Prantsuse keelt ümbritseb visalt kaks vastandlikku kuvandit: kord räägitakse rangest formaalsusest, kord jääb mulje, et prantslased on ebaviisakad. Sotsiaalmeedias levivad teravad klipid võimendavad seda tunnet, kuid argielus on pilt enamasti nüansirikkam. Kui hakkad prantsuse suhtlusviisi lähemalt jälgima, märkad kiiresti, et viisakusel on väga keskne roll.
Samas ei tähenda Prantsusmaal viisakus ainult „palun” ja „aitäh” ütlemist. Väga palju loeb see, kuidas sa pöördud, kui otse sa oma soovi sõnastad ja kas sa kasutad pehmendavaid väljendeid. Tihti on just üks väike fraas see, mis eristab millegi nõudmist viisakast palvest.
Selles artiklis vaatame, millest prantsuse etikett igapäevaolukordades koosneb. Räägime formaalsusastmetest, tänamise tegelikust tähendusest ja sellest, miks viisakus on Prantsusmaal suhtluse „vaikimisi seade”. Puudutame ka tervitusi ja hüvastijätte, sest ka neis on oma kultuurilised reeglid.
Prantsusmaal arutatakse aeg-ajalt, kas avalik kõne on muutumas robustsemaks. Mõned kommentaatorid ja poliitikud on kritiseerinud labasuse kasvu ning rõhutanud, et lugupidav toon ei vähenda sõnumi mõju. See näitab hästi, et viisakus ei ole pelk vanamoodne komme, vaid kultuuri elav osa.
Viisakus on prantsuse suhtluskultuuri alus
Üks kõnekas näide prantsuse formaalsusest jõudis 2018. aastal ka rahvusvahelisse meediasse, kui president Emmanuel Macron manitses koolipoissi liiga vaba tervituse pärast.
Poiss pöördus tema poole tuttavas võtmes stiilis „Ça va, Manu?” (ehk „kuidas läheb, Manu?”), mille peale Macron rõhutas, et riigipead kõnetades on paslik kasutada ametipöördumist, näiteks „M. le Président” (ehk „härra president”). Juhtumi üle võib vaielda, kuid see aitab mõista, kui tundlik teema on Prantsusmaal viisakus ja lugupidamine.
Võime arutleda, kas siin oli tegu viisakuse või austusega inimese ja ametikoha vastu. Prantsuse kultuuris kipuvad need kaks sageli põimuma, sest vorm loob raami, milles suhtlus sujub ja rollid püsivad selged. Seepärast ei ole viisakuse rõhutamine Prantsusmaal haruldane, vaid pigem tavapärane.
See on nähtav isegi grammatikas. Prantsuse keeles kasutatakse teatud olukordades teietavat pöördumist „vous” (mitte sinatavat „tu”), eriti vanemate inimeste, tööalaste ülemuste ja autoriteetsete rollidega isikute puhul. Näiteks räägid prantsuse keele õpetajaga üldiselt „vous”-vormis, kuni ta ise ütleb, et võid sinatama hakata.
Igapäevaelus paistab see välja ka pisiasjades, mis annavad kokku suure erinevuse. Prantsusmaal on normiks tervitada poodi sisenedes teenindajat või väiksemas poes üldiselt kõiki kohalolijaid, näiteks „bonjour”. Teeninduse eest tänamiseks ütled „merci” ning lahkudes „au revoir”, olgu see siis kulinaarialett, kassapidaja või mõni muu lühike suhtlushetk.
Merci: aitäh prantsuse keeles
Eesti keeles on tänamiseks mitu varjundit peale klassikalise „tänan”. Argises olukorras sobib lühike ja pingevaba „aitäh”, vahel lisatakse juurde ka isiklikum rõhuasetus stiilis „ma olen väga tänulik”. Kui sa ei taha, et sinu tänuavaldus kõige rohkem silma paistaks, saad valida neutraalsema sõnastuse, mis jätab fookuse teisele inimesele ja tema teole.
Prantsuse keeles on „merci” peaaegu automaatne reaktsioon. Kui keegi ulatab sulle midagi, juhatab teed või teeb sinu heaks väikese teene, on „merci” see, mis peab kiiresti ja loomulikult kõlama. Kui tahad tänu veidi tugevdada, lisad juurde „bien”, näiteks „Merci bien!”, mis annab edasi mõtte „suur aitäh!”.
Need kaks varianti katavad ära väga suure osa igapäevaolukordadest, kuid isiklikumate hetkede puhul on viisakas täpsustada, mille eest sa tänad. Kui keegi kutsub sind näiteks õhtusöögile, sobib enne lahkumist öelda „Merci pour un repas merveilleux!” ehk „Tänan suurepärase eine eest”. Sama loogika töötab igas olukorras, kus teise inimese panus on selgelt tajutav.
Osutatud abi eest saad tänada otse ja konkreetselt: „Merci pour ton aide” või formaalsemalt „Merci pour votre aide”. Kui keegi kuulab sind ära, sobib öelda „,Merci pour m’avoir écouté(e)”, mis rõhutab, et väärtustad tema aega ja tähelepanu. Sellised täpsustused kõlavad prantsuse keeles loomulikult ning jätavad sinust tähelepaneliku mulje.
Kui tahad olla väga ametlik või tänada kellegi suurema vaeva eest, kasutatakse pikemaid konstruktsioone. Näiteks „Je dois vous remercier pour avoir pris la peine…” tähendab „Ma pean teid tänama, et nägite nii palju vaeva…”, ning seda tüüpi lause sobib hästi tööalases suhtluses, näiteks ülemusega.
Sama stiili saab hoida ka veidi pehmemalt: „Je vous remercie bien pour…” või „Je vous remercie beaucoup pour…”, kus „bien” ja „beaucoup” lisavad tänule kaalu, ilma et toon muutuks familiaarseks.
Muide, ka kõikide prantsuskeelsete hüvastijättude jaoks on oma kindel aeg ja reeglid ning need kõlavad loomulikult ainult siis, kui valid olukorrale sobiva variandi.
Bonjour ja au revoir: viisakad tervitused ja hüvastijätud
Ka hüvastijätus saab prantsuse keeles mõnikord kasutada „bien”, kuid see ei ole igas olukorras loomulik. Üks väga formaalne variant on „Je vous souhaite bien le bonjour”, mis tähendab sisuliselt „soovin teile head päeva”. See kõlab tänapäeval veidi vanamoodsalt ja sobib pigem siis, kui tahad olla teadlikult pidulik või hoopis peenelt irooniline.
Kui sa ei ole kindel, millist viisakusastet kasutada, on turvaline valik jääda klassikute juurde: „Bonjour” tervituseks ja „Au revoir” lahkumiseks. Sõbralikes olukordades sobivad hästi „À bientôt!” ja „À la prochaine!”, mis vihjavad, et näete peagi jälle. Tähendused on vastavalt „kohtumiseni” ja „järgmise korrani”.
Väga vabaks hüvastijätuks võid kasutada „À plus tard!” või „À tout à l’heure!”, eriti siis, kui kohtute uuesti juba mõne tunni pärast. Sõnumites kohtab ka slängina lühendit „A+”, mis tuleneb väljendist „À plus tard!”. Mõte jääb samaks: „hiljem näeme”.
„Salut!” toimib nii tervituse kui ka hüvastijätuna, kuid eelkõige heade sõprade ja noorte seas. Autoriteedile, vanemale inimesele või ametlikus olukorras see hästi ei sobi. Just sellist familiaarset pöördumist pidas president Macron eespool mainitud juhtumis sobimatuks.
Alusta alati tervitusega: „Bonjour” (eriti teeninduses)
Pehmenda oma küsimusi või palveid: „Je voudrais…” / „Est-ce que je peux…”
Lisa palve lõppu viisakussõna: „S’il vous plaît” / „S’il te plaît”
Tänamine on alati asjakohane: „Merci”
Kui kahtled registris: eelista „vous” ehk teietamist
Nii paljude hüvastijättude kõrval tekib ilmselt küsimus, mida võiks öelda „Bonjour” asemel? Levinud valikud on „Ça va?” ja „Ça va bien?”. Nende formaalsem variant on „Comment allez-vous?”, mis sobib näiteks tööalases suhtluses või inimestega, keda sa veel hästi ei tunne. Kõik kolm varianti küsivad sisuliselt „kuidas sul läheb?”.
Pärast kella kuut õhtul on „Bonsoir” tavapärane ja korrektne tervitus. „Bon matin” kõlab Prantsusmaal pigem kohmakalt ja on rohkem omane Kanada prantsuse keele variandile, nii et prantslaste hommikused tervitused on üldiselt „Bonjour”. Ja üks oluline nüanss: „Bonne journée” ei ole tervitus, vaid pigem lahkumisfraas, millega vestluspartnerile head päeva soovida.
Kuidas olla Prantsusmaal viisakas
Olgu tegu tööasjade või sõbraliku vestlusega, Prantsusmaal on etikett selgelt tajutav osa suhtlusest. Poodi sisse ja välja kõndida ilma sõnagi lausumata, nagu meil vahel kombeks, mõjuks Prantsusmaal ebaviisakana. Samamoodi ei minda üldjuhul lahku ilma mingi hüvastijätuta, isegi siis, kui kohtumine oli lühike.
Samas ei piirdu prantsuse viisakus ainult tervituste ja hüvastijättudega. Pariisis või mõnes väiksemas linnas satud päeva jooksul kümnetesse pisikestesse olukordadesse, kus keeleline pehmendus teeb suhtluse sujuvamaks. Igal sellisel hetkel on oma väikesed reeglid, mis aitavad sul kõlada loomulikult, mitte liiga järsult või jahedalt.
Kui sa kelleltki midagi palud, on kõige universaalsem lause lõpetus „S’il vous plaît” või sinavormis „S’il te plaît”. Otsetõlkes tähendab see „kui see teile/sulle meeldib”, kuid prantsuse keeles on see lihtsalt viisakas „palun”. Näiteks kui bussis istub keegi vahekäigupoolsel kohal ja sa tahad akna alla istuda, sobib küsida „Puis-je m’asseoir, s’il vous plaît?” („Kas ma võin istuda, palun?”).
Vastus, mida sa sellises olukorras sageli kuuled, on „Je vous en prie”. Sõna-sõnalt on see vanamoeline väljend, kuid tänapäevases kõnes tähendab see sisuliselt „palun”, „palun väga” või „aga muidugi”. Õpetaja võib tunni alguses öelda „Je vous en prie, asseyez-vous”, mis tähendab „palun istuge”.
Teine kasulik pehmendus on „Si ça ne gêne pas”, mis vastab mõttele „kui see ei ole tüliks” või „kui sobib”. Seda kasutatakse samamoodi nagu eesti keeles: „Si ça ne gêne pas, passe-moi le beurre” („Kui see pole tüliks, ulata palun võid”). Siin on oluline nüanss: kui sa juba kasutad „Si ça ne gêne pas”, siis tavaliselt ei lisata enam lause lõppu „S’il vous plaît”.
Kui või on sulle kätte antud, peaks „merci” tulema sinu suust automaatselt. Vastuseks kuuled tihti „Il n’y a pas de quoi”, mis tähendab „pole tänu väärt”. Olukorrast sõltuvalt võib vastuseks olla ka „Je vous en prie” või sinavormis „Je t’en prie”, mis selles kontekstis tähendab pigem „pole tarvis tänada”.
Üks prantsuse suhtluskultuuri eripära, millest ei saa mööda vaadata, on faire la bise, ehk põsesuudluste rituaal üksteist tervitades. Prantslased on selle kombe eest hästi tuntud, kuid reeglid on piirkonniti erinevad. Kõige tavalisem on üks suudlus mõlemale põsele, kuid mõnes kandis on neid rohkem.
Võõra inimesega esimesel kohtumisel ei ole la bise tavaliselt sobiv, kuid sõltuvalt olukorrast võite uue tuttavaga hüvasti jättes seda teha. Kui oled vestluspartnerist noorem, on heaks tavaks see, et vanem inimene võtab initsiatiivi. Ning kui sa ei ole kindel, kuidas käituda, tasub jälgida, mida teised seltskonnas teevad. Enamasti annab olukord ise kiiresti märku, kas käepigistus, sõbralik noogutus või faire la bise on õige valik.
Kui oled need põhitõed ja fraasid omandanud, muutub prantsuse keeles suhtlemine palju sujuvamaks. Sa lisad oma kõnesse pehmendust ja täpsust, mis aitab vältida tarbetuid arusaamatusi. Ning mis peamine, sa ei jäta endast muljet kui võõrast, kes ei hooli kohalikust kombestikust, sest Prantsusmaal peetakse neid väikseid viisakusmärke oluliseks.
Kui suhtlus muutub praktilisemaks, näiteks otsid poes kindlat toodet või kirjeldad riietust, tulevad kasuks ka värvid prantsuse keeles, sest sellised detailid aitavad sul end selgelt ja viisakalt väljendada.
Kokkuvõte AI abil:
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
