Klaver on muusikainstrument, mis ühtaegu võlub ja hämmastab. Klaveril on keeled nagu kitarril, harfil ja viiulil, seega võiks ta justkui kuuluda keelpillide hulka. Samas kõlavad need keeled ainult siis, kui klahvi vajutamisel tabavad neid väikesed haamrid, sidudes klaveri ka löökpillide kategooriaga, kuhu kuuluvad näiteks trummid, bongod ja ksülofonid.
Ametlikult kuulub klaver siiski klaviatuuri ja haamritega keelpillide ehk kordofonide hulka. Kordofoniks nimetatakse sellist muusikariista, mille heli tekib võnkuvate keelte kaudu. Seega tõepoolest, klaver kuulub kitarri ja viiuliga samasse perekonda. Erinevus seisneb selles, et kui kitarril on tavaliselt kuus keelt ja mõnel harfil ehk tosin, siis klaveril võib keeli olla kuni 240. Enamus puhkudel jääb see arv 230 kanti.
Need on vaid mõned faktid klaveri kohta, millest siin artiklis juttu tuleb. Kuigi on huvitav teada, kuidas klaver töötab ja miks ta just nii kõlab, ei pea iga klaverimängija selliste tehniliste üksikasjadega tingimata kursis olema. Palju olulisem on keskenduda just neile teadmistele, mis aitavad klaverimänguoskust arendada. Vaatame näiteks:
- kuidas isegi kõige igavamad harjutused aitavad mängutehnikat parandada
- mille jaoks on klaveril pedaalid ja kuidas neid kasutada
- kuidas mõjutavad erinevad muusikastiilid sinu klaverimängu arengut
- kuidas koos partneriga klaveri mängimine aitab mõlemal edasi areneda.
Võib-olla huvitab sind, millal esimene klaver ehitati või kes selle leiutas. Vastused on järgmised: 18. sajandi alguses ning Bartolomeo Cristofoi. Kuigi selline info võib pakkuda intellektuaalset naudingut, ei aita see otseselt sinu mänguoskust parandada. Seetõttu keskendumegi nüüd just nendele huvitavatele faktidele klaveri kohta, mis aitavad sul ka päriselt paremaks mängijaks saada.
Miks on heliredelid ja arpedžod klaverimängus nii olulised?
Tõenäoliselt kogeb iga algaja klaverimängija pettumust, kui selgub, kui palju aega tuleb pühendada heliredelite harjutamisele. Võrreldes sellega saavad algajad kitarrimängijad kohe hakata akorde laduma ja trummarid saavad juba esimestes tundides rütme taguda. Miks siis klaverimängu puhul nii palju aega kulub, et õppida ära isegi kõige lihtsamad lood?
Heliredel on järjestatud helide kogum (nt C-D-E-F-G-A-B-C), mida mängitakse üles või alla. See on tehnika harjutamiseks mõeldud muusikaline struktuur, mis aitab arendada sõrmetehnikat, kuulmist ja koordinatsiooni.
Helirida seevastu on helilooja poolt määratud helijada, kus iga heli esineb vaid korra, enne kui kogu rida algab uuesti.
Me ei soovi siinkohal teiste pillide keerukust ega nende väljendusvõimalusi kuidagi pisendada. Pigem on asi sellest, et klaverimäng nõuab lihtsalt märkimisväärselt rohkem pühendumust ja kannatlikkust, kui soovid seda tõeliselt hästi omandada. Heliredeli ja hiljem ka arpedžod (it arpeggio) on enamat kui lihtsalt tüütud harjutused, mis sind võib-olla haigutama ajavad. Nende eesmärk on arendada kuulmist, õpetada korrektset sõrmeded asetust ning aidata kehaasendit ja rühti korrigeerida.
Lisaks sellele ei mängi sa tegelikult kogu aeg ühtesid ja samu noote, isegi kui nootides nii kirjas on. Klaviatuuril üles-alla liikudes avastad üsna kiiresti, kuidas noodid erinevate oktavite vahel suhestuvad. Õpid tajuma intervalle ja neid õigesti lugema. Samal ajal treenid oma käsi iseseisvalt ja koordineeritult tegutsema. See oskus on iga edasijõudnud klaverimängija jaoks vältimatu eeldus.
Seetõttu väidame, et heliredelite ja arpedžode harjutamine ja valdamine on klaverimängu üks tähtsamaid alustalasid. Vastab tõele, et klaverit saab mängima õppida ka lihtsalt kuulmise järgi ning ilma formaalse koolituseta. Nii alustavad ilmselt paljud garaažibändide liikmed. Kuid sellisel viisil klaverit õppides piiras ja pikemas perspektiivis oma arenguvõimalusi. Peale selle suureneb oluliselt ka vigastusoht, mis võib valest tehnikast tekkida.
Klaveripedaalid: kuidas ja miks neid kasutada?
Pedaalid on üks põhjustest, miks õige sõrmeasetus ja kehahoiak klaverimängus niivõrd olulised on. Paljud algajad klaverimängijad imestavad, miks on klaveril all messingist „jalad“ ja mida nendega üldse peale hakata. Kui heliredelite harjutamisel neid vaja ei läinud, siis miks neid klaveripalade mängimisel kasutama peaks?
Lihtsustatult öeldes muudavad pedaalid seda, kuidas klaver kõlab. See on klaveri muusikaliste väljendusvõimaluste üks lahutamatu osa. Klaveri varasematel versioonidel pidid mängijad soovitud tonaalse efekti saavutamiseks käsitsi tõmbama spetsiaalseid nuppe. Hiljem asendati need kangidega, mida sai pianist põlvega aktiveerida. Lõpuks kujuneski välja pedalisüsteem, millega tänapäeval tuttavad oleme.
Sõltuvalt sellest, milline on sinu klaver ja kus see asub, võib instrumendil olla kas kaks või kolm pedaali. Eestis ja Euroopas leiduvad tavaliselt kahe pedaaliga klaverid, samas kui mujal maailmas kohtame sagedamini kolme pedaaliga versioone. Keskmine ehk kolmas pedaal kannab nime sostenuto. Selle vajutamisel jääb kõlama see noot, mida pedaali vajutamise hetkel parasjagu mängiti.
Vasakpoolne pedaal on nn vaikne pedaal ehk una corda, mis vähendab haamrite jõudu keelte löömise hetkel. Kogenud pianist suudab sarnase tulemuse saavutada ka lihtsalt klahve kergemalt, õhulisemalt vajutades, mistõttu paljud kogenud klaverimängijad seda pedaali tihti ei kasuta. Kõige enam kasutatakse parempoolset pedaali ehk tre corde, mis vabastab summutusmehhanismi kõikidelt keeltelt, võimaldades helidel vabalt kõlada ja kauem heliseda.
Vasak pedaal
Nimi: Una corda
Pehmendab heli, vähendab haamrilöögi tugevust. Vähekasutatud, sarnane efekt kerge klahvivajutusega.
Keskmine pedaal
Nimi: Sostenuto
Hoiab all ainult neid noote, mida vajutati pedaali vajutamise hetkel. Olemas vaid kolme pedaaliga klaveritel.
Parem pedaal
Nimi: Tre corde
Vabastab summutid, et kõik helid saaksid vabalt kõlada. Kõige sagedamini kasutatav pedaal klaverimängus.
Klaveripedaalide õige kasutamine ei seise ainult tehnikas vaid eelkõige kuulamisoskuses. Noodikirjas on sageli pedaalimärgid, kuid neid võetakse pigem soovituste kui reeglina. Klaveri kõla sõltub paljudest teguritest: ruumi akustikast, mängija stiilist ja klaveri tüübist. Pedaalitunnetus on üks olulisemaid oskuseid, mille iga pianist võiks omandada.
Miks tasub õppida džässklaverit?
Kui sul õnnestub näha džässklaverimängijat täiel rinnal musitseerimas, paned tõenäoliselt tähele, kui aktiivselt ta pedaale kasutab. Fraaside kasutus džässmuusikas võib olla väge peenekoeline ja nüansirohke Üleminek ühest muusikalisest motiivist teise oleks jazz-muusikas palju keerulisem, kui pianist ei saaks viimaste nootide kõla veidi pikemaks venitada.
Ka sujuv džäss ehk smooth jazz toetub läbimõeldud pedaalikasutusele, mis aitab luua voolava ja pehme helipildi. Džässklaverimängu õppimine on väärtuslik, kuna see eeldab tugevat muusikateooria tundmist. Tuleb mõista helistikke, akordimärke ja akordikäike.
Tegelikult õpib iga klaveriõpilane oma esimestel aastatel hulgaliselt just helidevahelisi suhteid, noodilugemist ja rütmitunnetust. Seetõttu on džässklaver suurepärane viis rakendada praktikas kõike, mida solfedžotunnis teoreetilist õpitud sai. Mida varem sellega alustada, seda kiiremini hakkavad teoreetilised teadmised päriselt kõlama.
Hoolimata keerukatest akordikäikudest on džässklaver tuntud just oma spontaansuse poolest. Kui oled endale intervallide lugemise ja legendaarse 2-5-1 akordikäigu selgeks teinud, avanebki džässmuusika stiilide maailm. Kui sa juhtumisi veel ei teadnud, siis see konkreetne akordikäik on peaaegu iga jazz-muusikateose aluseks.
Lisaks on džässklaveri mängima õppimine väga hea sõrmetöö harjutus, aidates kiirust ja voolavust arendada. Isegi rahulikumates palades leidub hetki, mis panevad sõrmed tõsiselt proovile. Selliste lugude harjutamine aitab sul arendada nii täpsust kui ka paindlikkust. See aga ei tähenda, et sa peaksid proovima teisi imiteerida, vastupidi: klaverimängus on oluline leida omaenda kõla.
Klaveriduett: kahe mängija harmoonia ühel instrumendil
Džässmuusika on oma olemuselt ansamblimäng. Sama kehtib ka siis, kui klaverit mängida kahekesi ehk duetina. Klaveriduette on mitut tüüpi: näiteks klaver koos mõne teise instrumendiga või isegi kaks klaverit korraga. Siin keskendume aga sellisele duole, kus kaks pianisti istuvad ühe ja sama klaveri taga.
Standardklaveri klaviatuur on üsna pikk ja koosneb 88 klahvist, sh 52 valget ja 36 musta klahvi. Kui kaks mängijat istuvad samal klaveritoolil, mängib üks neist madalamatel registritel, nn segundo partiid, teine aga kõrgematel helidel, nn primo partiid. Tihti arvatakse, et segundo-mängijal on keerulisem roll, kuid kas sellel väitel on ka tõepõhi all?
Enamik klaveriteoseid eeldab, et vasak käsi mängib akorde ja parem käsi meloodia käiku. Sama põhimõte kandub üle ka duettidesse, kuid need on tihti kirjutatud nii, et mõlemal mängijal on võrdselt olulised osad.
Tehniliselt pole klaveridueti mängimine kuigi keeruline ning sellega saaksid hakkama ka algajad. Tõeline väljakutse seisneb hoopis mängijate koostöös ja musikaalses sobivuses. Iga pianisti muusikaline väljendus on isikupärane. Keegi meist ei soovi kõlada täpselt samamoodi nagu keegi teine. Seetõttu on siin suurimaks väljakutseks leida duetipartner, kelle mängustiil ja muusikaline tunnetus sinu oma täiendaksid. Ja isegi sellest ei pruugi piisata!
Mängijad peavad omavahel kokku leppima, kes millist partiid mängib, kes pedaale kasutab, kuidas lugu fraasitada ja kus rõhku asetada. Nad peavad pala koos läbi töötama, märkima kõik kokkulepitud nüansid noodikirja üles ning kuulama mitte ainult ennast vaid ka teineteist.
Aga kõik see on vaid jäämäe tipp. Klaveridueti tõeline võlu seisneb hoopis selles, et kaks pianisti mängivad samaaegselt ühte instrumenti. Mõtle sellele, kas sa oled kunagi näinud, et kaks kitarristi mängiks korraga üht ja sama kitarri?
Kolme sajandi jooksul on klaveriehitajad, heliloojad ja pianistid pidevalt otsinud uusi viise, kuidas sellel pillil kõla luua. Klaveriduetid pole just uus nähtus, need hakkasid ilmuma üsna pea pärast esimese klaveri valmimist. Paljud loomingulisemad heliloojad on loonud klaveriduettide jaoks meistriteoseid.
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
