Terrorivalitsus, mida sageli ka lihtsalt „terroriks“ nimetatakse, tähistab Prantsuse revolutsiooni üht kõige vastuolulisemat ja verisemat ajajärku. Ajavahemikus 1793-1794 hukati kümneid tuhandeid inimesi, sageli ilma süü tõendamiseta. Sellel perioodil tõusis esile Jakobiinide liider Maximilien Robespierre, kelle juhtimisel sai terrorist sisuliselt ametlik riiklik poliitika.
Mis täpsemalt prantsuse terrorivalitsus endas kujutas?
Ajaloolased ei ole selles üksmeelel, millal täpselt terrorivalitsus algas. Üksmeele puudumine tuleneb osaliselt sellest, et vägivald ei alanud järsku vaid kujunes järk-järgult, alates revolutsioonilise meelsuse kasvust ja sotsiaalsest kaosest tänavatel.
Mõned peavad selle alguspunktiks 1793. aasta märtsit, mil Rahvuskogu lõi Revolutsioonilise Tribunali. Teiste arvates sai kõik alguse juba septembrimõrvadega (2.-6. september 1792), mil Pariisis tapeti ilma õiglase kohtupidamiseta sadu vange.
On ka neid, kes viivad alguse veelgi varasemasse aega, 1789. aastasse, mil toimus esimene revolutsiooniline tapmine.
Kuigi Bastille'i vallutamine tuleb paljudele esimesena meelde, alustame meie oma ülevaadet siiski sellest sündmusest, mis muutis revolutsiooni pöördumatuks: kuningas Louis XVI hukkamine 1793. aasta jaanuaris. Just see tähendas revolutsioonilise võimu ametlikku algust.
Terrorivalitsuse lõpu märgiliseks hetkeks sai nn Thermidori reaktsioon ehk ajajärk, mil rahva ja ka Rahvuskogu liikmete hoiak pöördus Maximilien Robespierre'i vastu. Kunagisest revolutsiooni sümbolist oli saanud hirmu ja vägivalla kehastus.
Robespierre'i hukkamise ajaks oli ametlikult välja kuulutatud vähemalt 16 000 surmaotsust, millest enamik viidi giljotiini all täide. Lisaks hukati hinnanguliselt veel 10 000 kuni 12 000 inimest ilma igasuguse kohtumenetluseta, ning veel ligi 10 000 inimest suri vanglates.
Ajastu mõttelaadi võttis Rahvuskogu liige Bertrand Barère kokku nii: „Päevakorraks olgu terror!“
Terrorivalitsuse eeldused
Monarhia seisis silmitsi üha süveneva kriisiga, kuna Louis XVI nõrk juhtimine ja lõpmatuna näiv rahanduskriis viisid Prantsusmaa krahhi äärele. Kuningas püüdis riigikassa täitmiseks kehtestada uusi makse talupoegadele, jättes samal ajal vaimulikkonna ja aadlikud maksudest vabastatuks. Kohtuasutused ja parlament lükkasid selle plaani tagasi.
See otsus viis üleriigilise poliitilise kriisini. 1788. aasta septembris tegi Pariisi parlament ettepaneku, et olukorra lahendamiseks peaksid kõik kolm seisust hääletama.
Aadlikud: kõrgaadel, maaomanikud
Vaimulikud: kiriku esindajad, mungad, piiskopid
Lihtrahvas: kodanikud, talupojad, kaupmehed, käsitöölised
Hääletuskorraldus loodi aga nii, et igal seisusel oli üks hääl, olenemata sellest, kui suur nende esindatus kogu ühiskonnas oli. Seega said esimene ja teine seisus, kes moodustasid kogu elanikkonnast vähem kui 5%, oma hääled ühendada, jättes kolmanda seisuse huvid tagaplaanile.
Sellise ebaõigluse vastu astus välja ühiskondlik liikumine nimega Kolmekümne Selts (pr Société des Trente). See koosnes jõukamatest kodanikest ja liberaalsetest aadlikest. See selts oli Maximilien Robespierre'i esimene tõsisem poliitiline platvorm.
Kolmas seisus muutus üha enesekindlamaks ja mõjukamaks, sundides kuningat tegema maksusüsteemis ja muudes reformides järeleandmisi. Kui monarhia nõrkus oli ilmne, astus opositsioon veel sammu edasi ja kukutas ancien régime'i ehk vana korra.
Kuningalt oli võim sisuliselt ära võetud ja Rahvuskogu oli killustunud. Võimuvõitlus erinevate leeride vahel nii poliitiliselt kui füüsilisel tasandil muutus järjest ägedamaks. Lõpuks monarhia langes. Kõik need tingimused lõid ideaalse pinnase Prantsuse revolutsiooni tormilisteks sündmusteks.
Terrorivalitsuse ajajoon
Jaanuar 1793
Kuningas Louis XVI hukatakse riigireetmise eest
Otsuse langetajaks on Rahvuskogu.
Märts 1793
Relvastatud ülestõus Vendée piirkonnas
Vabariigi väed surusid rahutused maha. Hukkus hinnanguliselt kuni 200 000 inimest, enamik neist talupojad.
Märts 1793
Prantsuse väed kaotavad Neerwindeni lahingu
Austria võit süvendas prantslaste vaenulikku suhtumist Marie Antoinette'i, keda peeti võõrriigi mõjutajaks.
Aprill 1793
Moodustatakse Rahvuspäästekomitee
Komitee andis korralduse arreteerida kõik, keda peeti revolutsiooni vastasteks.
5. september 1793
Prantsusmaa kuulutatakse „revolutsiooniliseks kuni saabub rahu“
Kehtestatakse erakorraline seisukord. Kodanike vastu suunatud vägivalda peeti õigustatuks ja isegi soovitavaks.
17. september 1793
Kehtestatakse Kahtlusaluste seadus (pr Loi des suspects)
Igaüht, keda peeti revolutsiooni vaenlaseks, võis selle alusel vahistada ja kohtu alla anda.
10. juuni 1794
Prairiali seadus
Süüdistatutelt võeti ära õigus kaitsele ja tõendite esitamisele.
Prairiali seaduse jõustumisele järgnenud kuut nädalat nimetatakse Suureks Terroriks, mil hukati üle tuhande inimese. Komitee võis langetada otsuseid ilma formaalse kohtumenetluseta, süüaluse kas vabastati või saadeti giljotiinile. Tegemist oli Terrorivalitsuse haripunktiga.
Periood kestis 6 nädalat
1376 inimest hukati
Keskmiselt 30 giljotineerimist päevas
See verine tempo jätkus, kuni Revolutsiooniline Tribunal 1795. aastal ametlikult laiali saadeti. Selleks ajaks oli Prantsusmaa läbi elanud ühe oma ajaloo kõige süngema perioodi.
Ent terror ei tulnud tühjalt kohalt. Selle taga olid ideoloogid, juhid ja käivitajad.
Terrorivalitsuse võtmeisikud
Kuigi Prantsuse revolutsiooni sündmuseid kirjeldatakse sageli kui suurejoonelisi massiliikumisi, taanduvad need kahele vastandlikule jõule, mille kokkupõrge kujundas revolutsiooni kulgu.
Jakobiinid olid radikaalid, kes tahtsid monarhiat täielikult kaotada ja asendada selle vabariigiga. Žirondiinid seevastu soovisid luua konstitutsioonilist monarhiat ja oheldada äärmuslaste mõju.
Peamised erinevused:
Jakobiinid
- tahtsid vabariiki
- omasid lihtrahva ehk enamuse toetust
- pooldasid otsedemokraatiat
- rõhutasid võrdsust
- eelistasid kiirust ja otsustavust
Žirondiinid
- poliitiliselt mõõdukad
- peamiselt juristid ja intellektuaalid
- olid valgustusajastu ideedest mõjutatud
- eelistasid kompromisse
- soovisid aeglaseid ja järkjärgulisi muudatusid
Hoides need peamised erinevus meeles, tutvume nüüd terrorivalitsuse kesksete tegelastega:
Üks mõjukamaid Prantsuse revolutsiooni filme jutustab just Dantoni võitlusest ja langusest terrorivalitsuse ajal.
Prantsusmaa Rahvuskogu roll
Rahvuskogu (pr Assemblée nationale) oli lühiajaline, kuid sellegipoolest murranguline revolutsiooniline kogu, mis tegutses 17. juunist kuni 9. juulini 1789. aastal. Alguses kuulusid sinna vaid kolmanda seisuse ehk lihtrahva esindajad, kuid hiljem liitusid nendega ka üksikud aadlikud ja vaimulikud. Sellest hetkest alates kandis kogu nime Asutav Rahvuskogu (pr Assemblée nationale constituante).
Esialgne eesmärk oli korraldada riigi rahandust, mis oli kriitilises seisus. Kuid sisemised konfliktid ja võimuvõitlused pidurdasid tööd ja pärssisid edusamme. Lõpik tagasilöök saabus, kui kuningas Louis XVI vallandas oma rahandusministri Jacques Necker'i, sulges Rahvuskogu koosolekuruumid ning pöördus tagasi salajase nõukogu ja õukonna nõuannete juurde.
Kuningas lootis Rahvuskogu tegevuse pärssimisega võimu tagasi haarata, ent saavutas vastupidise tulemuse. 23. juunil, kui kuningas lõpuks kogu ette ilmus, võttis teda vastu jäine vaikus. Kuigi kuningas nõudis, et kogu läheks laiali, keeldusid lihtrahva esindajad lahkumast. Oma vaikiva kohaolekuga andsid nad monarhile selge sõnumi: ajad olid muutumas ning vana kord ei kehtinud enam.
Bastille'i vallutamine
1789. aastal toimunud Bastille'i vallutamine oli üks Prantsuse revolutsiooni tipphetki. Sellele sündmusele viidatakse sageli kui märgilisele pöördepunktile. See oli rahva reaktsioon süvenevale kriisile ja märgiks, et vara kord on murenemas.
Juba 1781. aastal oli kuninglik rahandusminister Jacques Necker avalikustanud esmakordselt riigikassa tegeliku seisu. See julge samm maksis talle ametikohta, kuid avas rahva silmad sellele, millises finantskaoses nende riik tegelikult oli. Kui olukord halvenes veelgi, kutsus kuningas Necker'i 1788. aastal uuesti ametisse, kuid vallandas ta vähem kui aasta hiljem, 11. juulil 1789. Seekord oli põhjuseks Necker'i näljahäda vältimise katsed.
Maisiekspordi keelamine, eraladude kontroll, vajadusel toidu ümberjaotamine ning suurel hulgal nisu ostmine.
Necker'i strateegia oli rahva heaolu parandamisele suunatud, kuid vastuolus õukonna ja suurmaaomanike huvidega. Paljud pidasid Necker'i vallandamist kuninganna Marie Antoinette'i mõjutuste tulemuseks ning see tekitas rahva seas vastumeelsust. Aastaid hiljem oli see üks paljudest põhjustest, miks Marie Anoinette hukati.
Necker püüdis anda rahvale suuremat esindatud ja piirata monarhiat ehk tal olid samad eesmärgid, mis paljudel revolutsioonimeelsetel jõududel. Kuningavõim aga oli muudatuste suhtes tõrges.
Tegevus
- 17. juuni 1789 - Rahvuskogu kuulutab kõik maksud ebaseaduslikuks
- 11. juuli 1789 - Kuningas soovitab Necker'il riigist põgeneda
- Kuninglik kaardivägi avab vihase rahvahulga pihta tule
Vastutegevus
- 23. juuni 1789 - Kuningas püüab Rahvuskogu laiali saata
- Necker'i büstid kantakse paraadina Tuileries' lossi ette
- Kodanikud haaravad relvad ja vallutavad Bastille'i
Rahvas kartis, et Necker'i tagandamine ning kuningaväe rünnak Tuileries' juures tähendasid vasturevolutsiooni algust. Bastille'i rünnati, kuna see sümboliseeris kuninglikku võimu ja rõhumist. Selle vallutamine 14. juulil oli nii füüsiline võit kui ka sümboolne sõnum: võim kuulub nüüd rahvale.
Kuningas oli taas sunnitud järeleandmisi tegema. 17. juulil teatas ta, et Necker taastatakse ametisse. Kuid usaldust ei õnnestunud enam taastada. Aadlikud, tunnetades revolutsiooni lähenevat ohtu, hakkasid massiliselt riigist põgenema ja said välismaal tuntuks kui émigrés ehk väljarändajad.
Bastille'i vallutamine oli Prantsuse revolutsiooni sündmus, mille tagajärjed tänaseni resoneeruvad. Revolutsioon ise kestis veel ligi kümme aastat, muutes Prantsusmaa poliitilise, ühiskondliku ja kultuurilise maastiku pöördumatult.
Mis juhtus Prantsuse revolutsiooni ajal?
Prantsuse revolutsioon tõi kaasa Prantsuse Vabariigi sünni. See oli verine, valulik ja segadustest pungil sündmus, mida saatsid hirm ja ebakindlus. Erinevad fraktsioonid võitlesid võimu pärast: vahel ühineti, siis jälle laguneti. Kõiki aga ühendus usk vaba ja võrdse ühiskonna võimalikkusesse.
Üks väheseid asju, milles kõik leerid nõustusid, oli kuningavõimu piiramine või selle täielik kaotamine. See oli iga rühmituse päevakorras.
Lõpuks nähti ainsa lahendusena kuninga ja tema abikaasa kõrvaldamist. Mitte ainult troonilt, vaid üleüldse. Veri voolas ojadena ja tuhanded pead langesid giljotiinil. Idealistid nagu Robespierre kehtestasid oma äärmuslikud reeglid, kuid lõpetasid samuti ise giljotiini all. Ja tema asemele tulid veeldgi fanaatilisemad võimu ihalejad.
Terrorivalitsus on vaid üks periood, mida võiks Prantsuse revolutsiooni kohta teada. Kuigi see ajajärk oli oma jõhkruses silmapaistev, oli see Prantsusmaa vabariigiks pürgimise teel vaid üks, ehkki verine, peatükk.
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
