogukondadesse, kelle töö arvelt nad oma jõukuse ammutasid. Nii jäid vaesed talupojad äärmiselt haavatavaks, sest nende toime- ja sissetulek sõltus täielikult kartulisaagist.
Üüri tasumine oli otseselt saagikusega seotud. Kui kartul hävis, ei olnud talupoeg võimeline enam ka üüri maksma. Enamik mõisnikke ei alandanud rendihindu ega pakkunud mingit muud abi, rääkimata mõistvast suhtumisest. Toimusid massilised väljatõstmised.
Mõnel juhul visati kodudest välja terved külad ning onnid ja talud lammutati, et inimesed ei saaks neisse tagasi pöörduda või peavarju leida.
Tõsi, leidus ka mõningaid heatahtlikke maaomanikke, kes püüdsid oma talupoegi kas toidu või rahalise toetusega aidata, kuid need olid harvad erandid. Enamasti jätkati teravilja ja kariloomade eksporti Inglismaale, samal ajal kui samadel maadel tööd rüganud talupojad nälgisid.
Tuhanded pered jäeti saatuse hooleks. Osa jõudis töömajadesse, teised surid peavarju leidmata, kolmandad asusid laevadega teele Põhja-Ameerikasse, Kanadasse või Austraaliasse.
Kirstlaevad (coffin ships) olid halvas seisukorras laevad, millega iirlased näljahäda ajal üle Atlandi ookeani emigreerusid. Reisitingimused olid kohutavad – nälg, haigused ja ülerahvastatus viisid paljud hukuni juba teel olles.
Pahameel suurmaaomanike vastu süvenes veelgi. Sellest sündis hiljem maareformi- ja iseseisvusliikumine, mis taotles õiglasemat maaomandit ja rahvuslikku enesemääramist.
Kuigi enamik Iirimaa elanikke olid kristlased ja kristluse levik Iirimaal oli alanud juba püha Patriku ajastul, jäi ühiskond siiski sügavalt lõhenenuks. Talupojad olid valdavalt katoliiklased, samal ajal kui maaomand kuulus peamiselt briti või anglo-iiri päritolu protestantlikele mõisnikele.
Nälg ja haigused
Kartulinäljahäda kasvas ikaldusest välja humanitaarkriisiks ja tragöödiaks, mis raputas kogu Iirimaad. Üle miljoni inimese hukkus ning veel miljon oli sunnitud kodumaalt lahkuma.
võrra
Püsiv vaesus ja toidupuudus süvendasid nälga ning tõid kaasa haiguspuhanguid. Paljud, kes olid seni kartulist sõltunud, jäid sõna otseses mõttes tühjade kätega. Ellujäämiseks söödi seda, mida vähegi leida oli, sh muru, juurikaid ja isegi keedetud umbrohtu.
Haigused levisid ülerahvastatud kodudes, töömajades ja varjupaikades kiiresti. Näljast nõrgestatud organism oli haigustele vastuvõtlikum ning paljud surid nakkustesse, mitte nälga ise.
Nendes tingimustes möllasid tüüfus, düsenteeria ja koolera, mis nõudsid tuhandeid elusid. Maapiirkondades puudus toimiv tervishoiusüsteem, mistõttu haiguspuhangud jäid sageli tähelepanuta ja ravimata.
Massiline väljaränne ja uue elu otsingud
Näljahäda ja Briti valitsuse vähene toetus panid iirlased valiku ette – kas jääda ja surra nälga või haigusesse või põgeneda parema elu lootuses teisele poole ookeani.
Üle miljoni iiri mehe, naise ja lapse otsustas emigreeruda. Aastatel 1845–1855 toimunud rahvastikumuutus on siiani üks suurimaid rändelaineid Euroopa ajaloos. Viimati oli midagi samaväärset toimunud mitu sajandit varem, kui keldi hõimude Iirimaale saabusid.
Igal nädalal väljusid laevad Ameerikasse, Kanadasse, Inglismaale ja isegi Austraaliasse. Enamikul lahkujatest polnud kavatsust kunagi tagasi pöörduda.
Laevad said kiiresti hüüdnime „kirstlaevad“, kuna tekialune oli kitsas, umbne ja haigusi täis, toitu nappis, hügieen oli olematu ning paljud ei jõudnudki elusalt sihtkohta.
Kuidas näljahäda Iirimaad muutis:
Iiri näljahäda sotsiaalsed ja poliitilised tagajärjed
Iiri kartulinäljahäda muutis sügavalt kogu ühiskonda ja kujundas ümber rahva poliitilise teadvuse.
Terved kogukonnad kadusid, peresidemed ja maaelu struktuur lagunesid, ning Iirimaa maapiirkonnad ei taastunud kunagi täielikult. See tragöödia jättis ühiskonda haava, mis on tuntav veel tänapäevalgi.
Vastupanu Briti võimule oli Iirimaal kestnud juba sajandeid, kuid näljahäda ja valitsuse külm ükskõiksus andsid sellele uue jõu. Miljonite inimeste surm, massiline väljaränne ja talumatud kannatused ühendasid rahva ühise valu ja ebaõigluse tunde kaudu.
Näljahädast sai rahvusliku eneseteadvuse kasvulava. Paljud nägid Briti poliitikas mitte ainult hoolimatust, vaid süstemaatilist ebaõiglust, mis süvendas pahameelt ja viis poliitilise ärkamiseni.
See ei olnud vaid mineviku tragöödia, vaid tuleviku liikumise algus. Näljahäda tagajärjel puhkesid 19. sajandi lõpus maasõjad ning 20. sajandi alguses kasvas samast rahulolematusest välja Iiri iseseisvusvõitlus.
Kartulinäljahäda ei mõjutanud ainult üht põlvkonda – see kujundas Iirimaa rahvusliku identiteedi. Nälg, väljaränne ja võitlus õiglasema elu nimel jätsid sügava jälje rahva mällu.
Tänapäeva Iirimaal on see periood hoiatav meeldetuletus nii poliitilise vastutuse puudumise tagajärgedest kui ka rahva vastupidavusest. Näljahäda õpetas iirlastele, et ellujäämine pole ainult füüsiline, vaid ka vaimne ja kultuuriline vastupanu.
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
