Kui mõelda viiuli peale, kerkivad silme ette orkestri säravad esiread, sümfooniad, kontserdisaalide kuldsed laed ja peenelt lihvitud kõlakastid. See instrument ja selle helikeel on olnud osa nii sümfooniatest kui ka rahvuslikest meloodiatest, olles sild eri ajastute ja kultuuride vahel.
Viiul on sobilik nii rahvapidu saatma kui ka kunglikku õukonda täitma. Viiulil on eriline võime väljendada kõike alates vaiksest igatsusest kuni võiduka rõõmuni. Me tunneme nimepidi Mozarti, Beethoveni ja Tšaikovskit, kuid viiulivirtuoosid, kes nende muusika kuulajateni toovad, väärivad samaväärset austust.
Eestis on viiul olnud oluline nii rahvapidudel kui ka sümfooniakontsertidel. Siinsetel mängijatel on alati olnud sügav side oma maaga ja publikuga. Nagu viiuli roll kultuuris näitab, on see instrument aidanud väljendada meie rahvuslikku identiteeti, kandes endas korraga sügavust ja selgust.
Vaatame lähemalt, kes on tuntuimad viiuldajad Eestis ja ka rahvusvaheliselt.
Eesti kuulsad viiuldajad
Eesti on küll väike, kuid meie muusikaline hing on suur. Viiul on siin kõlanud sajandeid, pulmalugudest sümfooniateni, rahvaviisidest rahvusvaheliste kontsertlavadeni.
Ajaloolised viiuli suurmeistrid
Tartu lähistelt pärit Eduard Sõrmus (1878–1940) oli tuntud kui „punane viiuldaja” tema ühiskondliku aktiivsuse ja karismaatiliste esinemiste tõttu. Ta oli erakordne isiksus, kes esindas Eestit 20. sajandi alguses erinevatel Euroopa lavadel.
Tema elulugu oli täis kirge, idealismi ja muusikat. See oli niivõrd inspireeriv, et temast vändati 1974. aastal draamafilm „Punane viiul”.
1923. aastal purustas politsei Magdeburgis pärast Sõrmuse kontserti tema viiuli. Juhtum jõudis postkaardile, kus Sõrmus poseerib katkise pilliga. Seejärel anti talle tänutäheks 1633. aastal valmistatud Giovanni Paolo Maggini viiul.
Evi Liivak (1924–1996) oli Viljandist pärit viiuldaja, kelle karjäär viis ta Euroopa ja Ameerika lavadele. Juba 11-aastaselt esines ta koos Helsingi Filharmooniaorkestriga ning vaid aasta hiljem ka Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga Tallinnas.
Pärast teist maailmasõda kolis ta USA-sse, kus mängis sageli ka Eesti heliloojate (nt Tubina, Lemba ja Elleri) teoseid. Liivaku instrumendiks oli 1715. aasta Antonio Stradivari viiul Lipinski.
Uus põlvkond ja rahvusvahelised talendid
Anna-Liisa Bezrodny (snd 1981) on Eesti-Soome viiuldaja, kelle juured ulatuvad mitmesse kultuuri. Ta sündis Moskvas viiuldajate perekonda: isa Igor Bezrodny ja ema Mari Tampere-Bezrodny olid mõlemad tunnustatud muusikud.
Lapsepõlve veetis ta Soomes, kus alustas 9-aastaselt õpinguid Sibeliuse Akadeemias. Hiljem lõpetas ta Londonis Guildhall muusikakooli ning tänaseks on Anna-Liisa Bezrodny rahvusvaheliselt tuntud viiulisolist ja pedagoog.
Tema mängus ühenduvad tehniline täpsus ja emotsionaalne sügavus. Bezrodny on esinenud paljudes Euroopa pealinnades ja teinud koostööd mitmete tipporkestritega.
Triin Ruubel (snd 1988) on Eesti viiuldaja, kammermuusik ja EMTA õppejõud. Alates 2015. aastast on ta Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontsertmeister. Ta on lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli ning õppinud Saksamaal Rostocki muusika- ja teatrikõrgkoolis. Enne Eestisse naasmist töötas ta Weimari Riigikapellis, ühes Saksamaa vanimas orkestris.
Ruubel on solistina esinenud koos mitmete tipporkestritega Euroopas ja Ameerikas ning teda peetakse üheks oma põlvkonna tugevaimaks interpreediks Eestis. Tema mängu iseloomustavad täpsus, intelligentsus ja tundlikkus. Ta peab oluliseks muusikalist mitmekesisust ning esitab hea meelega nii klassikalisi teoseid kui ka uudisloomingut.
Triinu kaksikõde Kärt Ruubel on pianist, noorem õde Miia Ruubel on samuti viiuldaja ning ema Reet Ruubel on pianist ja klaveriõpetaja.
Mari Poll (snd 1987) on Eesti viiuldaja, kelle karjäär on viinud teda lavadele üle Ameerika ja Euroopa, eelkõige Skandinaavia. Ta alustas viiuliõpinguid viieaastaselt Nõmme Muusikakoolis ning jätkas hiljem Tallinna Muusikakeskkoolis. Seejärel õppis ta Inglismaal Chethami Muusikakoolis ja Londoni Kuninglikus Muusikakolledžis.
Poll on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia vanemlektor. Poll on olnud mitmete mainekate orkestrite kontsertmeister, sealhulgas Rahvusooper Estonias (2019-2024). Tema kasutuses on Nicolaus Gagliano viiul aastast 1723, mille on talle võimaldanud Eesti Pillifond.
Mari Poll on võitnud publiku südamed oma selge kõla, tehnilise täpsuse ja sügava musikaalsusega. Ta on esinenud mitmete Euroopa orkestritega ja tegutseb ka hinnatud pedagoogina. Poll on toonud Eesti viiulikunsti värsket, isikupärast hingust.
Hans Christian Aavik (snd 1998) on noorema põlvkonna üks silmapaistvamaid viiuldajaid. Ta alustas viiulimängu viieaastaselt Tabasalu Muusika- ja Kunstikoolis ning jätkas õpinguid Tallinna Muusikakeskkoolis. Hiljem täiendas ta end Saksamaal ning Austrias, sh Kronbergi akadeemias, mis on üks Euroopa mainekamaid muusikakõrgkoole.
Tema täpne tehnika ja lavaline karisma on toonud talle rahvusvahelist tunnustust ning auhindu. Aavik ühendab oma mängus klassikalise virtuoossuse ja positiivse, väljendusrikka energia, andes märku, et Eesti viiulimängu tulevik on kindlates kätes.
Kui need kaasmaalased sind inspireerisid ning soovid viiulimaailma paremini tundma õppida, leiad viiuliteemalistest kirjandusteostest selle pilli ajaloo, suurmeistrite elulugusid ja mängukunsti saladusi.
Maailma kõige tuntumad viiulivirtuoosid läbi aegade
Maailma muusikalugu on täis nimesid, kes on kujundanud viiulimängu olemust. Alljärgnevad seitse interpreeti on nende seas tõelised legendid.
Niccolò Paganini
Niccolò Paganini (1782-1840) oli 19. sajandi alguse Itaalia geenius, kelle nimi on muutunud viiulimängu ületamatu oskuse sümboliks. Tema „24 Capricci” on siiani iga viiuldaja tehniline proovikivi.
Paganini oskas ühendada müstilise lavakarisma ja erakordse tehnika, nii et publiku seas liikusid lausa legendid, nagu oleks ta teinud lepingu saataniga. Tõde oli lihtsam ja hoopis maisem: ta harjutas fanaatiliselt ja viis oma viiulimängu enneolematule tasemele.
Fritz Kreisler
Austria päritolu Fritz (Friedrich) Kreisler (1875-1962) kehastas 20. sajandi alguse muusikalist aristokraatiat. Tema mäng oli tuntud sooja kõla, laitmatu tooni ja romantilise väljenduslaadi poolest. Kreisleri kirjutatud miniatuurid on muutunud viiulirepertuaari pärliteks. Tema muusika võlu seisneb lihtsuses ja siiruses.
Jascha Heifetz
Jascha Heifetz (1901-1987) sündis tol ajal Venemaa Keisririigi koosseisu kuulunud Leedu aladel, Vilniuses. Ta tõusis esile lapsgeeniusena, kuid tema täiuslik toon ja täpne intonatsioon tegid temast 20. sajandi tehnilise täiuslikkuse etaloni. Tema salvestused on siiani professionaalidele orientiiriks, kuidas ühendada tehniline distsipliin ja väljendusvabadus.
Pillimeistrid valmistavad poognaid traditsiooniliselt pernambukipuidust, kaetuna hobusejõhvidega. Kaasaegsed süsinikkiust poognad on küll vastupidavad, ent käsitsi tehtud pernambukipuu poogen on elava kõla tõttu endiselt viiuldajate lemmik.
Mitmed Heifetzi viiuliteemalised tsitaadid on ajahambale vastu püsinud, sealhulgas järgmine: „Kui ma ühe päeva harjutamise vahele jätan, tean ma seda ise; kui kaks, märkavad kriitikud; kui kolm, kuuleb seda publik.” See mõtteviis iseloomustab tema tööeetikat ja pühendumust.
David Oistrakh
David Oistrakh (1908-1974) oli vene viiulikoolkonna keskmes. Tema viiulimängus ühinesid soojus, tehniline meisterlikkus ja siirus. Oistrakh oli õpetaja ja mentor, kes kasvatas terve põlvkonna uusi viiuldajaid. Tema mängu on kirjeldatud kui ühtaegu inimlik ja samas ülev.
Yehudi Menuhin
Yehudi Menuhin (1916-1999) sündis New Yorkis, kuid veetis enamuse oma karjäärist Suurbritannias. Ta oli humanist, kelle jaoks muusika oli vahend inimeste ühendamiseks. Oma pika karjääri jooksul esines ta tuhandetel kontsertidel ja pälvis kümneid auhindu, sealhulgas Grammy.
Menuhinit peetakse 20. sajandi suurimaks viiulivirtuoosiks ning tema surm 1999. aastal oli muusikamaailma jaoks suur kaotus. Tema pärand elab edasi peamiselt tema asutatud koolide, festivalide ja noortele mõeldud konkursside kaudu.
Tema leping plaadifirmaga EMI kestis ligi 70 aastat, mis on kogu muusikatööstuse ajaloos pikim koostöö. Menuhin tegi oma esimese salvestuse 13-aastaselt ja viimase 82-aastaselt. Erakordne karjäär, kunstnik ja elu.
Itzhak Perlman
Iisraeli päritolu Itzhak Perlman (snd 1945) on oma sooja ja laulva tooniga võitnud publiku südameid juba aastakümneid. Ta ei pelga tuua lavale rõõmu, huumorit ja inimlikku siirust. Perlman on esinenud maailma kõige mainekamates saalides ja õpetanud mitmeid uue põlvkonna tähti.
Anne-Sophie Mutter
Saksa viiuldaja Anne-Sophie Mutter (snd 1963) on tuntud oma laitmatu tehnika ning tundelise ja sügava tooni poolest. Ta on kaasaegsete heliloojate inspiratsiooniks. Mitmed teosed, näiteks Lutosławski ja Penderecki viiulikontserdid on kirjutatud just talle.
Need seitse nime moodustavad viiuli ajaloo selgroo. Sajandite pikkune järjepidevus ühendab Paganini virtuoossuse ja Mutteri tänapäevase sügavuse.
Viiul popkultuuris ja kaasaegses muusikas
Kuigi viiulit peetakse klassikalise muusika sümboliks, on instrument viimastel kümnenditel leidnud väärilise koha ka popkultuuri, filmide ja rokkmuusika maailmas. Tänapäeva crossover-artistid on toonud viiuli unikaalse kõla uue publiku ette, seda nii lavadel, festivalidel ja isegi tantsumuusikas.
Vanessa-Mae
Vanessa-Mae (snd 1978) on Singapuris sündinud, kuid Suurbritannias kasvanud viiuldaja, kes tõi 1990. aastatel klassikalise ja popmuusika võimsalt kokku. Ta oli Guinnessi rekordite järgi noorim viiulisolist, kes salvestas Beethoveni ja Tšaikovski viiulikontserdid.
Tema album „The Violin Player” tegi temast rahvusvahelise sensatsiooni ning tõi viiuli MTV ja popmuusika kanalitesse. Vanessa-Mae albumimüüginumbrid ulatuvad miljonitesse ning teda peetakse oma põlvkonna üheks kõige mõjukamaks viiuldajaks.
Lisaks muusikale esindas Vanessa-Mae Taid 2014. aasta taliolümpiamängudel mäesuusatamises.
André Rieu
Hollandi viiuldaja ja dirigent André Rieu (snd 1949) on muutnud klassikalise muusika masside pidupäevaks. Tema loodud Johann Straussi orkester on esinenud vabaõhulavadel ja kontserdisaalides üle maailma, sealhulgas 2014. aastal Tallinnas, tuues valsimuusika ja romantilised meloodiad kümnete tuhandete kuulajateni.
Rieu kontserdid on teatraalsed ja elegantsed, kaasates tihti ka publikut. Tema orkestri esitused on tõestus, et klassika võib olla pidulik, rõõmus ja kõigile kättesaadav.
Eeva Talsi
Eesti viiuldaja ja laulja Eeva Talsi (snd 1988) on ansambli Curly Strings solist ja viiuldaja ning ühtlasi üks neist, kes tõi kodumaal viiuli laiemasse popmuusika teadvusesse. Tema mängus ja hääles põimuvad rahvaviisi kergus ja klassikaline tundlikkus ning laulude lüürika pakub igaühele võimalust suhestuda.
Curly Stringsi lood, näiteks „Kauges külas” ja „Kättemaks”, näitavad, et viiul võib kõlada sama loomulikult nii sümfooniaorkestris kui ka folkansamblis. Talsi ja tema bänd hoiavad elus traditsiooni, tuues samal ajal uue põlvkonna värskuse.
David Garrett
Saksa viiuldaja David Garrett (snd 1980) on klassikalise virtuoossuse ja roki ühendaja. Ta sai oma esimese Stradivariuse juba 11-aastaselt pärast esinemist Saksamaa presidendile Richard von Weizsäckerile ning sõlmis 13-aastaselt eksklusiivlepingu plaadifirmaga Deutsche Grammophon.
Garrett on õppinud Juilliardi muusikakoolis ja teinud karjääri ka modellina. Tema repertuaar ulatub Vivaldist Metallicani ning ta on tuntud energilise lavakäitumise poolest.
Garrett mängis peaosa ühes paljudest viiuliteemalistest filmidest „The Devil’s Violinist”, kus ta kehastus Niccolò Paganiniks. Lisaks on Garrett esinenud suurtel rahvusvahelistel üritustel, nagu UEFA Meistrite Liiga finaal ja Vormel 1 Grand Prix.
Lindsey Stirling
Lindsey Stirling (snd 1986) on Ameerika viiuldaja, helilooja ja tantsija, kes on tuntud oma energiliste, koreograafiaga põimitud viiuliesituste poolest. Ta ühendab klassikalise, popi, rock’i ja elektroonilise tantsumuusika.
Tema videod, nagu Crystallize ja koostöö Pentatonixiga (Radioactive), on YouTube's kogunud sadu miljoneid vaatamisi.
Ara Malikian
Ara Malikian (snd 1968) on Liibanonis sündinud armeenia päritolu viiuldaja, kelle looming ühendab klassika, flamenko, romamuusika ja Lähis-Ida helid. Ta andis oma esimese kontserdi 12-aastaselt ning õppis seejärel Saksamaal ja Inglismaal.
Malikian on esinenud üle 40 riigis, salvestanud ligi 30 albumit ning teinud koostööd selliste nimedega nagu Fairuz, Almodóvar ja José Luis Montón. Malikianit hinnatakse tema kirgliku lavakarismaga esituste ja julguse eest ühendada klassikaline muusika kaasaegse kultuurilise mitmekesisusega.
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
