Kui sa mõtled sõnale „keemik”, keda sa esimesena ette kujutad? Võib-olla proviisor selles apteegis, mida kõige tihedamalt külastad? Või valges kitlis laborant, kes erinevaid katseid teeb?
Siin artiklis räägime aga nendest suurtest teadlastest, kes on pühendanud kogu oma elu, et avardada inimkonna arusaamist aine ja organismide toimimisest kõige väiksemal tasandil.
Mõned kuulsad keemikud on tuntud oma teaduslike läbimurrete kõrval ka isiklike veendumuste või isegi keerulise iseloomu poolest. Marie Curie näiteks paistab silma eeskätt füüsika valdkonnas tehtud tööga kiirgusnähtuste uurimisel, kuid ta pälvis ka Nobeli keemiaauhinna selle eest, et avastas keemiliste elementide perioodilisustabeli kaks uut elementi.
Tänaseni on Marie Curie ainus naine, kes on pälvinud kaks Nobeli preemiat ja seda koguni kahes erinevas teadusharus. Sellega on ta oma nime igaveseks ajalukku kirjutanud.
Ent Curie pole kaugeltki ainus, keda tasub esile tõsta. Ta on küll selle muljetavaldava loetelu kõige tuntum nimi, kuid see ei tähenda, et teiste teadlaste avastused tema kõrval kahvatuks.
Uuri lähemalt, millised on keemia tähtsaimad avastused ning kes on need kuulsad keemikud, kelle tööd on meie teadmisi jäädavalt muutnud.
Marie Curie biograafia
Kui Maria 1867. aastal sündis, kuulus tema sünnikoht Poola kuningriik Vene impeeriumi alla. Tema pere, kes oli algselt jõukas ja heal järjel, kaotas kõik, kuna nad võitlesid Poola iseseisvuse eest. Mõlemad Maria vanemad olid õpetajad ning tema isa õpetas kahes koolis matemaatikat ja füüsikat. Esmapilgul ei tundunud, et nad oleksid revolutsionäärid... või siiski?
Kui Vene võimud keelasid koolides laborikatsete tegemise, tõi Maria isa koju nii palju aparatuuri kui võimalik ning õpetas oma viiele lapsele, sealhulgas pesamunale Mariale, kuidas laboritehnikat kasutada. Võib julgelt öelda, et Maria armastus teaduse ja avastamise vastu oli päritud ja koduse kasvatusega kaasa antud.
Kahjuks puutus ta juba varakult kokku kaotuse ja leinaga. Pärast mugavustega elust ilma jäämist kaotas ta seitsmeaastaselt oma õe tüüfusele ning vaid kolm aastat hiljem ka ema tuberkuloosi tõttu. Võib-olla need kogemused karastasid teda ja suunasid keskenduma füüsikale – ainsale valdkonnale, kuhu ta tõeliselt soovis oma elu pühendada.
Iroonilisel kombel leidis Maria läbi teaduse ka oma elukaaslase. Koos Pierre Curie'ga tekitas ta teadusmaailmas tõelisi vapustusi nii oma ainulaadsete uurimismeetodite kui ka avastustega.
Nende abielust kasvas välja omamoodi teadusdünastia: nende tütar Irène jätkas vanemate jälgedes ning abiellus füüsiku Frédéric Joliot-Curie'ga. Ka nende lapsed olid teadlased.
Tänaseks on Curie perekonnale omistatud kokku viis Nobeli preemiat. Marie ise pälvis Nobeli keemiaauhinna raadiumi ja polooniumi avastamise eest ning koos abikaasaga Nobeli füüsikapreemia töö eest kiirgusnähtustega.
Need on erakordsed saavutused, kuid Marie Curie elulugu ja saavutused ulatusid palju kaugemale, kui vaid need kaks tuntuimat avastust.
Joseph Priestley biograafia
Kas sa oled kunagi kuulnud flogistoniteooriast? Tõenäoliselt mitte, kuna see on ammu ümber lükatud – flogistoni kui nähtust lihtsalt ei eksisteeri. Ometi uskus Joseph Priestley sellesse kogu oma elu, sidudes teooriaga nii oma karjääri kui ka maine.
Flogistoniteooria oli 17.-18. sajandil levinud seletus põlemise ja aine muutuste kohta. Arvati, et iga aine sisaldab nähtamatut „tule-elementi” ehk flogistoni, mis vabaneb põlemisel. Teooriat ei olnud võimalik tõestada ja see lükati hiljem ümber, kui avastati hapniku roll põlemisprotsessis.
Tema kangekaelne truudus sellele ekslikule ideele on üks põhjusi, miks Priestley nimi ajalukku on läinud. Teine põhjus olid Birminghamis puhkenud rahutused, mida hakati nimetama Priestley mässudeks.
Samas oli ta tulemuslik keemik, kellele kuulub tunnustus mitme gaasi eraldamise ja kirjeldamise eest, sealhulgas hapniku avastamine. Aga kust siis pärinesid tema vastuolulised uskumused? Vastus peitub tema sügavas religioosses veendumuses. Tema teoloogiline haridus ja sügavalt religioosne taust kinnistasid tema veendumust, et moraalsed ja religioossed tõed ei saa olla pelgalt mõtted, vaid neil peab olema tuvastatav allikas või algupära.
Erinevalt paljudest teadlastest, kes pühendusid teadusele avastamise ja teaduse enda pärast, tegi Priestley katseid selleks, et tõestada religiooni paikapidavust. Laboris tehtud katsed jõudsid sageli tema jutluste kaudu ka kirikusse, kuid kogudus ei olnud neile vastuvõtlik. Selle asemel, et piirduda kirikus tavapärasemate teemadega, pühendus Priestley üha enam teaduse poole, andudes täielikult eksperimenteerimisele.
Pärast mitut ebaõnnestunud ametit erinevates kirikutes leidis Priestley väärilise koha Warringtoni Akadeemias. Seal võeti ta rõõmuga vastu, sest lisaks keemiatöödele oli tal ette näidata oluline panus inglise keele grammatika eraldamisel ladina keelest ning kogemus oma kooli rajamisel. Akadeemia andis talle täieliku vabaduse rajada labor, kus ta tuvastas muuhulgas järgmised gaasid:
- deflogisteeritud nitroosõhk (lämmastikoksiid)
- deflogisteeritud õhk (hapnik)
- leeliseline õhk (ammoniaak)
- nitroosõhk (dilämmastikoksiid)
- merehappe õhk (vesinikkloriidhape)
Arvestades tema avastuste suurust, on lausa üllatav, et Priestley nime seostatakse sageli rohkem tema inglise keele grammatikat käsitlevatel töödega kui keemiaga. Veelgi kummalisem on see, et hoolimata teaduslikust haardest ja saavutustest sattus ta sündmuste keskele, mis viisid Birminghamis veriste rahutusteni ja sundisid teda lõpuks kodumaalt põgenema.
Keemia valdkonnas jääb Joseph Priestley suurimaks saavutuseks siiski hapniku avastamine, mis muutis teaduse arengut jäädavalt.
Louis Pasteur'i biograafia
Noor Louis ei olnud sugugi silmapaistev õpilane. Ta pääses koolist läbi pigem vaevu, kuna eelistas tundide asemel hoopis kalale minna või joonistada.
Tema isa, kes töötas nahaparkijana, soovis pojale aga tulusamat ja vähem füüsilist ametit. Nii suunas ta Louis' õpetajakutse poole. Pasteur asus algselt õppima filosoofiat ega kavatsenud sugugi teadusmaailmas revolutsioonilisi tegusid tegema hakata. Loodusteaduste juurde jõudis ta alles hiljem.
Kehvad hinded venitasid tema õpingud pikemaks, kui ta ehk oleks soovinud. See osutus aga saatuslikuks, sest tänu sellele sattus ta keemik Antoine Balardi juhendamise alla. Tegemist oli teadlasega, kes aitas avastada keemilise elemendi broomi. Balardi toel hakkas Pasteur kristallograafiat uurima ja jõudis molekulide asümmeetria avastamiseni.
Kõik see juhtus vaid seetõttu, et ta valmistus õpetajakarjääriks. Sel ajal polnud tal veel mingit ambitsiooni hakata teadlaseks. Ta andis isegi füüsikatunde kahes ülikoolis.
Nagu hiljem selgus, oli Pasteuri erakordne intellekt just selline, mida „juhus” ikka ja jälle soosima kippus. Ta määrati juhtima Pariisi ühe prestiižseima kõrgkooli loodusteaduste osakonda. Seal muutis ta teadustöö standardid rangemaks, suurendades ühtaegu nii konkurentsi kui ka üliõpilaste eksamitulemusi. Samas olid tema meetodid vahel karmid ning kahel korral puhkes tudengite vastuhakk tema juhtimise vastu.
Need varased kogemused akadeemilise juhina andsid aimu distsipliinist, mis iseloomustas Pasteuri kogu teadlaskarjääri. Sama põhjalikkusega, millega ta hiljem kultiveeris baktereid kanade vaktsineerimiseks, pani ta hoolikalt kirja iga katse sammud ja tulemused. Selline töömeetod kujunes teadusliku dokumenteerimise standardiks, mida järgitakse ka tänapäeval.
Kuigi tema nimi seostub eelkõige piima pastöriseerimisega, oli Louis Pasteur'i töö vaktsiinide arendamisel vähemalt sama oluline ning kujundas jäädavalt kaasaegset meditsiini.
Alexander Flemingu biograafia
Nagu ka prantslane Louis Pasteur, jõudis Sir Alexander Fleming teaduseni mõnevõrra „ringiga”. Tema pere ei olnud jõukas ning olukorda raskendas veelgi isa varajane surm. See jättis Flemingi tulevikuvõimalustele kaks karmi pitserit: puudus nii isa juhendamine kui ka raha haridustee jätkamiseks.
Õnneks leidis ta mõlemad. Pärast onu Johni surma päris ta raha ning vanem vend, kes oli arst, soovitas tal õppida meditsiini. Kuna tal oli selleks nüüd finantsiline võimalus, asuski Fleming just seda tegema. Seejärel algas tema teadlase tee... aga seda üsna ootamatul moel.
Ülikooli püssiklubi liikmena teenis ta esimeses maailmasõjas Kuningliku Armee Meditsiinikorpuses. Prantsusmaa lahinguväljadel töötades märkas ta, et antibakteriaalsete ainete kasutamine ei parandanud patsientide seisundit, vaid sageli hoopis halvendas seda.
Sellest tähelepanekust sündis teooria, millesse esialgu väga vähesed uskusid. Võib-olla see oligi tõuge, mis pani teda baktereid sügavamalt uurima – kuidas nad kasvavad, muutuvad ja kuidas takistada ohtlikel mikroobidel patsiendi immuunsusele liiga tegemast.
Nii jõudis ta avastuseni, et inimkeha toodab ise antibiootikume. Ühes veidras katses, kus ta määris Petri tassile lima omaenda ninast, avastas ta lüsosüümi ensüümi. See varajane edu tõi talle pisut tunnustust ja teised teadlased hakkasid temaga ühendust võtma, et oma uurimustööde kohta nõu pidada.
Vahetult enne Fleming'u puhkusele minekut palus teadlane Joseph Warwick Bigger tal aidata uurida Staphylococcus aureus'e bakterit (stafülokokk). Fleming inokuleeris oma Petri tassid ja just sellest väikesest sammust sai alguse penitsilliini avastamine.
Alexander Fleming kinkis maailmale penitsilliini tasuta. Pole ime, et ta oli sügavalt nördinud ja pahane, kui ameeriklane Robert Coghill ja tema partnerid hakkasid tema töölt kasu lõikama.
Rosalind Franklini biograafia
Kui Poola päritolu Marie Curie pälvis oma töö eest laialdast ja kiiret tunnustust, siis inglise keemikul Rosalind Franklinil tuli iga saavutuse eest võidelda. Tõsi, mitmes tema lähimate kolleegide poolt kirjutatud raamatus on viiteid, et tema terav ja kohati konfliktne iseloom võis talle takistusi hoopis juurde tuua.
Ometi näitab tema teadustöö lugu midagi muud.
Franklin tõi Londoni ülikooli laboritesse täiesti uusi ja olulisi meetodeid, sealhulgas tehnikaid, mille ta omandas prantsuse röntgenstruktuurianalüüsi meistri Jacques Mering'i juhendamisel. Ometi tekitas tema saabumine pingeid, sest labori juhataja ei olnud ülejäänud kollektiivi ette valmistanud uue (ja sealjuures naissoost) kolleegi tulekuks.
Kas Rosalind Franklin oli soolise diskrimineerimise ohver? Seda on raske tõestada, kuid kerge uskuda. Samas polnud ta iseloomult sugugi leplik või alalhoidlik – ta kritiseeris sageli nii oma kolleege kui ka töötingimusi. Kui palju tema kogetud vastuseisust tulenes tema soost ja kui palju lihtsalt karmist teaduslikust konkurentsist, on ja jääb vaieldavaks.
Kindel on aga see, et Rosalind Franklin sai oma töö eest väärilise tunnustuse alles tagantjärele.
Prantsusmaal õpitud röntgendifraktsioonanalüüsi meetodite abil suutis tema assistent Raymond Gosling jäädvustada selge kujutise DNA kaksiksheeliksi struktuurist. Ometi olid need tema kolleegid James Watson, Francis Crick ja Maurice Wilkins, kes pälvisid DNA avastuse eest Nobeli preemia.
Rosalind Franklini panust keemiasse ja teadusesse hakati alles hiljem õiglaselt hindama. Tema lugu ja teadustöö mõju väärivad tundmist ja meenutamist.
Nende teadlaste lood näitavad, et suurte avastuste taga on sageli visadus, kirg ja valmisolek seista oma ideede eest ka raskuste kiuste. Tänu neile kuulsatele keemikutele on välja kujunenud meie teadmised elust, tervisest ja ainete olemusest.
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
