Marie Curie on üks maailma kuulsamaid teadlasi, kelle töö muutis senist arusaama aatomitest ja energiast.
Tõsi, tema ei leiutanud röntgeniaparaati, kuid ta leidis viisi, kuidas muuta see kaasaskantavaks, et neid oleks võimalik kasutada lahinguvälja haiglates.
Samamoodi ei olnud tema see, kes avastas kiirguse – see au kuulub William Herschelile. Ometi paljastasid Curie äärmiselt põhjalikud uurimismeetodid ja tähelepanu detailidele, et teatud keemilised elemendid kiirgavad ise energiat ehk – nagu ta ise väljendas – on radioaktiivsed. See termin on tema loodud.
Marie Curie oli küll väikesekasvuline, kuid tema intellekt, vaimujõud ja pühendumine teadusele olid tohutud. Ei armastus, lapsevanemaks saamine ega kodumaalt eemal viimibime takistanud tal teha teadusmaailmas murrangulisi läbimurdeid. Ta elu kulges teaduse rütmis ning ta pärandas oma teadmised maailmale. Samamoodi, nagu tegi Alexander Fleming penitsilliini avastusega.
Ometi seostatakse proua Curie'd sageli eelkõige kiirgusuuringutega, mida ta tegi koos oma abikaasa ja juhendajaga. Tema avastatud kaks uut elementi, raadium ja poloonium, on aga jäänud justkui teisejärguliseks, nagu oleks nende leidmine olnud midagi enesestmõistetavat.
Tegelikult polnud need avastused sugugi juhuslikud. Vastupidi, on viimane aeg pöörata neile sama palju tähelepanu kui sellele tööle, mille eest ta pälvis Nobeli füüsikapreemia.
Marie Curie elulugu: varased aastad
Maria Skłodowska sündis 7. novembril 1867. aastal Varssavis. Tänapäeval on see kaunis Poola pealinn, kuid toona kuulus see Vene impreeriumi koosseisu. Ta oli viiest lapsist noorim. Mõlemad tema vanemad olid haritlased: isa õpetas matemaatikat ja füüsikat ning ema pidaas mainekat tütarlaste internaatkooli kuni Maria sünnini.
Perekonda tabasid aga peagi rängad majanduslikud ja poliitilised löögid. Kuna nad osalesid Poola iseseisvuse taastamise püüdlustes, konfiskeeriti nende varad ja säästud. Isa Władysław jätkas küll õpetajana töötamist, kuid mõnda aega elas pere kitsates oludes.
Władysław uskus, et haridus on elu alus, ning võttis aktiivselt osa oma laste õpetamisest. Kui Poola koolides keelati laborikatseste läbiviimine, kogus ta nii palju laboritarvikuid kokku kui vähegi jõudis ja tõi need koju. Seal kasutas ta neid oma laste silme all, et nemadki saaksid keemiat õppida.
Väliselt näis pere elu harmooniline, kuid üsna pea saabus rida traagilisi sündmusi. Ellu jäämiseks tuli neil majja üürilisi võtta, mille tulemusena puutus pere kokku tüüfusega. Maria vanem õde suri sellesse, kui Maria oli kõigest 7-aastane. Vaid kolm aastat hiljem kaotas ta ka oma ema, kes suri tuberkuloosi.
Need rängad varajased kaotused pöörasid väikese Maria katoliiklusest eemale, mida ema varem innukalt järginud oli.
Nagu Skłodowski pere, andis ka inglise keemiku Rosalind Franklini perekond talle varakult kaasa põhimõtte seista selle eest, mis on õige.
Elu ja töö Pariisis
Maria oli suurepärane õpilane ka pärast kõiki pere tabanud kaotusi. Ta lõpetas keskkooli kiitusega, ja seda vaid 16-aastaselt. Kuna tal ei lubatud ülikooli astuda, tabas teda pärast lõpetamist isiklik kriis.
See kriis võis olla hilinenud reaktsioon lapsepõlves kogetud traumadele ja leinale. Pärast umbes poolteist aastat eemalolekut naasis ta Varssavisse ja hakkas teistele õpilastele eraõpetajaks.
Selgus, et tema pere polnud ainsad, kes töötasid Poola iseseisvuse nimel. Tegutsesid mitmed salajased organisatsioonid, nende seas ka Lendav Ülikool. Vene impeeriumi kontrolli all olnud Poolas ei tohtinud naised kõrgkoolis õppida, kuid Lendav Ülikool avas neile uksed ja lubas õppida mistahes aineid, isegi neid, mis valitsuse poolt keelatud olid.
Maria ja tema vanem õde Bronisława sõlmisid kokkuleppe: kui Maria aitab katta Bronia (hüüdnimi) arstiteaduste õpingute kulusid Pariisis, maksab Bronia talle hiljem tagasi. Nii koliski Maria 1891. aastal, 24-aastasena, Prantsusmaa pealinna. Seal võttis ta nimekuju Marie ja astus Pariisi ülikooli, kus õppis füüsikat, keemiat ja matemaatikat. Mõne aastaga oli ta leidnud oma koha nii üliõpilaskonnas kui ka Pariisi poola kogukonnas.
Pärast füüsika eriala lõpetamist, ei raisanud Marie aega, et valdkonnas tööd leida. Otsides sobivat laborit, pidas ta nõu ühe Poola füüsikuga. Tema tutvuste kaudu sai Marie teada, et ühel prantsuse teadlasel, Pierre Curie'l, oli piisavalt suur labor. Võib-olla saaks Marie seal töötada?
Pierre ja Marie Curie, keda sidus sügav armastus teaduse vastu, leidsid laboris ka teineteise. Nende partnerlus muutis nii nende elu kui ka ülejäänud maailma ning pani aluse uutele teadlaste põlvkondadele.
Kas teadsid, et prantsuse keemikut Louis Pasteuri peetakse sageli Marie Curie kõrval samuti keemia suurkujuks? Mõlemad elasid ja töötasid Pariisis, mõlemad andsid teadusele märkimisväärse panuse ning mõlema nimega on seotud teadusinstituudid. Muide, Pasteuri Instituut (Institut Pasteur) aitas rajada Curie uurimisinstituudi (Institut Curie).
Raadiumi ja Polooniumi avastamine
Pierre Curie oli välja töötanud ebatavalise uurimistehnika, kasutades selleks oma venna abiga loodud modifitseeritud elektromeetrit. Marie rakendas seda meetodit uraaninäidiste uurimiseks. Tema tähelepanekud lükkasid ümber senise arusaama, et aatomit ei ole võimalik jagada. Kuid veelgi murrangulisemad olid tema katsed uraniniidi ja torberniidiga.
Marie avastas, et torberniidi aktiivsus kaks korda suurem kui uraanil ja uraniniidi aktiivsus on koguni neli korda suurem. Sellest järeldas ta, et neis mineraalides peab sisalduma seni tundmatuid elemente, mis tekitavad kõrgema aktiivsuse. Pierre, olles nüüd täielikult haaratud oma naise uurimistööst, loobus oma käimasolevatest projektidest ja ühines temaga nende tabamatute elementide otsingul.
1898. aasta suvel avaldasid Pierre ja Marie artikli, milles teatasid uue elemendi avastamisest. Poloonium, mis sarnanes keemiliselt talliumiga, sai nime Marie sünnimaa Poola järgi. Viis kuud hiljem ilmus nende teine teaduspublikatsioon, kus nad teatasid raadiumi avastamisest.
Kui nende elementide avastamine oli keeruline, siis nende eraldamine osutus veelgi raskemaks. Alustades vaid 100-grammise uraniniidi proovi töötlemisest, mõistsid nad peagi, kui väikeses koguses uusi elemente sellest leidus. Lõpuks tuli neil töödelda minu tonni uraanipigimaaki.
Hoolimata suurtest pingutustest ei õnnestunud Marie Curie'l kunagi polooniumi täielikult eraldada.
Oma otsekohese ja pragmaatilise teadusliku lähenemise ning religioonivaba maailmavaate tõttu oleks Marie Curie ilmselt suhtunud Joseph Priestley flogistoni-teooriasse üsna kriitiliselt.
Röntgeniaparaadid esimeses maailmasõjas
Kui esimene maailmasõda puhkes, mõistis Marie Curie kiiresti, et tema teadmisi ja kogemust saab rakendada ka väljaspool laborit. Haavatud sõdurid surid sageli mitte haavade, vaid vale diagnoosi või ebapiisava abi tõttu.
Selleks arendas ta koos inseneridega välja kaasaskantavad röntgeniaparaadid, mida hakati kutsuma les petites Curies ehk „väikesed Curie'd”. Need olid väikesemõõdulised sõidukitesse paigaldatavad seadmed, millega sai teha röntgenülesvõtteid lahinguvälja haiglates, ilma et peaks patsienti mujale transportima.
Les petites Curies ehk „väikesed Curie'd” olid kaasaskantavad röntgeniaparaadid, mida sai lahinguvälja haiglatesse transportida ja seal kasutada.
Lisaks ei piirdunud Curie ainult aparaatide leiutamisega, vaid asus ka ise rindel töötama. Ta koolitas üle 150 õe, et nad oskaksid seadmeid kasutada. Tänu sellele päästeti tuhandeid elusid, sest arstid said täpselt diagnoosida luumurde ja kuulide asukohti, et määrata õige ravi.
Curie panust ei tasu siin alahinnata: see oli üks esimesi kordi ajaloos, kui teadus ja tehnoloogia viidi otse sõjarindele, võimaldades kiiret abi.
Marie Curie töö ja tunnustused
Marie teadustöö seisis silmitsi kahe suure takistusega. Esimene neist oli avaldamise kiirus. Nimelt tuli oma tulemused kirja panna ja need avaldada enne, kui keegi teine jõudis seda teha.
Tema juhendaja Henri Becquerel pääses napilt, kui esitas oma radioaktiivsuse avastuse vaid päev enne, kui seda sama jõudis teha inglise füüsik Silvanus Thompson.
Teine, ja tegelikult ületamatu takistus, oli asjaolu, et ta oli naisterahvas. Siin on mõned näited, kuidas see tema karjääri mõjutas:
- Marie võis püstitada hüpoteese ja need oma tööga ka tõestada, kuid tollal ei uskunud paljud, et säärane teadustöö võiks olla naise tehtud.
- Ta võis kirjutada teadusartikleid, kuid tal ei lubatud neid ise esitleda.
- Ka Nobeli komitee kavatses algselt tunnustada ainult Becquerel'i ja Pierre Curie'd nende töö eest kiirguse uurimisel. Alles siis, kui Pierre sekkus ja protesteeris, lisati ka Marie laureaatide hulka.
Nii sai temast esimene naine, kes pälvis Nobeli preemia füüsikas. Kuigi Pierre ja Marie olid ühised laureaadid, hakkasid nii Genfi kui ka Pariisi ülikoolid Pierre'i pärast võitlema, kuid mitte Marie pärast.
1903 - Nobeli preemia füüsikas, jagatud koos Pierre Curie ja Henri Becquerel'ga.
Töö eest radioaktiivsuse uurimisel ja uute nähtuste selgitamisel.
1911 - Nobeli preemia keemias, individuaalne auhind.
Tunnustus raadiumi ja polooniumi avastamise ning nende omaduste uurimise eest.
1906. aasta aprillis, vaid kaks aastat pärast nende teise tütre sündi, hukkus Pierre traagiliselt, kui hobuvanker talle otsa sõitis. Marie, kes oli juba varemgi kaotanud oma ema, õe ja ka kodumaa, jäi nüüd ilma ka oma abikaasast ja laboripartnerist. Valu leevendamiseks pühendus ta täielikult teadusele ja lastele.
Pariisi Ülikool, mis oli loonud ametikoha Pierre'le, pakkus selle lõpuks Marie'le. Temast sai esimene naisprofessor selles ülikoolis. Hiljem sai temast ka Curie Instituudi direktor. Selle asutuse rajamist toetasid 1909. aastal nii Pariisi Ülikool kui ka Pasteuri Instituut.
Marie Curie pühendas kogu oma elu teadusele. 1911. aastal pälvis ta Nobeli preemia keemias raadiumi ja polooniumi avastamise eest. Ta on siiani ainus naine, kes on saanud kaks Nobeli preemiat, ning enne Linus Paulingut ainus inimene, kellele on omistatud auhind kahes erinevas teadusvaldkonnas.
Marie Curie pärand
Marie Curie suri 4. juulil 1934. aastal 66-aastaselt aplastilisse aneemiasse, mille põhjustas pikaajaline kokkupuude kiirgusega. Esialgu maeti ta oma abikaasa kõrvale Sceaux's, kuid ligi 60 aastat hiljem, 1995. aastal, anti mõlemale auväärne koht Pariisi Panteonis. See matmispaik on reserveeritud neile, kes on oma elu jooksul andnud Prantsusmaa hüvanguks erakordse panuse.
Nii nende kirstud kui ka kõik nende märkmed on tänaseni pliikattega suletud, sest need on endiselt eluohtlikult radioaktiivsed ning ilma sobiva kaitseriietusega ei ole võimalik neid käsitseda.
Marie suunas suure osa oma Nobeli preemiaga kaasnenud rahalisest toetusest laborite ja uurimisinstituudi rajamisse, mitte isiklikuks hüvanguks. Samuti ei patenteerinud ta kunagi oma avastusi, sest uskus, et teadus peab olema ühiskonna hüvanguks ning kättesaadav kõigile.
Marie ja Pierre Curie vanem tütar Irène Joliot-Curie sai 1935. aastal Nobeli keemiaauhinna koos oma abikaasa Frédéric Joliot'ga tehisliku radioaktiivsuse avastamise eest. Ka nende tütar, Marie Curie lapselaps, Hélène Langevin-Joliot, valis teadlase teem jätkades perekonna teaduslikku traditsiooni.
Marie Curie elu ja töö näitavad, kui kaugele võib viia sihikindlus, intellekt ja julgus minna vastu ajastu eelarvamustele. Ta oli naine, kes seadis teaduse isiklikest raskustest kõrgemale. Tema avastatud raadium ja poloonium ning tema panus radioaktiivsuse uurimisel kujundasid kogu 20. sajandi teadust ja meditsiini.
Kui mõelda maailma tuntuimate keemikute peale, ei saa Marie Curie nimest kuidagi üle ega ümber. Ta kuulub keemia suurkujude hulka, kelle avastused muutsid teaduse kulgu.
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
