18. sajandi alguses oli Prantsusmaa tihedalt asustatud ja pingetest pungil riik. Selle territooriumil elas umbes 26 miljonit inimest ning sajandi jooksul lisandus veel ligi 10 miljonit. Argielu kujundasid haigused, toidu nappus, vähesed võimalused ja karjuv ebavõrdsus. Kui sellele lisada nõrk riigi juhtimine, üha süvenev korruptsioon ja valgustusajastu ideed, oli revolutsioon lausa vältimatu.
Elu Prantsusmaal enne revolutsiooni
Keskajal valitses kogu Euroopas feodaalne ühiskonnakord, mis sisusliselt tähendas seisuste süsteemi. Feodaalkord koosnes kolmest kihist: isandatest, vasallidest ja läänidest. Need jagunesid omakorda kolme suurde seisusesse: vaimulikud, aadlikud ja lihtrahvas.
Kui paljudes Euroopa riikides oli feodaalsüsteemi lagundamine juba alanud või isegi lõpule viidud, siis Prantsusmaal muutus see hoopis keerukaks ja killustunuks.
Erinevates piirkondades kujunesid välja omaette seadused ja kohustused, mis andsid maaomanikele voli kehtestada tasusid isegi metsa läbimise või teatud teel liikumise eest. Valitsemine oli killustunud ja ebaühtlane. Paljud madalama astme aadlikud lubasid endale omavoliliselt riiklikud õigused ning kehtestasid enda huvidele vastavaid reegleid.
Niipea kui mõisnikud (pr Seigneurs) piirkondliku võimu enda kätte said, sätestasid nad maksud, tasud ja reeglid, mis toetasid nende isiklikke huve. See ei toimunud kogu riigis ühtemoodi, kuid siiski piisavalt suures osas, et muuta talupoegade elu keeruliseks ja majanduslikult piiratuks.
Samal ajal kui kaupmehed, käsitöölised ja teised linnakodanikud ehk kodanlus (pr bourgeoisie) jõukust kogusid, hakkasid nad üha enam küsima: miks on meil küll majanduslik jõud, aga poliitiline mõju puudub? Valgustusajastu suurte mõtlejate ideed andsid sellele rahulolematusele selge suuna.
Ka mõned talupojad, kellel oli oma maa, ihkasid seaduse silmis samasugust staatust nagu aadlikud. Nad tahtsid oma maavalduseid laiendada, kuid tollane seadusandlus ei võimaldanud seda.
Elutingimuste paranemine langetas suremust ja Prantsusmaa rahvaarv kasvas väga kiiresti. Ainuüksi Pariisis elas 18. sajandi lõpus juba umbes 600 000 inimest.
Selline rahvastiku eksponentsiaalne kasv tõi endaga kaasa ka suurenenud nõudluse toidu ja esmatarbekaupade järele, mis viis majanduse kriisi lävepakule. Alates 1770. aastatest muutusid rahutused ja mässud üha sagedasemaks ning nendega koos kõlasid aina valjemini nõudmised sotsiaalsete reformide järele.
Ideid oli palju ning erinevaid arvamusi veelgi rohkem. Kõikidel ühiskonnakihtidel olid oma nägemust sellest, milliseid muudatusi Prantsusmaa vajab. Need artuelud ei jäänud revolutsiooni algusaega toppama, vaid jätkusid läbi terrorivalitsuse perioodi ja uute Prantsuse Vabariikide loomise.
Kõik need tegurid olid kui kuiv kulu, mis ootas vaid ühte sädet. Kui see lõpuks saabus, süttis kogu Prantsusmaa. Poliitilised, ühiskondlikud ja usulised struktuurid pöörati pea peale.
Prantsuse revolutsiooni põhjused: nõrk monarhia
Bourbonide dünastia võttis 16. sajandil Prantsusmaal trooni üle. Ehkki varasemad kuningad olid püüdnud juurutada arusaama, et valitsejad on „jumala tahtel“ troonile tõusnud, ei suutnud nad seda uskumust kunagi täielikult kehtestada.
Bourbonide kuningad seevastu suutsid selle idee Prantsusmaa ühiskonda sügavalt sisse juurutada. See oli niivõrd aktsepteeritud, et revolutsiooni puhkemise ajaks peetu kuninga võimu enesesmõistetavalt absoluutseks.
Teised kuningad tuginesid otsuste langetamisel oma õukonnale, sh krahvidele, hertsogidele ja teistele kõrgematele aadlikele. Bourbonide jaoks tähendas jumalik valitsemisõigus seda, et viimane sõna jäi alati kuningale. Nad võisid küll teistega nõu pidada, kuid otsusted sündisid sageli ühepoolselt ja pahandasid paratamatult üht või teist huvirühma.
Viimane Bourbonist kuningas Louis XVI oli üldise hinnangu kohaselt saamatu juht. Vahetult pärast troonile tõusmist püüdis ta reformida Prantsuse valitsemisstruktuuri ja parandada riigi rahalist olukorda. Tema katsed ärritasid aga aadlikke, kes suutsid kõik monarhia kavandatud muudatused tõhusalt blokeerida.
Algatus
- Sallivam suhtumine mittekatoliiklaste suhtes
- Viljaturu vabastamine
- Toetus Ameerika iseseisvusele
- Lihtrahva maksude suurendamine
Tagajärg
- Vaimulikud pöördusid kuninga vastu
- Leiva hind kasvas järsult
- Prantsusmaa sattus sügavasse finantskriisi
- Kodanike vastupanu, Bastille'i vallutamine
Kuigi Louis XVI oli absoluutne monarh, oli ta oma otsustes ebakindel ja kõhklev. Tihti langetas ta riiklikke ja rahalisi otsuseid oma abikaasa Marie Antoinette'i nõul. Kuninganna seesugune sekkumine riigi rahakotti oli üks peamisi põhjuseid, miks pärast monarhia lagunemist Marie Antoinette giljotiini alla saadeti.
Louis XVI kaotas järk-järgult igasuguse autoriteedi. Kolme seisuse esindajad lükkasid tagasi kõik tema ettepanekud ning kohtlesid teda avaliku põlgusega. Nõrk ja ebaefektiivne valitsemine oli üks põhitegur, mis viis Prantsuse revolutsiooni puhkemiseni.
Prantsuse revolutsiooni põhjused: majanduskriis
Kuningas Louis XVI ei pärinud just stabiilset ega tugevat riigikassat. Tema vanaisa pillav eluviis ja tohutud kulutused sõjategevustele olid sealt suure osa ära kulutanud.
Ometi võib arvata, et kuningal olid, vähemalt esialgu, siirad ja õilsad kavatsused, kui ta püüdis monarhia rahandust reformida.
Paraku tabas tema algatusi ühiskonna kõikide tasandite tugev vastuseis. Eriti valuliselt reageerisid lihtrahva esindajad, kelle õlgadele taheti panna kogu maksukoormus. Seda rahulolematust väljendati ka tollases visuaalkunstis, kus pilati kuninga plaane kehtestada makse ainult vaestele ühiskonnaliikmetele.
Louis XVI maksukavadest oleks ainuüksi piisanud, et rahvas mässama hakkaks. Ometi kiirendas ta revolutsiooni puhkemist veelgi, kui otsustas sõdadesse sekkuda.
Sõjapidamise hind
Esimese sõja kaotused, nii laevastiku kui territooriumite näol, lõid riigikassasse sügava augu. Teise sõja ajal suurenesid kulutused veelgi, kuna tuli varustada liitlasvägesid kaugel Atlandi ookeani taga. See kõik viis Prantsusmaa pankroti äärele.
- Sõditi Suurbritanniaga kolooniate pärast.
- Kaotati suuri mereväejõude
- Sunniti loovutama kolooniaid, sh Kanadas
- Rahaline koormus kasvas järsult
- Prantsusmaa toetas Ameerika kolooniaid brittide vastu
- Kaasnenud kulud olid meeletud, sh vägede liikumine, varustus, logistika.
Et neid kulutusi katta, püüdis monarhia kehtestada uusi makse. Aadlikud ja vaimulikud oleksid neist vabastatud olnud ning kogu koormus oleks langenud kolmandale seisusele ehk lihtrahvale, kelle kannatus oli juba niigi viimase piirini viidud.
Tänapäeva ajaloolased vaidlevad selle üle, kas Prantsuse revolutsioon oleks üldse puhkenud, kui poleks olnud niivõrk ränki finantsprobleeme. Mässud ja rahutused ei olnud Prantsusmaal uued nähtused, neid esines juba keskajast saati. Ent just nende kolme põhiteguri koosmõju oli see, miks tavalisest vastuhakust kasvas välja pöördumatu revolutsioon:
Prantsusmaa kasvav rahvastik
Nõrk ja killustatud riigijuhtimine
Üksteisele järgnenud rahanduskriisid
Kuidas Prantsuse revolutsioon algas? Vastus peitub poliitilistes kriisides, mille põhjustasid järjepidev majanduse väärjuhtimine. Need pinged kogunesid ja lõpuks plahvatasid.
Valgustusajastu ideed kui Prantsuse revolutsiooni kütus
Pikka aega toimusid Prantsusmaal ja tegelikult kogu Euroopas ühiskondlikud ja tehnoloogilised arengud aeglases ja tasases tempos. Siis saabus valgustusajastu. See intellektuaalne ja filosoofiline muurang haaras kogu mandri. Paljud selle liikumise silmapaistvamad mõtlejad olid just prantslased.
Valgustusfilosoofid suhtusid kriitiliselt nii monarhiasse kui ka kirikusse, eriti katoliku kirikusse. Nad naeruvääristasid mungakloostrite kasutut rolli ühiskonnas ning mõistsid hukka kiriku võimu ja ebausu põhjal kehtestatud õpetused. Kiriku pidev sekkumine ilmalikku ellu oli valgustatud mõtlemise jaoks talumatu.
Iroonilisel kombel oli just kirik see, kes õpetas inimestele lugemist. Seega jõudsid valgustusajastu ideed (sh kriitika kiriku tegevuses ja rolli kohta) massidesse osaliselt tänu vaimulikele endile.
Prantslasi ei peletanud religioonist ainult kiriku ahnus ja korruptsioon. Valgustusajastu kriitiline mõtlemine mängis selles vähemalt sama olulist rolli. Selle tagajärjel hakkas kiriku mõju Prantsuse ühiskonnas kiiresti taanduma. Revolutsiooni üheks tagajärjeks oli, et Prantsusmaast sai ilmalik riik.
Seisuste süsteem: juurdunud ebavõrdsuse alus
Ühiskondlik kihistumine on sama vana kui tsivilisatsioon ise. Prantsusmaal toetas monarhia kolmeastmelist seisuste süsteemi (états), mis kinnistas ebavõrdsust. Õigused ja rikkus jagunesid vastavalt seisusele ja mitte keegi ei saanud selles hierarhias lihtsalt kõrgemasse seisusesse tõusta.
Esimene seisus
Katoliku vaimulikkond, sh mungad, nunnad, piiskopid ja muud kirikuga seotud isikud
Teine seisus
Aadlikud, sh krahvid, hertsogid, parunid, ševaljeed ja markiid
Kolmas seisus
Lihtrahvas, sh käsitöölised, kaupmehed, talupojad ja linnaelanikud
Esimesed kaks seisust nautisid rohkelt õiguseid ja privileege, mille hulka kuulus ka maksuvabastus. Seega langes kogu riigi maksukoormus kolmandale seisusele ehk neile, kes olid kõige vaesemad ja haavatavamad.
Revolutsioonieelsel perioodil muutus see koormus eriti rängaks. Ühelt poolt kuninga kulukad sõjakäigud, teisalt kuninganna Marie Antoinette'i pillav eluviis – kõik see tuli kinni maksta lihtrahva taskust.
Kui vaadata ükskõik millist filmi Prantsuse revolutsioonist, leiab sealt pea alati läbiva elemendina ebaõiglase maksusüsteemi. Ent ainult maksukoormus ei olnud rahulolematuse põhjuseks. Tegelikult oli veelgi põletavam probleem see, et kuningas ja kõrgemad seisused nautisid erakordseid privileege, samas kui enamus rahvast tundis pidevalt puudust.
- Kuningas eelistas alati esimese ja teise seisuse soove ja kaebuseid ning pidas neid kolmandast seisusest tähtsamateks.
- Ta takistaks aktiivselt kolmanda seisuse algatusi valitsust reformida.
- Esimesed kaks seisust tegid tihti koostööd, et kolmanda seisuse huvid maha suruda.
Seega miks puhkes Prantsuse revolutsioon? Sest ancien régime ehk vana kord muutus talumatuks. Nõrk kuningas näitas oma lemmikutele üles ebaõiglast favoritismi, eiras enamuse huve ning aitas ise kaasa süsteemi kokkuvarisemisele.
Valgustusajastu ideed näitasid lootusrikast teed uue, õiglasema ühiskonna poole. Kui kõik need tegurid - rahaline koormus, privileegide ebaõiglane jaotus, nõrk juhtimine ja uued ideed - üheaegselt kokku langesid, oli revolutsioon juba vältimatu.
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
