Prantsuse revolutsioon sai alguse, sest suur osa rahvast tundis tugevat rahulolematust tollase ühiskondliku olukorra suhtes. Selle tulemusel muutus Prantsusmaa põhjalikult. Feodaalsest, tugevalt kihistunud ühiskonnast liikus riik võrdõiguslikkuse ja demokraatia poole. Poliitika, religioon, väärtused ja ühiskonnakorraldus – ükski neist ei jäänud revolutsioonist puutumata. Vaatame lähemalt, millised olid Prantsuse revolutsiooni otsesed ja kaudsed tagajärjed.
Mis pärast Prantsuse revolutsiooni edasi sai?
Pikka aega nautis Prantsusmaal head ja mugavat elu vaid väike osa ühiskonnast. Revolutsioon pööras senise korra pea peale. See oli verine ja vägivaldne ajajärk, mis nõudis tuhandete inimeste elu, sh kuninga oma.
Revolutsiooni kõige süngemaks peatükiks oli terrorivalitsus, mida peetakse üheks inimajaloo kõige õõvastavamaks perioodiks. Ent ka sellele järgnenud arengud olid oma olemust sügavalt ebastabiilsed.
Kui see etapp ajaloos lõppes, seisis prantsuse rahvas silmitsi vajadusega luua uus valitsemisvorm, mis vastaks nende uutele ideaalidele. Revolutsiooniaegsed kogud ja assambleed andsid aimu sellest, mis võiks (ja mis kindlasti ei võiks) toimida.
Järgnesid pidevad võimuvõitlused, majanduslikud raskused ja süvenev poliitiline lõhe, mis takistasid tõhusa ja stabiilse riigikorralduse kujunemist. Enne, kui süveneme põhjalikult Prantsuse revolutsiooni tagajärgedesse, heidame pilgu selle võtmesündmustele.
Revolutsiooni sündmuste ajajoon
1789
Kolm seisust (vaimulikud, aadliku ja lihtrahvas) kogunevad
Kolmas seisus nõuab suuremat poliitilist esindatust.
1789
Kolmas seisus moodustab Rahvuskogu
See tähistab nende soovi esindada riigi valitsemises kogu rahvast.
1791
Rahvuskogust saab Seadusandlik Kogu, mis koostab uue põhiseaduse
See näeb ette monarhia võimu piiramist.
1794
Terrorivalitsus lõpeb
Robespierre saadetakse giljotiinile.
1795
Thermidor'i reaktsioon: võimule tuleb Direktoorium
Viieliikmeline täidesaatev võim, mis valitseb kuni 1799. aastani.
1795. aasta augustis kiitis Rahvuskogu heaks uue põhiseaduse. Sellega rajati esindusdemokraatia, millel oli kahekojaline parlament. Kuigi see tähistas tugeva valitsemisraamistiku algust, ei vaibunud sisetülid sugugi.
Järgmise nelja aasta jooksul püüdis noor valitsus võidelda korruptsiooni, majanduslanguse ja ühiskondliku rahulolematusega. Võimu taotlesid nii monarhia pooldajad kui ka radikaalid.
Just selles mitmetasandilises ja kaootilises olukorras nägi kindral Napoleon Bonaparte oma võimalust. Tema juhitud armee kukutas senise valitsuse. Kui tolm hajus, kuulutas ta revolutsiooni lõppenuks ja nimetas end riigipeaks. Napoleoni tõus võimule 1799. aastal tähistabki Prantsuse revolutsiooni ametlikku lõppu.
Poliitilised muutused pärast Prantsuse revolutsiooni
Kuningas Louis XVI ja tema abikaasa Marie Antoinette'i hukkamine tähistas absoluutse monarhia ajastu lõppu. Kuid keegi ei oodanud, et järgmine samm võiks olla keisririik.
Ometi kuulutab Napoleon end 1804. aastal Prantsusmaa keisriks, kõigest viis aastat pärast pärast võimu haaramist.
Pärast seda käiku ei jäänud ta loorberitele puhkama. Järgneva viieteistkümne aasta jooksul kindlustab ta oma võimu Prantsusmaal ja peab samal ajal sõdu kogu Euroopas.
Igal pool, kus Napoleon võidu saavutas, kehtestas ta samad tsiviilreformid (pr Code Napoléon), mis olid Prantsusmaal kasutusele võetud. Neid tuntakse Napoleoni koodeksi nime all ning lühidalt sõnastatult kehtestasid need võrdsed õigused, omandiõiguse ja segregatsiooni lõpetamise.
Selliselt lühidalt sõnastatuna kõlab koodeks üllalt ja õiglaselt. Kuid tegelikkus oli mitmetahulisem ning tsiviilseadustikul oli ka hulk puudusi.
Koodeksi põhimõtted:
- Kõik mehed on seaduse ees võrdsed
- Kodanikud on vabad
- Eraomand on puutumatu
- Kodanikuõigused kehtivad kõigile meestele
Koodeksi puudused:
- Naised jäid meeste eestkoste alla
- Vangistamine oli võimalik väga väheste tõenditega
- Omandi soetamine jäi paljudele kättesaamatuks
- Rassiline ebavõrdsus püsis edasi
Napoleoni koodeks püüdis tasakaalustada vana ja uue maailma ideid. Keerulistes küsimustes kaldus see aga sageli konservatiivsete väärtuse ja traditsioonide poole.
Sotsiaalsed muutused pärast Prantsuse revolutsiooni
Sotsiaalne ebavõrdsus oli üks Prantsuse revolutsiooni peamisi ajendeid. Napoleoni koodeks küll aitas kodanike õigusi ja majanduslikke võimalusi tasakaalustada, kuid sotsiaalne võrdsus ei saabunud üleöö.
Tegelikult pole selle ideaalini jõutud tänaseni, ei Prantsusmaal ega ka üheski teises riigis. Ometi on Napoleoni koodeks jätkuvalt Prantsusmaa riigikorralduse aluseks, kuigi erinevates vormides. Eriti just kõikide kodanike võrdsuse printsiip on endiselt oluline ühiskondlike muutuste käivitaja.
Üks olulisemaid prantsuse revolutsiooni pikaajalisi tagajärgi oli see, et iga kodanik sai hääle. Valimistel osalemine on üks selle kodanikuaktiivsuse otseseid vorme, kus kodanikud saavad ise valida, kes neid valitsuses esindab.
Teine väljendusviis on õigus meelt avaldada ja protestida. Kui revolutsiooni ajal kaasnesid meeleavaldustega sageli vägivaldsed kokkupõrked, siis tänapäeva Prantsusmaal on need organiseeritumad ja rahumeelsemad. Samas on nende olemus sageli revolutsioonilisele vaimule lähemal kui lihtsalt valimiskasti sedeli poetamine.
Muud peamised ühiskondlikud muutused, mis pärast revolutsiooni kinnistusid:
Administratiivsed
- Keskne valitsus, mille keskus on Pariis
- Prantsusmaa jagamine 80 haldusüksuseks ehk departemanguks (pr départements)
- Ühtne ja standardiseeritud seadusandlus
- Tsentraliseeritud kohtusüsteem
- Riiklik politseijõud
Usulised
- Kiriku maad ja varad müüdi kodanikele
- Kirikul ei olnud enam kohta riigivalitsemises
- Piiskopkonnad allutati halduspiirkondadele
- Paavstiga suhtlemine käis läbi Pariisi
- Preestrid, nunnad ja piiskopid said riigipalgalisteks
Hariduslikud
- Keskne riiklik haridussüsteem
- Riiklik ühtne õppekava
- Haridust juhtis Prantsuse Ülikooli suurmeister
- Tehnikaülikoolide arvu kasv Pariisis
- Hariduse kaudu uue poliitilise eliidi loomine
Kodanike ja aadlikutega seoses
- Aadlikud said osa oma maadest tagasi, kuid kaotasid mõisnikuvõimu
- Tugevnes ilmalik ja kirikukriitiline meelsus
- Kodanikele anti õigused, sh maaomand
- Erinevad maksuvabastused
- Lubati kinnisvara tagatisel laenamist
Mitmed revolutsiooni tagajärjed on püsinud tänaseni, suuresti samal kujul nagu nad 19. sajandi algusaastatel kujunesid.
Ideoloogilised muutused pärast Prantsuse revolutsiooni
Poliitiliste ideoloogiate kokkupõrked olid Prantsuse revolutsiooni üks peamisi jõude. Neid sisemisi pingeid on hästi kujutatud mitmes tunnustatud Prantsuse revolutsiooniteemalises filmis, eriti poolbiograafilistes teostes nagu Danton, kus revolutsioonilised ideaalid viivad endised liitlased - Dantoni ja Robespierre'i - vastandlikele seisukohtadele.
Paljud uskusid, et kuningavõim on jumalikult seatud, ning seetõttu leidus ka neid, kes arvasid, et monarhia peaks jääma, kasvõi vähendatud kujul. See leer tõi pärast Napoleoni lüüasaamist Waterloos võimule tagasi Bourboni dünastia kuninga, Louis XVIII.
Nende mõttemaailm kaldus konservatiivsuse poole. Nad suhtusid ettevaatlikult igasugusesse poliitilisse võimu koondumisse.
Selline skeptitsism kutsus esile poliitilise debati rangema reguleerimise vajaduse ning samal ajal tugeva järelevalve Prantsuse rahvusluse üle. Nendes aruteludes mängis suurt rolli ka poliitiline katoliiklus. Pha enam hakati poliitika kujundamisel toetuma valgustusajastu ideedele, mis pakkusid teoreetilist raamistikku nii võimude lahususele kui ka kodanikuvabadusele.
Ainuüksi idee sellest, et kuningad valitsevad jumaliku õiguse alusel, annab aimdust, kui palju oli Prantsusmaa poliitika kirikust mõjutatud. Kuni Louis XVI hukkamiseni 1793. aastal oli monarhia absoluutne. Seda suuresti just seetõttu, et kirik sisendas rahvale, et Prantsusmaa valitsejad on Jumala määratud.
Kiriku korruptsioon ja kõrgvaimulike rikkus olid juba revolutsiooni alguses rahva viha allikaks.
Enne revolutsiooni domineeris Prantsusmaal gallikanism, mis oli katoliku kiriku haru, mis allus pigem riigile kui paavstile. Revolutsiooniliste meeleolude kasvades tõstis järjest enam pead ka kirikuvastasus ja usuvõimu kriitika.
See viha kasvas juba varakult kiriku rüüstamisteks ja vägivallaks vaimulike vastu. Terrorivalitsuse käigus allutati kirik esmalt riigile ja lõpuks lammutati süsteemselt:
- Rohkem kui 30 000 preestrit pagendati
- Tuhanded vaimulikud, sh piiskopid, nunnad ja mungad hukati
- Kiriku maksustamisõigus kaotati 1789. aastal, mis võttis kirikult ära peamise sissetuleku
- Kirikuvara riigistati ja müüdi maha.
See ei tähenda, et religioon oleks Prantsusmaalt ära pühitud, küll aga muutus selle roll. Vaimulikest said riigiametnikud, kes pidid andma truudusvande uuele vabariiklikule korrale, mitte enam kirikule. Paavst mõistis selle vande ja kogu Prantsuse vabariigi põhiseaduse hukka.
Selle vastasseisue tulemusena lõhenes prantsuse katoliku kirik kaheks. Kiriku mõju vähenes veelgi, kui 1792. aastal legaliseeris Seadusandlik Kogu abielulahutuse, mis oli kirikuseadustega otseses vastuolus. Lisaks võttis riik kirikult enda alla kõik tsiviilregistrid, sealhulgas sündide, surmade ja abielude registreerimisega seotud andmed.
Kuna kiriku poliitiline mõju oli taandumas, kadus prantsuse ühiskonnast ja poliitikast ka idee, et valitsemise õigus on jumalik tahe. Paljud teisedki Euroopa riigid järgisid seda eeskuju. Tänaseks on Prantsusmaa ja mitmed teised riigis ilmalikud ning religioon on teistest võimudest lahus.
Prantsuse revolutsiooni tulemused
Ajaloolased peavad Prantsuse revolutsiooni üheks mõjukaimaks sündmuseks Euroopas. Prantsusmaal olid muutused eriti kõikehõlmavad.
Paljud rikkad ja mõjukad aadlikud emigreerusid. Osa neist siirdusid naaberriikidesse, näiteks Saksamaale, Austriasse ja Suurbritanniasse. Teised suundusid kaugemale, näiteks Venemaale, Kanadasse ja Ameerika Ühendriikidesse. Ükskõik kus nad lõpuks maabusid, võtsid nad kaasa oma emakeele, kultuuri ja raha.
Laiemas plaanis aitasid need põgenevad aadlikud kujundada ka sihtriikide immigratsioonipoliitikat. Samuti levisid koos nendega poliitilised ja revolutsioonilised ideed, mis mõjutasid nende uute kodumaade riigikorraldust.
Prantsusmaal olid tagajärjed veelgi ulatuslikumd. Mõned revolutsiooni põhjustanud probleemid jäid vaatamata verevalamisele lahendamata kuni 20. sajandi keskpaigani. Teised, näiteks Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon (1789), võttis rahvas kiiresti omaks.
Inim- ja kodanikuõigusi sätestav dokument, mis sõnastas Prantsuse revolutsiooni väärtused ja eesmärgid.
See deklaratsioon mõjutas oluliselt hilisemaid riigikorraldusvorme kogu maailmas. Deklaratsioon esitas selge nägemuse riigi filosoofilistest ja poliitilistest kohustustest oma kodanike ees ning arendas edasi ühiskondliku lepingu mõistet: vaja on sätestada vastastikused õigused ja kohustused kodanike ning riigivõimu vahel.
Üks Prantsuse revolutsiooni pärand on, et see kujundas valitsemismudeli, mis on aluseks paljudele tänapäeva riikidele. Kui jätta kõrvale revolutsiooni negatiivsed küljed, on selle kõige püsivamaks saavutuseks esindusdemokraatia. Teised olulised väärtused, mille nimel revolutsioon võitles ja mis on kandunud edasi kaasaegsetesse ühiskondadesse, on:
- kodanike võrdsus seaduse ees
- eraomandi kaitse ja puutumatus
- kiriku ja riigi lahusus
- avalik ja tsentraliseeritud haridus
- riiklikud pangad
- avalik infrastruktuur.
Kui üritaksime Prantsuse revolutsiooni kokku võtta, võiks lihtsustatult öelda: palju tragöödiat, millele järgnes mõõdukas areng ja stabiilsus.
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
