Kui Louis Pasteur'i nime mainitakse, seostub see paljudele eelkõige piimaga. Just tema järgi nimetati pastöriseerimine ehk meetod, mille abil muudetakse piim ja muud toiduained kuumutamise teel ohutumaks. Kuid see seos, olgugi õigustatud, on vaid üks osa tema teaduslikust pärandist.
Tegelikult oli Pasteur üks oma ajastu mõjukamaid teadlasi, kelle töö ulatus kaugemale, kui ainult toiduhügieen. Tema panus vaktsiinide arendamisse, nakkushaiguste ennetamisse ja keemia arengusse oli märgiline. Tänapäeval, mil vaktsineerimine mängib keskset rolli üleilmse tervise tagamisel, on paslik pöörata pilk tagasi ja õppida tundma meest, kelle töö sellele kõigele aluse pani.
Vaatleme lähemalt, kuidas Louis Pasteur'i avastused aitavad inimkonda tänaseni.
Louis Pasteur'i lapsepõlv ja haridustee
Louis Pasteur sündis kolmanda lapsena katoliiklikusse prantsuse perekonda Dole'i linnas, Jura departemangus. Ta oli vaikse loomuga poiss, kellele meeldis rohkem joonistada ja kala püüda kui raamatute taga istuda. Eriti osav oli ta portreede visandamises: ta joonistas oma naabreid, sõpru ja vanemaid, kellega tal oli väga lähedane suhe.
Juba noored eas paistis Louis silma oma tundliku loomuse ja tähelepanelikkusega. Ta eelistas rahulikke tegevusi ning veetis palju aega üksi või koos vanematega.
Tema isa oli nahaparkal, amet, mida Pasteuride suguvõsa oli viljelenud üle viiekümne aasta. Pere elujärg polnud küll eriti jõukas, kuid isa, kes oli saanud ise vaid alghariduse, tahtis, et Louis saaks hea hariduse ning asuks õpetajana tööle. See oli tema silmis kindel ja lugupeetud elukutse, mis tagaks stabiilse sissetuleku ning ei oleks nii füüsiliselt kurnav.
Noor Louis ei näidanud üles erilist huvi õpingute vastu ning tema õppeedukus oli keskpärane. Ometi saatis perekond ta 16-aastaselt Pariisi õppima. See katse sai kiire lõpu ning juba kuu aja pärast pöördus ta koduigatsuse tõttu tagasi. Soov täita isa unistu viis ta aga Besançoni kuninglikku kolledžisse (Collège Royal de Besançon), kus ta õpinguid jätkas.
See kool kannab alates 1885. aastast nime Collège Victor-Hugo. Kuigi Louis Pasteur on kahtlemata selle kõige kuulsam vilistlane, siis „Jumalaema kirik Pariisis” ja „Hüljatud” autor Victor Hugo sündis selles linnas.
Marie ja Louis Pasteur'i Ülikool (Université Marie‑et‑Louis‑Pasteur) Besançonis, Prantsusmaal
Louis Pasteur'i Ülikool (Université Louis‑Pasteur Strasbourg I) Strasbourgis, Prantsusmaal
Esimese katsega Pasteur kooli ei lõpetanud, kuna ta ei sooritanud lõpueksamit piisavalt headele tulemustele, kuid aasta hiljem see õnnestus. Paradoksaalsel kombel olid tema keemia hinded väga tagasihoidlikud.
Ta kandideeris Prantsusmaa mainekasse kõrgkooli, kuid jäi nõrkade hinnete tõttu ukse taha. Ta võttis järgneva aasta, et keskenduda enesetäiustamisele ning sooritas korduseksamid, et saavutada vajalikud tulemused õpingute jätkamiseks.
Kui Pasteur lõpuks diplomi kätte sai, oli ta valmis, et alustada uut karjääri füüsikaõpetajana. Enne seda aga kutsuti ta tagasi oma endisesse kooli, kus keemik Antoine Balard oli tema annet märganud ning tahtis aidata noorel teadlasel oma potentsiaali rakendada. Nii sai Louis Pasteurist laboriassistent, millest sai alguse tema keemiateadlase teekond.
Nii nagu Marie Curie avastas raadiumi ja polooniumi, jõudis ka Louis Pasteur oma avastusteni täna loogilisele mõtlemisele ja süstemaatilisele lähenemisele.
Varajased avastused
Louis Pasteuri avastusi ei saatnud skandaalid ega vaidlused autorluse üle. Tema töödest räägiti austusega ja ta pälvis õiglase tunnustuse juba oma eluajal. Antoine Balardi juhendamisel hakkas Pasteur uurima kristallograafiat. See on teadusharu, mis tegeleb kristallide aatomilise ülesehituse ja sümmeetriaga.
Just selle töö käigus avastas ta molekulaarse asümmeetria, millel oli oluline roll tema edasises teadustegevuses. Pasteur tõestas, et keemilised ühendid võivad olla keemilise koostise poolest identsed, kuid nende ruumiline ehitus võib olla erinev. Seda nähtust tuntakse molekulaarse kiraalsuse nime all. Avastus aitas selgitada ka isomeeride olemasolu – seni teadlastele raskesti mõistetavat keemilist nähtust.
Paljud teadusajaloolased peavad neid varajasi avastusi Pasteuri kõige olulisemaks panuseks teadusesse. Veel enne, kui ta jõudis kokku puutuda nakkushaigute, marutaudi, vaktsiinide või bakterite uurimisega, oli ta oma tööga pöördeliselt mõjutanud keemia arengut ning kinnistanud oma koha maailma mõjukaimate keemikute seas.
Mikroobiteooria ja kääritamine
Erinevalt paljudest teadlastest, kes alustavad uurimist hüpoteesi püstitamisega ja asuvad siis seda tõestama, lähtus Louis Pasteur sageli elu iseäraslikest olukordadest ja huvitavatest nähtustest.
Üks tema varasemaid ja kuulsamaid juhtumeid sa alguse sellest, et ühe tema õpilase isa palus keemikult abi: tema keldris läks vein pidevalt hapuks. Pasteur asus asja lähemalt uurima ja tõestas, et kääritamine ei ole, nagu seni arvati, põhjustatud ainete lagunemisest.
Kääritamine on põhjustatud mikroorganismidest, mis muutsid veini, piima ja õlle riknevaks. Ta avastas et nende mikroobide hävitamiseks piisab kuumutamisest ja seejärel aeglasest jahutamisest. Nii sündiski pastöriseerimise meetod, mida kasutatakse laialdaselt toidutööstuses tänapäevani.
Pastöriseerimine on toiduainete, eriti vedelike (nt piima) kuumutamine teatud temperatuurini ja seejärel jahutamine, et hävitada kahjulikud mikoorganismid, ilma et toidu kvaliteet märgatavalt langeks. Pastöriseerimise meetodi töötas Louis Pasteur välja 1860. aastatel.
Lihtsustatult öeldes tähendab mikroobiteooria, et igat konkreetset haigust põhjustavad kindlad nakkustekitajad ehk mikroobid.
Isetärkamise teooria ümber lükkamine
Olles juba tõestanud, et mikroorganismid rikuvad toiduaineid, tegi Pasteur rea katseid, et näidata, kuidas elusorganismid levivad õhu kaudu ja põhjustavad haigusi.
Nagu paljud tema katsed, oli ka see oma lihtsuses geniaalne. Pasteur kuumutas vedelikku, sulges anuma ja lasi sellel jahtuda. Hiljem kontrollides ei leidnud ta vedelikult ühtki mikroorganismi. Seejärel kordas ta katset, kuid seekord jättis anuma avatud, mis võimaldas õhu ligipääsu. Pärast jahtumist leidus vedelikus endiselt mikoorganisme.
See tõestas, et elusorganismid levivad õhu kaudu. Nii lükkas ta ümber ka tol ajal levinud isetärkamise teooria, mille järgi elu saab eluta ainetest tekkida.
Teised mõjukad teadustööd
Lisaks sellele, et Pasteur määratles suhkrute lagunemise alkoholiks ja süsihappegaasiks, uuris piimhappe käärimist ja rajas mikroobiteooria, oli tema töö oluline veel järgmistes valdkondades:
- ta selgitas, kui oluline on õige temperatuur bakterite kasvu jaoks
- ta (taas)avastas anaeroobse elu võimalikkuse
- tema uurimused said antiseptilise kirurgia aluseks
- ta aitas tõsta siidiusside tootlikkust, määratledes neid kahjustava mikroorganismi
- ta arendas välja mitu vaktsiini, sealhulgas marutõve vastase vaktsiini.
Pasteur'i tähelepanu väiksematele detailidele viis mitmete murranguliste avastusteni. Sarnaselt sellele, kuidas Rosalind Franklin avastas DNA-kaksikheeliksi struktuuri oma täpsuse ja järjekindluse abil.
Vaktsineerimine ja immunoloogia
Kui Louis Pasteuri mikroobiteooria oli teadusmaailmas laialdaselt tunnustatud, suunas ta oma tähelepanu järgmisele suurele eesmärgile: haiguste ennetamisele.
Vähem tuntud fakt on see, et Pasteur oli tuntud oma hügieeninõudlikkuse poolest. Ta keeldus kätlemast, isegi kuninglike isikutega, sõltumata sellest, kas ta võttis vastu autasu või kohtus esmakordselt mõne kolleegiga. Arvestades tema suhtumist pisikutesse, ei ole üllatav, et ta eelistas keskenduda haiguste leviku ennetamisele, mitte tagajärgede ravimisele.
Kõik sai alguse juhuslikust tähelepanekust katsekanadega. Üks veterinaar saatis Pasteurile kultuure koolerat põdevatelt lindudelt, mida teadlane kanapuljongis kultiveeris. Kui ta süstis neid nõrgestatud baktereid tervetele kanadele, ei jäänud need haigeks.
Kui samu linde kasutati mõni aeg hiljem uuesti ja neile manustati tugev bakteriannus, ei juhtunud endiselt midagi. Linnud olid muutunud immuunseks.
Mängu tuli ka Pasteuri assistent Charles Chamberlain, kelle hooletus osutus läbimurde võtmeks. Kui Pasteur puhkusel viibis, pidi Chamberlain kanadele süstima elujõulist bakteri kultuuri. Ta unustas selle ja läks ise samuti puhkusele. Kultuurid jäid vahepeal seisma ja nõrgenesid.
Naastes tegi Chamberlain siiski süsti, kuid nüüd juba vananenud kultuuriga. Kanad siiski ei haigestunud. Hiljem, kui Pasteur manustas neile tugeva ja värske bakteriannuse, mis põhjustas koolerat, ei järgnenud ikka midagi. Nad olid haigustekitaja suhtes immuunsed.
See kogemata tekkinud katse kinnitas Pasteuri oletust, et nõrgestatud haigustekitaja võib organismi muuta sellele haigusele vastupidavaks. Siit sai alguse vaktsineerimise ajajärk.
Pasteur rakendas sama põhimõtet ka teiste haiguste puhul. Ta nõrgestas bakterid, jättes need õhuga pikemaks ajaks kokkupuutusse, ning süstis neid veistele, et kaitsta neid siberi katku eest. Edasise uurimistöö tulemusena töötas Pasteur välja ka marutõve vastase vaktsiini.
Pasteuri uurimistöö lõi aluse kaasaegsele arusaamale haiguste ennetamisest, mida me tänapäeval mõistame vaktsinoloogia ja immunoloogia all. Mõnikümmend aastat hiljem tõi järgmise suure läbimurde antibiootikumide vallas üks teine teadlane – penitsilliini avastaja Alexander Fleming.
Louis Pasteur'i pärand
55. eluaastaks oli Louis Pasteur'ist saanud Prantsusmaal rahvuskangelane. Tema teadustöö oli päästnud Euroopa siiditööstuse, aidanud ennetada ohtlikke epideemiaid ning kaitsnud veisekarju surmava siberi katku eest.
Ent nagu iga suurkuju, ei olnud ka Pasteur iseloomult veatu. Vastuoluline ja kohati teravmeelne mees, kippus ta mõnikord teisi teadlasi ebaõiglaselt süüdistama tema ideede varastamises. Ta võis olla järsk, järeleandmatu ja kangekaelne, mis ei ole üldse kooskõlas kuvandiga, mida temast sageli maalitakse.
Tegelikult ei olnud Pasteur esimene, kes uuris kääritamist või jõudis järeldusele, et õhul on selles protsessis oma roll. Tema karjääri suurimaks vaidluseks kujunes vastasseis keemik Antoine Béchampiga, kes alustas kääritamise uurimist kaks aastat enne Pasteuri.
Béchamp oli oma esialgseid järeldusi veel korrigeerimas, kui Pasteur jõudis oma tulemused avaldada. Béchamp vastas sellele artikliga, kus ta väitis, et Pasteur ei ole midagi uut tõestanud. Avalikkuse ette jõudnud teadlastevaheline konflikt kujunes eluaegseks rivaliteediks.
Sarnane vaen puhkes ka Pasteur'i ja ühe tema endise kolleegi Henri Toussaint'i vahel, kellega neil oli erinev nägemus siberi katku vaktsiini väljatöötamise kohta.
Mitmed järjestikused insuldid nõrgestasid Pasteur'i tervist, kuid ta jätkas töötamist. 71-aastaselt tabas teda aga järjekordne ränk terviserike, millest ta enam ei taastunud. Louis Pasteur suri 28. septembril 1895. aastal Pariisis.
Ta jäi oma elu lõpuni kiivalt oma saladusi valvama. Pasteur andis korralduse, et tema laborimärkmed peavad jääma perekonna valdusesse ning neid ei tohi kellelegi näidata. Alles 86 aastat hiljem annetas tema viimane meesliini järeltulija need Prantsusmaa Rahvusraamatukogule, kuna tal ei olnud neid enam kellelegi edasi pärandada.
Nagu ka hapniku avastaja Joseph Priestley, oli Louis Pasteur sügavalt pühendunud oma teadustööle. Mõlemad teadlased mõjutasid oma valdkondi tugevalt, kuid neid on sageli mäletatud vaid ühe aspekti järgi: Priestley'd hapniku tõttu ning Pasteuri puhul pastöriseerimise kaudu – kuigi nende tegelik panus teadusesse oli palju laiem.
Louis Pasteuri elu ja töö näitavad, kuidas järjekindlus, loogiline mõtlemine ja valmisolek seada kahtluse alla kehtivaid teooriaid võivad muuta kogu inimkonna saatust.
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
