Me kõik vaatame filme eri põhjustel: lemmiknäitlejate pärast, meelelahutuseks või lihtsalt selleks, et midagi uut teada saada. Kui aga juttu tuleb Versaille'st või mõnest teisest Prantsuse revolutsiooni teemast, siis puhtalt filmide põhjal õppimine võib keeruliseks osutuda. Näiteks paljud Marie Antoinette'i filmid on küll visuaalselt muljetavaldavad, kuid ajalookäsitlus kipub neis olema pigem loominguline kui faktipõhine. Õnneks leidub ka selliseid linateoseid, mis pakuvad sellele revolutsioonilisele ajastule väga huvitavaid vaatenurki.
Marie Antoinette (1938)
Filmi lühikokkuvõte
Noor Maria Antonia, Austria keisrinna tütar, saab teada, et temast saab tulevase Prantsuse kuninga abikaasa. Alguses tundub kõik kui unistus, alustades uhketest ballidest ja peenetest kleitidest kuni küllusliku eluni Versailles'i palees. Ent üsna kiiresti selgub, et Prantsuse õukond pole sugugi nii õilis ja särav, kui pealtnäha paistab.
Ajalooline täistabamus või möödapanek?
Filmi kostüümikunstnik sõitis spetsiaalselt Prantsusmaale, et uurida 18. sajandi riietuse, sisekujunduse ja eluolu kohta. Ta kulutas tohutu summa, et ajastu detailid võimalikult täpselt filmis ellu tuua ja see tasus end ära. Filmi jaoks valmistatud kostüümid kuuluvad siiani maailma kõige kallimate hulka.
Teisest küljest toetub film tugevalt Marie Antoinette'i vastu suunatud laimukampaaniatele, mis lõpuks viisid tema hukkamiseni. Ajaloolised sündmused on enam-vähem tõetruult esitatud, kuid kuninganna isikut ja tema motiive on tugevalt moonutatud. Kui soovid mõista, mis tegelikult toimus, tasub enne tutvuda Marie Antoinette'i kohtumenetluse ja hukkamise tagamaadega.
Kontekst
Film põhineb Austria autori Stefan Zweigi 1932. aastal ilmunud raamatul. Pole päris selge, kui palju Zweig oma loomingus fantaasial lennata lubas ning segane on seegi, kui palju filmi stsenaristid raamatut järgisid.
Olulisem veelgi on see, et tänapäeva ajaloolased pingutavad selle nimel, et Marie Antoinette'i maine taastada. Paljud talle omistatud tsitaadid ja süüdistused – nagu kurikuulus „las nad söövad siis kooki!“ – on tänaseks ümber lükatud. See film on hea näide sellest, kuidas ajalugu saab ekraanil ellu tuua, aga ka sellest, kuidas müüdid võivad visalt püsima jääda.
Danton (1983)
Filmi lühikokkuvõte
Terrorivalitsuse haripunktis naaseb jurist George Danton Pariisi. Endine revolutsionäär ja Maximilien Robespierre'i liitlane leiab end nüüd tema vastapooltelt. Roberpierre püüab esmalt Dantoni ümber veenda, ent üsna pea asub ta oma endist sõpra hoopis hävitama.
Ajalooline täistabamus või möödapanek?
Ajalooallikad kinnitavad, et Robespierre oli tõepoolest väga sihikindel, halastamatu ja võimuahne, just nagu teda filmis kujutatakse. Georges Daltoni kohta on infot aga märksa vähem, tema enda kirjutisi peaaegu ei leidu, seega tema isiksuse kujutamisel on toetutud teiste mälestustele.
Osad peavad Dantonit paindlikuks oportunistiks, teised aga siiraks revolutsiooni kangelaseks. Film valib selgelt viimase tee, kujutades Dantoni kui ausat ja kirglikku patriooti. Arvestades tollal valitsenud hirmu- ja kaoseõhkkonda, võib vaataja sellise lihtsustatud käsitluse režissöörile andeks anda.
Kontekst
Tegemist on vaieldamatult ühe mõjukaima Prantsuse revolutsiooni filmiga, eriti kui otsid mõtlikumat ja poliitiliselt laetud käsitlust. Samas ei maksa unustada, et tegelaskujud on sihilikud ühetasandilised ning ekraanil kujutatud Terrorivalitsus Prantsusmaal on tegelikkuse pehmendatud versioon.
Jutustus kahest linnast (A tale of two cities) (1935)
Filmi lühikokkuvõte
Noor naine viib oma isa Inglismaale, et mees saaks taastuda viimasest 18 aastast, mis ta Bastille'i vanglas pidi veetma. Teekonnal kohtuvad nad noore mehega, kes on oma aristokraatlikust päritolust küll lahti öelnud, ent kelle minevik pole teda veel vabaks lasknud. Noormehe kättemaksuhimuline onu kasutab revolutsiooniaegseid seaduseid, et noormees saaks riigireetmise eest süüdistuse ja karistuse.
Ajalooline täistabamus või möödapanek?
See Charles Dickensi romaani ekraniseering on filmiajaloos väga hinnatud. Pärast originaali on tehtud veel kaks uusversiooni (1958. ja 1980. aastal), kuid esimest, 1935. aasta versiooni peetakse neist kaugelt kõige mõjukamaks.
Kuna tegemist on ilukirjanduse põhjal vändatud filmiga, pole ajalooline täpsus siin esmane prioriteet. Oluline oli pigem loo usutavus ja ajastutruu õhkkond.
Kontekst
Ehkki film ei räägi otseselt Prantsuse revolutsioonist, on just see ajalooline taust see, mis kogu loole tähenduse annab. Revolutsiooniline vägivald, klassikonfliktid ja moraalsed dilemmad on kõik tugevalt esindatud ja vaataja saab aimu, kui kõikehõlmav ja hävitav see ajajärk oli.
Hüvasti, mu kuninganna (Les adieux a la reine) (2012)
Filmi lühikokkuvõte
On prantsuse monarhia viimased päevad. Kuningakoda on kriisis ja Versailles' elanikel on aeg otsa saamas. Kuningas ja kuninganna püüavad veel viimasel hetkel end päästa. Ometi leiab Marie Antoinette siiski hetke, et hoolitseda ühe oma teenijanna turvalisuse eest.
Ajalooline täistabamus või möödapanek?
See on üks väheseid Marie Antoinette'i filme, mis keskendub tavainimese vaatenurgale. Kuninganna on filmis küll oluline tegelane, kuid filmi peategelane on hoopis tema teenijanna Sidonie.
Linateos põhineb Chantal Thomasi romaanil ning lubab endale ajaloosündmuste käsitlemisel loomingulist vabadust. Samas loob see turvalise vaatenurga, mille kaudu vaataja saab aimu revolutsiooniajastu kaosest, ilma et peaks silmitsi seisma selle kõige jubedamate stseenidega.
Kontekst
Enamik filme Prantsuse revolutsioonist keskenduvad kas kuninglikule perele või revolutsionääridele. See film valib teissuguse tee ning räägib nendest, kes jäid kahe tule vahele. Tavalistest inimestest, kelle elatustase ja turvalisus sõltusid täielikult monarhia olemasolust ja käekäigust.
Hundi vennaskond (Le pacte des loups) (2001)
Filmi lühikokkuvõte
Prantsuse revolutsioon möllab, aga ühes eraldatud lossis paneb üks markiis oma mälestusi kirja. Ta meenutab sündmusi, mis toimusid paarkümmend aastat vanrem, kui Lõuna-Prantsusmaal laastas provintsi salapärane koletis. Lugu rullub lahti läbi dramaatiliste tagasivaadete, paljastades reetmist, hirmu ja ühiskondlikke pingeid.
Ajalooline täistabamus või möödapanek?
Tõepoolest, aastatel 1764-1767 kimbutas Gévaudani piirkonda tundmatu metsloom, kes hirmutas kohalikke ja jäi prantsuse folkloori üheks püsivaks legendiks, Samal ajal kasvas rahulolematus, mis viis lõpuks Prantsuse revolutsioonini ja seetõttu sobib see ajastuline taust hästi ka fantaasialoole.
Kõik muu on aga fiktiivne: film sisaldab võitluskunste, vandenõuteooriaid ja salajasi seltse. Samas on peale meelelahutuse selle keskmes ka võimu, ebavõrdsuse ja ühiskondlike reeglite kriitika, mida tollane religioon tugevalt mõjutas. Aeg, milles tegevus toimub, kannab endas sama vaimu, mis 20 aastat hiljem revolutsiooni käivitas.
Kontekst
Nagu ka eelmine film siin nimekirjas, ei keskendu seegi monarhia liikmetele ega revolutsionääridele, vaid tavalistele inimestele. Neile, kelle elu määrasid ajastu reeglid, hirmud ja ebausk.
Samuti paistab see film silma oma žanrivalikuga – tegemist pole niivõrd ajaloofilmiga vaid pigem õudusfilmiga. Hundi vennaskond on oma visuaalse jõulisuse ja müstilise süžeega üks silmapaistvamaid prantsuse õudusfilme läbi aegade.
Daam ja hertsog (L'Anglaise et le Duc) (2001)
Filmi lühikokkuvõte
Šoti päritolu kurtisaan Grace Elliot on seotud prantsuse kõrgseltskonnaga, ent revolutsiooni keerises satub ta ise ohtu. Väljapaistev kuningavõimu toetaja peab orienteeruma ajas, mil monarhia vastu mässama hakanud rahvas ei anna halastust. Ta riskib oma eluga, et aidata ühel kõrgel aristokraadil turvalisuseni jõuda, samal ajal kui Pariisi tänavad on tulvil hirmu ja kättemaksuiha.
Ajalooline täistabamus või möödapanek?
Film põhineb Grace Elliott'i enda mälestustel ja järgib üsna täpselt tema kirjeldatud sündmuseid. Elliott oli küll tänu oma tutvustele ja intiimsuhetele küll ühiskonna ladvikus, kuid revolutsiooni käigus muutus see privileegitud seisus hapraks. Tema vaatenurk on haruldane, kuna ta kuulus küll eliidi hulka, kuid ei olnud kunagi päris samamoodi kaitstud nagu tema lähiskondlased endale lubadad võisid.
Samal ajal on filmi käsitlus vägivaldne ja valusalt aus. Mõne vaataja jaoks oli seda isegi liiga palju ning filmitegijaid süüdistati kuningavõimu idealiseerimises ja ühepoolses ajalookäsitluses.
Kontekst
Lucy Russell, kes kehastas filmi naispeaosatäitjana rollis Grace Elliotti, ütles oma rolli kohta nii: „Seda ajastut kutsuti põhjusega Terroriks.“
Filmid Prantsuse revolutsiooni kohta ei olegi alati meelelahutuslikud või neutraalsed ning just seetõttu loovad need arutelu. Film on provokatiivne ja mõtlemapanev. Isegi kui vaataja ei nõusta selles esitatud seisukohtadega, sunnib see otsima rohkem teavet ja küsima: kelle versiooni siis lõppude lõpuks uskuda?
Põld-Varsapõlv (The Scarlet Pimpernel) (1934)
Filmi lühikokkuvõte
Sir Percy Blakeney on inglise aadlik, kes elab koos oma abikaasaga Prantsusmaal, vahetult enne Terrorivalitsuse puhkemist. Avalikkuse silmis on ta külluslik ja veidi tobuvõitu õukondlane, aga öösel muutub ta salapäraseks päästjaks, kes kuulub salajasse vennaskonda ning aitab aritokraatidelt hiljotiinist pääseda.
Ajalooline täistabamus või möödapanek?
Nagu ka „Kahe linna lugu“ on seegi kirjandusteol põhinev lugu mitu korda ekraniseeritud, küll muusikalina, teleseriaalina ja filmina. Just 1934. aasta versiooni peetakse neist kõige mõjukamaks ja kunstiliselt parimaks.
Paljuski on see tänu ajastule, mil film valmis. Kuldajastu Hollywood ja Briti stuudiod investeerisid tohutult, et luua visuaalselt võimsad ning ajalooliselt usutavad filmid. Filmis kasutatavad kostüümid ja dekoratsioonid on muljetavaldavalt täpsed. Ajalooliste sõndmuste mõttes on aga tegu fantaasiafilmiga.
Kontekst
Prantsuse revolutsiooni üheks põhjuseks oli, et rahvas oli tüdinenud üleküllasest aristokraatiast, kes neid ja nende huvisid alatasa jalge alla tallas. Seetõttu mõjub mõte aadlikkonna päästmisest üsna vastuoluliselt. Ometi tuleb tunnistada, et selliseid lugusid on tõenäoliselt ja päriselt juhtunud.
Tõendid ühegi salajase päästevõrgustiku päriselt eksisteerimise kohta puuduvad, tegemist on väljamõeldisega. Kuid just selle pärast on lugu nii intrigeerib. See avab ukse artueludele, mis on tänasel päeval sama aktuaalsed kui revolutsiooniaastatel.
Marie Antoinette (2006)
Filmi lühikokkuvõte
14-aastane Marie Antoinette saadetakse Austriast Prantsusmaale, et kindlustada kahe riigi liitu. Noor, šarmikas ja naiivne tüdruk satub peagi paleeintriigide ja manipuleerimise ohvriks. Juhtnööride puudumisel pöördub ta naudingu ja liigse luksuse poole, mis äratab rahva viha ja kiirendab monarhia langust.
Ajalooline täistabamus või möödapanek?
Filmi režissöör Sofia Coppola portreteerib Marie Anoinette'i läbi pehme ja mõistva pilgu. See on kooskõlas kaasaegse ajalookäsitlusega, mis püüab Prantsusmaa viimase kuninganna mainet taastada. Kuninganna ei ole siin filmis mitte hukatuslik dekadent, vaid traagiline tegelane, keda kasutatakse ära, kuid keda keegi tegelikult ei mõista ega väärtusta.
Režissööri otsus põimida filmi kaasaegseid elemente on see-eest väga kummaline ja tähelepanu hajutav. Näiteks Converse'i ketsid luksuliku kleidi alt piilumas või tänapäevane muusika Versailles'i kuldsetes saalides ja salongides mängimas. Soov näidata kuninganna mässumeelsust on mõistetav, kuid see murrab ajaloolise atmosfääri ja võib loosse süvenemist vaataja raoks raskendada.
Kontekst
Kuninganna negatiivne kuvand, mis kestis aastasadu, oli Prantsuse revolutsiooni üks tagajärgedest. Kuulujutud, süüdistused ja laim, mis viisid ta hukkamiseni, püsisid pikalt, kuni ajaloolased hakkasid tema elulugu lähemalt uurima.
Selles filmis ei räägita ainult piialdustest ja luksusest, vaid ka üksindusest, ärakasutamisest ja Marie Antoinette'i rollist riigis, kus ta oli rohkem sümbol kui inimene.
Kõik need filmid panid mind mõtlema, et:
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
