1789. aasta Prantsuse revolutsioon on vaieldamatult üks mõjukamaid sündmusi Prantsusmaa ajaloos. Selle mõju ei piirdunud aga ainult Prantsusmaaga. Vastupidi, see revolutsioon raputas kogu maailma poliitilisi ja ühiskondlikke süsteeme.
Revolutsiooni ajendiks sai süvenev rahulolematus, mille juured peitusid inimeste majanduslikus ja poliitilises jõuetuses. Uurime lähemalt, milliseid jälgi on prantuse revolutsioon jätnud erinevatesse ajastustesse.
Prantsuse revolutsiooni kronoloogia
1789. aasta Prantsuse revolutsioon ei puhkenud tühjalt kohalt. Selle taga oli hulk sügavalt juurdunud probleeme.
Alates 18. sajandi algusest oli kuningakoda kulutanud nii sõdadele, luksusele ja kaheldava väärtusega ettevõtmistele tohutuid summasid. Selle tagajärjel seisis Prantsusmaa 1700. aastate keskpaigaks silmitsi tõsise rahanduskriisiga.
Enamik elanikest elast vaesuses ning rahulolematus riigi poliitilise ja majandusliku süsteemi suhtes kasvas järk-järgult.
Revolutsiooni puhkemise ajaks oli troonil kuningas Louis XVI, kes päris krooni 10. mail 1774 pärast vanaisa surma. Kuigi tema ideed olid sageli edumeelsed, oli ta valitsejana nõrk ja otsustusvõimetu. Just tema valitsemine andis paljude arvatest revolutsioonilistele meeleoludele tõelise tõuke.
1774
Dauphinist saab kuningas
Ta pärib tühja riigikassa ja hiiglasliku riigivõla.
1775
Näljahädad ja rahutused
Halb ilm ja vilets saak põhjustavad toidupuuduse, rahva rahulolematus kasvab.
1776
Kuningas toetab Ameerika iseseisvussõda
Rahandusminister Jacques Necker võtab tohutuid laene, et rahastada võõrast konflikti.
1781
Necker teeb kuninga kulutused avalikuks
Rahvas usub, et monarhia lausa ujub rahas.
1789
Kuningas vallandab Neckeri ja proovib läbi suruda uued maksud
Rahvas keeldub uutele kuninga kehtestatud maksudele allumast.
17. juuni 1789
Rahvuskogu (hiljem Asutav Rahvakogu) moodustamine
Robespierre valitakse saadikuks.
14. juuli 1789
Bastille'i vallutamine
Rahvas tormab vanglasse ning Prantsuse revolutsioon saab ametliku alguse.
21. jaanuar 1793
Kuningas Louis XVI hukatakse riigireetmise eest
Otsuse langetajaks oli Rahvuskogu.
Aprill 1793
Rahvapäästekomitee loomine
Alustatakse massiliste arreteerimistega.
September 1793
Revolutsioonilise hädaolukorra välja kuulutamine
Vägivalla kasutamist õigustatakse kui riigi kaitsmise vahendit.
1799
Napoleoni võimuletulek
Revolutsioon on lõppenud.
Need Prantsuse revolutsiooni puhkemise põhjused on kokku võetud allolevas klipis:
Kuningas Louis XVI jäi Prantsusmaa viimaseks absoluutseks monarhiks. Kuigi hiljem tõi rahvas troonile taas Bourbonide dünastia esindaja, oli tegemist juba konstitutsioonilise monarhiaga, mille võim oli rangelt piiratud.
Olulised sündmused Prantsuse revolutsioonis
Eelnevalt vaatasime revolutsiooni peamisi verstaposte ajateljel. Nüüd keskendume nendele pingetele ja nähtustele, mida on raske ajaliselt määratleda, kuid millel oli revolutsiooni puhkemisel määrava tähtsusega roll.
Vana korra lagunemine
Kui kuningas Louis XVI püüdis aadlikelt hakata makse koguma, et riigivõlga vähendada, sai aristokraatia äkitselt pahaseks. Kuid nad olid oma reaktsiooniga hiljaks jäänud, sest ülejäänud rahvas oli juba ammu tüdinenud kehtivast valitsemisviisist, kus võim ja privileegid olid ebaõiglaselt jagunenud.
Rikkad maaomanikud ja kirik andsid riigile üsna vähe, pea mitte midagi. Veelgi enam, seaduse järgi ei tohinudki neid maksustada.
Samal ajal muutus kolmas seisus (lihtrahvas) ehk kogu ülejäänud elanikkond, alates talupoegadest kuni kaupmeesteni, järjest rohkem vaesemaks. Tihedad viletsa saagiga aastad muutsid toidu aina kallimaks, mis tähendas paljude jaoks nälga. Kuningas pakkus muu hulgas välja ka teravilja hinna tõstmise, mis ajas inimesed veelgi rohkem marru.
Kehva ilma ja saagi tõttu tõusnud vilja ja leiva hind vallandas 1775. aasta aprillist maini Pariisis ja selle ümbruses rahutuste laine, mida kutsuti Jahusõjaks (pr guerre des farines).
Ancien régime ehk vana kord tähistas Prantsusmaa sotsiaalselt ja poliitilist süsteemi, mis kehtis 15. sajandist kuni revolutsioonini. Eelistatud klassidel - aadlikel ja vaimulikel - polnud mingit soovi kehtivat süsteemi muuta. Nad said sellest kasu ning leidsid uusi viise rikastumiseks, sageli läbi korruptsiooni ja skeemide.
Need seisused moodustasid vaid väikese vähemuse, ligikaudu 3% kogu elanikkonnast. Enamik inimesi ehk lihtrahvas kuulus kolmandasse seisusesse (umbes 97%) ning just nemad nõudsid kehtiva korra lõpetamist.
Sotsiaalse staatuse liigne tähtsus põhjustas järjest kasvavaid pingeid ja nõudmisi poliitilisteks reformideks. Kui kolmanda seisuse ettepanek anda kõikidele seisustele võrdne hääleõigus tagasi lükati, otsustasid nad luua omaenda esinduskogu ehk Rahvuskogu.
Rahvuskogu moodustamine
Rahvuskogu loomine oli esimene suur samm revolutsiooni suunas. Pärast liimete vandetõotuse andmist muutus revolutsioon käega katsutavaks reaalsuseks. Liikmed tõotasid, et nad ei lähe enne laiali, kui Prantsusmaal kehtestatakse uus põhiseadus.
Värskelt asutatud Rahvuskogu vande andmine sai sellise nime, sest kuningas lukustas liikmed nende tavapärasest saalist välja. Nad kogunesid Vesailles' palee lähedal asuval tenniseväljakul.
Sellest sai alguse sündmuste jada, mille keskmesse tõusis Maximilien Robespierre. Tema nimi on lahutamatult seotud terrorivalitsuse ja Prantsuse revolutsiooni võtmesündmustega. Ta juhtis kohtukoda, mis võttis vastus otsuse saata giljotiinile Marie Anoinette ja tema abikaasa. Samuti oli Robespierre võtmefiguuriks vaimulike vastases kampaanias, mille käigus hukati tuhanded nunnad, preestid ja mungad.
Majanduse reguleerimine ja maksusüsteemi lagunemine
Pariisi peeti küll Prantsusmaa võimukeskuseks, kuid tegelikult oli pealinnal selle üle, mida maaomanikud mujal riigis tegid, väga vähe kontrolli. Maaomanikke ei huvitanud vaeste olukord, nad tegelesid oma rikkuse suurendamisega, kehtestades erinevate igapäevaste tegevuste eest erinevad tasusid ja makse. Näiteks võisid nad nõuda talupojalt maksu ainuüksi selle eest, et ta ületas eramaad või sisenes kellegi kuuluvasse metsa.
Et täita tühjenevat riigikassat, palkas kuningas piirkondlikud maksukogujad ehk maksude sissenõudjad. Need ametnikud pidid määrama, mis täpsemalt kuulub maksustamisele, maksud sisse nõudma ja need Pariisi saatma. Tegelikkuses ei olnud see süsteem ei aus ega läbipaistev ning nägi välja järgmine:
- Pariisist tuli korraldus, kui palju makse tuleb koguda.
- Kohalikud maksukogujad korjasid raha kokku, sageli rohkem, kui oli nõutud.
- Pariisile edastati täpselt see summa, mis ettekirjutuses oli.
- Ülejääk, mis tihtipeale oli märkimisväärne summa, jäeti enda taskutesse.
Selline korrumpeerunud maksusüsteem tekitas inimestes paksu verd. Maapiirkondade talupojad hakkasid oma sunnilepinguid hülgama ning mõisnike valduseid lõhkuma. Seesugune mässuline meeleolu levis kulutulena.
Uue valitsuse loomine
Prantsuse revolutsioon toimus paralleelselt valgustusajastu ideede levikuga. Sellised suured mõtlejad nagu Voltaire ja Monstesquieu suunasid inimesi õiglasema ühiskonna poole, kus valitsemine ei baseeru sünnipärasel seisusel või religioossel autoriteedil. Esimene samm selles suunas oli seisusliku süsteemi kaotamine.
Teine oluline etapp oli riigivalitsemises usu rolli vähendamine. Sajandite vältel oli katoliku kirik mänginud kuninga nõustamisel võtmerolli ning kindlustanud endale sellega eristaatuse ja mitmesugused privileegid. Kirik rikastus kümnisest, maavaldustest ja monarhia annetustest.
Kiriku varade ja maade natsionaliseerimine aitas riigieelarvet tasakaalustada. See samm päästis Prantsusmaa majanduse ning andis vaesematele klassidele võimaluse maad omandada või oma valdusi laiendada. Kuna lihtrahval lubati nüüd laenu võtta, siis paljud seda ka tegid, et oma tulevikku investeerida.
Feodaalse korra tagasituleku vältimiseks koostas valitsus Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni.
See dokument kuulutas, et kõik Prantsusmaa kodanikud on võrdsed, päritolust sõltumata. Samuti sätestati kõigile õigus sõnavabadusele.
Sellest deklaratsioonist sai üks mõjukatest Prantsuse revolutsiooni tagajärgedest. See kujundas nii Prantsusmaa uut valitsemisviisi kui ka põhiseaduseid ja valitsusstruktuure mujal maailmas. Tänapäeval leidub selle põhimõtteid paljude riikide kehtivates konstitutsioonides.
Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonist sai revolutsiooni üks sümboleid ja uus poliitine lähtekoht. Selle kaudu murti sajanditepikkune seisuslik süsteem ning loodi alus tänapäevasele kodanikuühiskonnale. Kuigi paberil anti kõigile võrdsed õigused, seisid prantslased silmitsi uue reaalsusega, millel olid nii lootusrikkad kui ka verised tagajärjed.
Tagajärjed: mis sai pärast Prantsuse revolutsiooni?
Liberté, égalité, fraternité (vabadus, võrdsus, vendlus)
Maximilien Robespierre
Need kuulsad sõnad, mille Robespierre oma kõnes lausus, said Prantsuse revolutsiooni sümboliks ning on tänapäevase Prantsusmaa vabariigi deviisiks. Nende saavutamise nimel tuli aga maksta ränka hinda.
Prantsuse revolutsioon kujundas ümber kogu riigi poliitilise ja ühiskondliku süsteemi. Veelgi enam, see mõjutas sügavalt poliitilist mõtlemist ja riigikorraldust terves maailmas. Võitlus uue, õiglasema ühiskonna eest, mis pidi asendama korruptiivse ja karistusliku süsteemi, viis lõpuks terrorivalitsuseni, mis nõudis kümnete tuhandete inimeste elu.
Kaasaegne Prantsusmaa kannab siiani revolutsiooni pärandit. Näiteks 14. juuli on riiklik püha, et mälestada Bastille'i vallutamist.
Revolutsiooni käigus kujundatud valitsemisstruktuurid elavad tänapäeva Prantsuse riigis edasi. Ülal mainitud tsitaat vabadusest, võrdsusest ja vendlusest jäi rahvusliku identiteedi keskmesse püsima ning on tänasel päeval riigi ja rahva moto, olenemata sellest, et tsitaadi autoriks on üks Prantsuse revolutsiooni vastuolulisemaid isikuid.
Tänapäeval on prantslased poliitikas erakordselt aktiivsed. Alates meeleavaldustest tänavatel kuni valimiste kõrge osalusprotsendiga on osalemine kodanikuühiskonnast nende jaoks osa rahvuslikust mälust. Paljude jaoks tähendaks selles valdkonnas passivsus oma esivanemate mälestuse ja kannatuste rüvetamist.
Tänaseni järgivad paljud riigid üle maailma revolutsioonilise ajastu eeskujul kujunenud valitsemissüsteeme. Nende seas on kahekohalised parlamendid, avalikud valimised ja rahvahääletused. Kõik need ideed said hoogu just suure Prantsuse revolutsiooni ajal.
Ühiskondliku võrdsuse poole püüdlemine on teine revolutsiooni püsiv pärand. Nii Prantsusmaal kui mujal lääne maailmas püüdlevad inimesed selle ideaali poole. Prantsuse revolutsiooni kohta vändatud filmid ja sellest jutustavad raamatud annavad tuletavad meile meelde, et õiglane ühiskond ei sünni üleöö ning selle nimel tuleb pidevalt ja teadlikult pingutada.
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
