Teine maailmasõda oli konflikt, mis muutis pöördumatult maailma poliitilist ja ühiskondlikku tasakaalu ning mille mõju on tuntav ka tänapäeval. Hoolimata ulatuslikust uurimistööst ei ole ajaloolaste seas täielikku üksmeelt selles, millist sündmust tuleks pidada ülemaailmse konflikti tegelikuks alguseks ja millisest hetkest alates saab rääkida tõeliselt globaalsest sõjast.
Euroopa ja Aasia pinged kasvasid juba enne 1939. aastat. Esimese maailmasõja järel sõlmitud rahulepped, majanduslik ebastabiilsus ja suur majanduskriis lõid pinnase äärmuslike ideoloogiate esiletõusuks. Paljud riigid keskendusid ellujäämisele ja majanduse taastamisele, samal ajal kui rahvusvaheline koostöö nõrgenes.
Traditsiooniliselt loetakse teise maailmasõja alguseks Euroopas 1. septembrit 1939, mil Saksamaa tungis Poola. See sündmus vallandas sündmuste ahela, mis tõi kaasa liitlassuhted, ulatusliku sõjategevuse ja tehnoloogilised muutused, mis kujundasid kogu maailma arengut.
Käesolev artikkel käsitleb teise maailmasõja põhjuseid, selle kulgu ning teise maailmasõja tagajärgi, mis mõjutasid rahvusvahelist korda aastakümneteks.
Sõjaeelne Euroopa ja pingete kuhjumine
Esimese maailmasõja lõpp ei toonud Euroopasse püsivat rahu. 1919. aastal sõlmitud Versailles’ rahuleping jättis Saksamaa rahvusvaheliselt isoleerituks ja määras talle täieliku süü sõja puhkemise eest. Riigile kehtestatud rängad majanduslikud ja sõjalised piirangud tekitasid sügavat alandustunnet ja rahulolematust, mis mõjutasid tugevalt Saksamaa sisepoliitilist arengut.
Venemaal kestis verine kodusõda, Soomes puhkes sisekonflikt ning Ida-Euroopas vaieldi piiride üle. Samal ajal sidusid koloniaalsõjad Aasias ja Aafrikas suurriikide tähelepanu ja ressursse. Sellises olukorras ei olnud Saksamaa sisepoliitilised arengud rahvusvahelise tähelepanu keskmes.
Olukord halvenes veelgi pärast 1929. aastal alanud suurt majanduskriisi. Saksamaa majandus varises kokku, tööpuudus kasvas järsult ja usaldus demokraatlike institutsioonide vastu kahanes. Ebakindlus ja meeleheide lõid soodsa pinnase äärmuslike ideoloogiate levikuks.
Sõjajärgne Euroopa oli ebastabiilne. Paljud riigid seisid silmitsi majandusraskuste, sisepoliitiliste kriiside ja relvastatud vastasseisudega.
Saksamaal viis see Adolf Hitleri ja rahvussotsialistide tõusuni. Lubadused taastada kord, rahvuslik uhkus ja majanduslik jõukus kõnetasid paljusid, kes olid kaotanud usu senisesse poliitilisse süsteemi. 1933. aastal nimetati Hitler Saksamaa kantsleriks ning peagi koondas ta enda kätte diktaatorliku võimu.
Hitleri režiim hakkas süstemaatiliselt eirama Versailles’ lepingu tingimusi. Saksamaa asus taasrelvastuma, noored allutati ideoloogilisele kasvatusele ning majandus suunati üha enam sõjatööstuse teenistusse. Kuigi need sammud viitasid selgelt agressiivsetele kavatsustele, jäi rahvusvaheline reaktsioon ettevaatlikuks ja sageli passiivseks.
Suurriigid keskendusid eeskätt omaenda probleemidele. See aitas kaasa olukorrale, kus Saksamaa sammud Reini demilitariseeritud tsooni hõivamisel 1936. aastal ja Austria liitmisel Saksamaaga 1938. aastal ei kutsunud esialgu esile otsustavat vastuseisu. Paljudes pealinnades loodeti, et Saksamaa püüab üksnes parandada oma positsiooni, mitte vallandada uut suurt sõda.
Molotovi-Ribbentropi pakt
Nõukogude Liidu valmisolekut territoriaalseteks kokkulepeteks mõjutas varasem kogemus riigi sisemisest lagunemisest ja võimuvõitlusest. Vene revolutsioon ja sellele järgnenud kodusõda olid kujundanud arusaama, et julgeolekut saab tagada vaid mõjusfääride ja puhvertsoonide kaudu.
Vahetult enne sõjategevuse algust Euroopas sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liit 23. augustil 1939 vastastikuse mittekallaletungi lepingu, mida tuntakse Molotovi–Ribbentropi paktina. Avalikkusele esitleti seda rahu tagava sammuna, kuid lepingu salajastes lisaprotokollides jagati Ida-Euroopa mõjusfäärideks.
1939. aasta mittekallaletungilepingule lisati salajane lisaprotokoll, milles Saksamaa ja Nõukogude Liit jagasid Ida-Euroopa omavahelisteks mõjusfäärideks. Avalikkuse eest varjatud kokkulepe andis suurriikidele vabad käed tegutseda väikeriikide arvelt:
- Poola jaotati Saksamaa ja Nõukogude Liidu mõjusfäärideks
- Balti riigid määrati Nõukogude mõjupiirkonda
- Soome kuulus samuti Nõukogude huvisfääri
Poola, Balti riigid ja Soome määrati aladeks, mille üle suurriigid kavatsesid otsustada ilma kohalike riikide osaluseta. See kokkulepe eemaldas Saksamaa jaoks ohu sõdida kahel rindel ning lõi otsese eelduse rünnakuks Poola vastu.
Senine reageerimatus Saksamaa tegevusele andis Hitleri juhtkonnale julgustava signaali, et jõuline poliitika võib tuua edu. Pinged kasvasid veelgi, kui Saksamaa nõudis Tšehhoslovakkia Sudeedimaa liitmist.
1938. aasta Müncheni kokkulepe, mis sõlmiti ilma Tšehhoslovakkia osaluseta, kujunes lepituspoliitika sümboliks. Peagi sai selgeks, et see ei toonud rahu, vaid julgustas uusi nõudmisi ja kiirendas Euroopa liikumist sõja poole.
Euroopa sõjatander
Teise maailmasõja otseseks alguspunktiks Euroopas peetakse Saksamaa kallaletungi Poolale 1. septembril 1939. Rünnakule eelnesid provokatsioonid ja lavastatud vahejuhtumid Saksa-Poola piiril, mille abil loodi ettekääne sõjategevuse alustamiseks. Poola väed osutasid vastupanu, kuid olid ülekaaluka jõu vastu sunnitud taganema.
Tee sõjani 1939. aastal
23. august 1939
Molotovi–Ribbentropi pakt
1. september 1939
Saksamaa ründab Poolat
3. september 1939
Suurbritannia ja Prantsusmaa kuulutavad Saksamaale sõja
17. september 1939
Nõukogude Liit tungib Poolasse
Suurbritannia esitas Saksamaale ultimaatumi sõjategevuse lõpetamiseks. Kui sellele vastust ei järgnenud, kuulutasid Suurbritannia ja Prantsusmaa Saksamaale sõja, peagi liitusid nendega ka mitmed Rahvaste Ühenduse riigid. Kuigi otsest sõjalist abi Poolale ei osutatud, kehtestati Saksamaa vastu mereline blokaad. Saksamaa vastas allveelaevadega rünnates, millega algas Atlandi lahing.
Saksamaa
Itaalia
Jaapan
Suurbritannia
Prantsusmaa
Nõukogude Liit
Ameerika Ühendriigid
Poola saatus otsustati lõplikult 17. septembril, kui Nõukogude Liit tungis riigi idapiirkondadesse. Nende silmis ei olnud tegemist sissetungiga, tuues ettekäändeks, et Poola oli juba kokku varisenud.
Saksamaa ja Nõukogude Liit jagasid Poola omavahel vastavalt varem sõlmitud salajastele kokkulepetele. Seejärel pakkus Saksamaa Suurbritanniale ja Prantsusmaale rahu, tingimusel et Poola jääks Saksa ja Nõukogude kontrolli alla. Ettepanek lükati tagasi.
1940. aasta kevadel algas Saksamaa pealetung Lääne-Euroopas. Saksa väed liikusid kiiresti läbi Taani, Norra, Madalmaade ja Belgia ning vältisid Prantsusmaa tugevalt kindlustatud Maginot’ liini. Prantsusmaa alistus juunis 1940, vaid kuus nädalat pärast rünnaku algust. Saksamaa kontrolli all oli nüüd suur osa Lääne-Euroopa rannikust.
Samaaegselt laiendas Nõukogude Liit oma mõju idas. Läti, Leedu ja Eesti annekteeriti ning surve suurenes ka Soomele. Kui Soome keeldus territoriaalsetest järeleandmistest, algas 1939. aasta lõpus Talvesõda. Vaatamata tugevale vastupanule kaotas Soome sõja tulemusel alasid Karjalas ning Põhja-Soomes.
1941. aasta juunis alustas Saksamaa operatsiooni Barbarossa, rünnakut Nõukogude Liidu vastu. Sõjategevus laienes kiiresti ning Saksa väed jõudsid Leningradi ja Moskva lähistele. Rünnak peatus siiski karmide talveolude, Nõukogude vastupanu ja liitlasriikide abi tõttu.
Idarindel toimunud lahingud kujunesid äärmiselt veristeks ning sõja käik pöördus lõplikult pärast Saksa vägede kaotust Stalingradis (1943). Punaarmee suutis Saksa väed ümber piirata ja sundida kapituleeruma. See murdis Saksamaa edasitungi ning alustas Nõukogude vastupealetungi. 1944. aastaks jõudis Punaarmee Poola piiridele ning murdis Leningradi blokaadi.
Läänerindel avasid liitlasriigid teise rinde Normandia dessandiga 1944. aasta juunis. Edukas maabumine võimaldas liitlastel edeneda läbi Prantsusmaa Saksamaa suunas. 1945. aasta kevadel murdus Saksa vastupanu ning 8. mail 1945 Saksamaa alistus.
Sõda Vaikses ookeanis
Jaapani laienemispoliitika Vaikse ookeani piirkonnas kujunes välja juba enne sõjategevuse algust Euroopas. Kartes sattuda Lääne suurriikide koloniaalse surve alla, nagu oli juhtunud Hiinaga, ning vajades tooraineid, mida Jaapani saarestik ei pakkunud, seadis riik eesmärgiks domineerida Aasias ja Vaiksel ookeanil.
Jaapani väed tungisid Hiinasse juba 1937. aastal, kuigi kumbki pool ei kuulutanud ametlikult sõda. Konflikt laienes järk-järgult ning 1941. aastal ründas Jaapan mitmeid Euroopa kolooniaid Aasias, sealhulgas Malaisiat, Singapuri, Hongkongi ja Filipiine. Need rünnakud näitasid selgelt, et Jaapan ei piirdunud üksnes regionaalse mõjupiirkonnaga, vaid soovis muuta jõudude tasakaalu kogu Vaikse ookeani piirkonnas.
Jaapani lennukikandjate ja õhujõudude ulatus võimaldas rünnata ka Ameerika Ühendriike. 7. detsembril 1941 toimunud rünnak Pearl Harbori vastu sundis Ühendriigid otseselt sõtta astuma.
Seni olid ameeriklased toetanud liitlasriike peamiselt majanduslikult ja materiaalsete vahenditega, kuid Jaapani rünnak ei jätnud neile muud valikut. Ameerika Ühendriikide liitumine muutis sõja tõeliselt ülemaailmseks ning kallutas jõudude vahekorra liitlasriikide kasuks.
Teise maailmasõja tagajärjed
Sõjategevus Euroopas lõppes 1945. aasta kevadel, kui Saksamaa alistus tingimusteta 8. mail. Adolf Hitleri enesetapp mõned päevad varem (30. aprill) tähistas Saksamaa natsirežiimi lõppu, kuid riigi ametlik kapituleerumine kinnitas sõja lõppu Euroopas.
Vaikse ookeani piirkonnas kestis sõjategevus kauem. Jaapani vastupanu murdus alles pärast aatomipommide heitmist Hiroshimale ja Nagasakile ning Jaapani ametlikku alistumist 2. septembril 1945.
Miljonid inimesed olid hukkunud lahingutes, pommirünnakutes, koonduslaagrites ja massimõrvades. Holokaust, Nankingi veresaun ja tsiviilelanikkonna süstemaatiline terror jätsid inimkonna ajalukku sügava moraalse haava. Samal ajal kannatasid inimesed ka autoritaarsete režiimide all, kus represseerimine ja vägivalla normaliseerimine kuulusid igapäevaellu.
inimest
Sõjajärgne maailm seisis silmitsi ulatusliku ülesehitustööga. Paljud riigid pidid aastaid toime tulema nappuse ja range kokkuhoiupoliitikaga, taastades oma linnu, majanduse ja ühiskondlikud sidemed.
Sõjajärgse Euroopa edasine korraldus kinnistati 1945. aasta suvel toimunud Potsdami konverentsil, kus kohtusid Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Nõukogude Liidu juhid. Seal lepiti kokku Saksamaa demilitariseerimises, denatsifitseerimises ja majanduse ümberkorraldamises ning kinnitati riigi jagamine liitlasvägede okupatsioonitsoonideks.
Samuti otsustati sõjakuritegude uurimine ja vastutusele võtmine. Kuigi Potsdamis püüti säilitada liitlaste koostööd, ilmnesid seal juba selgelt erimeelsused lääneriikide ja Nõukogude Liidu vahel, mis süvendasid vastastikust umbusku ja sillutasid teed külma sõja kujunemisele.
Nõukogude Liidu ja lääneriikide erimeelsused Saksamaa ja Ida-Euroopa tuleviku osas süvenesid kiiresti. Endised liitlased asusid vastastikku positsioone kindlustama ning maailm jagunes kaheks ideoloogiliseks leeriks. Sellest vastasseisust kasvas välja külm sõda, mis mõjutas rahvusvahelisi suhteid aastakümnete jooksul.
Teise maailmasõja järel loodi ka uusi julgeolekustruktuure. 1949. aastal asutasid lääneriigid Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO), et tugevdada kollektiivset kaitset ja heidutada uusi konflikte. Samal ajal arenesid rahvusvahelised institutsioonid, mille eesmärk oli vältida tulevikus sarnase ulatusega sõdasid.
2025. aasta seisuga
Sõda kiirendas märkimisväärselt ka teaduse ja tehnoloogia arengut. Krüptograafia, radar, lennundus ja soomusväed arenesid kiiresti ning tuumafüüsika jõudis uude ajajärku. Need läbimurded muutsid nii sõjapidamist kui ka rahuaja ühiskonda. Samuti suurenes naiste roll tööturul ja tööstuses, kujundades uusi arusaamu soorollidest ja ühiskondlikust vastutusest.
Teise maailmasõja mõistmine aitab paremini tajuda, kuidas üksikud kriisid ja otsused võivad kujuneda pöördepunktideks, mis mõjutavad kogu maailmakorda. Sellised olulised ajaloosündmused ei kujunda ainult neid põlvkondi, kes selle läbi elasid, vaid annavad raamistiku ka hilisemate poliitiliste ja ühiskondlike arengute mõtestamiseks.
Résumer avec l'IA :
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
