2018. aastal läks Prantsusmaal viraalseks hetk, kui üks teismeeas noormees tervitas president Emmanuel Macroni liiga familiaarselt: „Ça va?, Manu!”. „Manu” on Emmanueli hellitusvorm ja selline toon eeldab väga lähedast suhet. President reageeris noomivalt ning juhtum pani paljusid arutama, kui palju prantslased viisakusreeglitest tegelikult hoolivad.
Siin peitub prantsuse keele õppija jaoks oluline õppetund. Prantsuse tervitused ei ole ainult sõnad, vaid ka signaal selle kohta, kui ametlik või vaba olukord on. Kui valid vale variandi, võid jätta endast järsu või liigse tuttava mulje isegi siis, kui su kavatsus on hea.
Keel peegeldab kultuuri, milles seda räägitakse, ja prantsuskeelsed tervitused näitavad hästi, kui täpselt eristatakse ametlikku ja vabama tooniga suhtlust. Selles artiklis saad selgeks, millal öelda „bonjour” ja millal sobib midagi muud, millised tervitused töötavad eri olukordades ning mida prantslased tervitamisel pigem teevad ja pigem väldivad. Nii tunned end kindlamalt nii esimesel kohtumisel kui ka igapäevases suhtluses.
Tervituste kultuuriline tähendus Prantsuse ühiskonnas
Korrektsed tervitused ei ole olulised ainult Prantsusmaal. Kujuta ette, et kohtud Eesti presidendi või peaministriga: sa tõenäoliselt ei alustaks vestlust liiga familiaarselt. Sama loogika kehtib ka siis, kui suhtled mõnes ametiasutuses, arsti juures või politseinikuga. Viisakus ja toon mõjutavad otseselt seda, kuidas sind tajutakse.
Eesti lugejale on see teema tegelikult tuttav, sest ka eesti keeles on olemas sina- ja teie-vorm. Prantsuse keeles toimib sarnane eristus „tu” ja „vous” kaudu, kuid sageli rangema kirjutamata reeglina. Kui sa kahtled, kumba valida, siis avalikes ja ametlikes olukordades eelista pigem alati teietamist. Prantsusmaal ei pane keegi sulle üleliigset viisakust pahaks, küll aga võib neid häirida liigne familiaarsus.
„Ça va?” vs „Comment allez-vous?”: sama küsimus, erinev mõju
Eesti keeles katab „Kuidas läheb?” enamiku olukordadest. Ametlikkust saame redigeerida asesõna valikuga: „Kuidas sul läheb?” ja „Kuidas teil läheb?” annavad erineva tooni, kuigi sisu on sama. Prantsuse keeles mängib toon mõnikord veel suuremat rolli.
„Ça va?” on igapäevane ja vaba, sobides hästi sõprade, klassikaaslaste ja lähedastega. Ametlikum ja turvalisem variant on „Comment allez-vous?”, eriti siis, kui räägid endast vanema inimesega, õpetajaga, arsti või teenindajaga. Teadlik valik annab vestluspartnerile kohe märku, kas sa tajud olukorra distantsi ja viisakusastet.
„Vous” vs „tu”: grammatika ja viisakusaste
Siit jõuame prantsuse keele ühe keskse viisakusmehhanismini: „vous” ja „tu”. „Vous” ei ole ainult grammatiline mitmus, vaid ka viisakusvorm, mis näitab lugupidamist ja hoiab neutraalset distantsi. „Tu” on seevastu vabama tooniga ja eeldab kas lähedasemat suhet või kokkulepet.
Üldine rusikareegel on lihtne: „vous” sobib vanematele inimestele ja neile, kellel on ametlik roll või autoriteet. See tähendab näiteks arsti, õpetajat, politseinikku, ametnikku, aga tihti ka teenindajat poes või restoranis. Mõnikord võib teine inimene sinuga „tu” peale minna üsna kiiresti, kuid see ei tähenda automaatselt, et sina peaksid sama tegema.
Kuidas viisakalt küsida
Poes on täiesti tavaline küsida: „Est-ce que vous avez… ?” („Kas teil on…?”). See on viisakas, selge ja sobib hästi, et teenindaja poole pöörduda. Neutraalsem variant on „Est-ce qu’il y a… ?” („Kas on…?”), mis suunab passiivse konstruktsiooniga küsimuse olukorrale või kaubale, mitte inimesele.
Kui leiad näiteks kampsuni, kuid otsid teist värvi, saad prantsuse keeles öelda: „Est-ce que vous en avez en marron ou en vert?” („Kas teil on seda pruuni või rohelist värvi?”). Kaudsemalt kõlab sama mõte nii: „Est-ce qu’il y en a en marron ou en vert?” („Kas seda on pruuni või rohelist värvi?”).
Alusta alati tervitusega ja alles siis esita küsimus. „Bonjour” enne küsimust ei ole Prantsusmaal tühi viisakus, vaid suhtluse normaalne algus. Just nagu Eestis on elementaarne, et kasutad enne abi palumist kõigepealt „tere” või „vabandage”.
Bonjour: universaalne tervitus igas olukorras
„Bonjour” on prantsuse keeles kõige universaalsem tervitus. Isegi need, kes prantsuse keelt ei räägi, tunnevad sõna ära ja saavad selle tähendusest enamasti aru. „Bonjour” tähendab otsetõlkes „head päeva”, kuid prantsuse keeles kasutatakse seda eelkõige vestluse alguses, mitte ainult lahkudes.
Kui rääkida „tere” vastest, siis prantsuse keeles on olemas ka „Allô”. Seda ütled eelkõige telefonile vastates. Emakeelsed rääkijad hääldavad seda sageli nii, et lõpus on kerge tõusev intonatsioon, umbes nagu küsimuse algus.
„Allô” võib kõlada ka ühes teises olukorras. Kui sa tunned, et su vestluspartneri tähelepanu on kuskile mujal ja ta ei kuula sind, võid öelda „Allô?” samamoodi nagu eesti keeles „Halloo?”, et teine inimene tagasi jutulainele juhatada. Igapäevaseks näost-näkku tervituseks see siiski ei sobi.
„Bonjour” on kõige tavalisem ja viisakam viis prantsuse keeles kedagi tervitada. Seda saad kasutada sisuliselt terve päeva vältel, tavaliselt kuni varase õhtupoolikuni. Teoreetiliselt on kasutusvalmis ka „bon matin” ja „bon après-midi” („tere hommikust” ja „tere päevast”), kuid päriselus neid tervitusi väga ei kuule.
Pärast päikese loojumist sobib tervituseks „bonsoir”, mis tähendab „tere õhtust” (otsetõlkes „head õhtut”). Nii „bonjour” kui ka „bonsoir” toimivad ühtlasi ka hüvastijätuna. Sama on „salut” puhul, mis on vabama tooniga ja sobib pigem pereliikmetele, sõpradele või tuttavatele, kellega sa oled lähedasem.
Veel vabam on „coucou!”. Seda kasutatakse tavaliselt ainult kõige lähedasemate inimestega, näiteks parimate sõpradega. Sama sõna sobib ka väikeste laste tervitamiseks pargis või olukorras, kus tahad kellegi tähelepanu tagasi võita, kui ta on mõtetesse vajunud. Tervituse hääldus seostub kägu kukkumisega, kuid kõlas meenutab pigem lühikest „koputust” vestluse uksele.
Teised levinud prantsuse tervitused ja kuidas neid kasutada
„Bonjour” on mitmekülgne ja turvaline valik, kuid see ei tähenda, et peaksid seda rangelt iga kord kasutama. Inimestega, keda kohtad regulaarselt, võid vestluse sujuvamaks muuta ja nende tervitusele vastata hoopis küsimusega. Näiteks naabri, kohalikule ajalehemüüja või kodupoes tuttava teenindaja bonjour'ile võid vastata „Comment allez-vous?” („Kuidas teil läheb?”). See mõjub viisakalt.
Mõnes olukorras võib sobida ka vabam „Ça va?” („Kuidas läheb?”). Siin mängib rolli see, kui tuttavad te teineteisega olete ja kui suur on vanusevahe. Eakamat naabrit on kindlam tervitada viisakamalt, eriti tutvuse alguses. Kui inimene on sinust vaid veidi vanem või noorem ja suhtlus on juba vabam, kõlab „Ça va?” loomulikumalt.
A: „Salut! Ça va?”
B: „Oui, ça va. Et toi?”
A: „Moi aussi. Je m’appelle Karl. Et toi?”
A: „Bonjour! Ça va?”
B: „Ça va, merci. Et vous?”
A: „Très bien. Je m’appelle Karl. Enchanté.”
A: „Bonjour, Monsieur. Comment allez-vous?”
B: „Très bien, merci. Et vous?”
C: „Très bien. Je m’appelle Karl. Enchanté.”
Soovi korral võid küsimusele lisada ka „bien”, et anda soojem ja heatahtlikum toon. See on umbes sama, nagu ütleksid eesti keeles „Kuidas läheb, kõik hästi?”. Sellised pisikesed lisandid aitavad sul kõlada vähem õpiku ja rohkem päris suhtlusena.
Üks reegel kehtib aga peaaegu alati. Kui kohtud kellegagi esimest korda, on „Bonjour!” kõige parem algus, olenemata vanusest või ametist. Näiteks esimesel tööpäeval Prantsuse ettevõttes on täiesti tavaline, et käid ringi ja tervitad kõiki eraldi „Bonjour!”-iga, isegi kui te teineteist veel ei tunne.
Kui nimed on teada ja jutt läheb veidi isiklikumaks, sobib hästi ka „Enchanté(e)”. See tähendab „meeldiv tutvuda” ja on eriti kasulik siis, kui sind kellelegi tutvustatakse. Lõpus olev „e” sõltub sellest, kas kõneleja on naine või mees, kuid häälduses vahet tavaliselt ei kuule, nii et algajana ei pea sa selle pärast üle mõtlema.
Hüvasti jätmine prantsuse keeles
Kui viisakus ja formaalsus on Prantsusmaal igapäevase suhtluse loomulik osa, siis mida öelda, kui hakkad lahkuma? Hea uudis on see, et mitmed tervitused toimivad ka hüvastijätuna. „Bonjour”, „bonsoir” ja „salut” sobivad kõik, kuid valik sõltub olukorrast, kellaajast ja sellest, kui lähedane suhe teil on.
Õhtul lahkudes on „bonsoir” sageli kõige neutraalsem ja turvalisem variant. Kui lahkud päris hilja ja teine inimene läheb magama või on selgelt päev läbi, siis on paslik „Bonne nuit!” soovida („Head ööd!”). Seda ei kasutata niisama „näeme hiljem” tähenduses, vaid pigem siis, kui suhtlus lõpeb ja on aeg magama minna.
Vaba ja ametliku vahepeale jääb mitu kasulikku fraasi, millega saad öelda nägemist öelda. „À tout à l’heure!” tähendab „näeme hiljem” või sisuliselt „kohtume peagi” ja sobib hästi pere ja lähedaste ringis, kui on üsna kindel, et kohtute varsti taas.
„À plus tard” on veel vabam ning seda kasutatakse heade sõpradega sõnumeid vahetades lühendatud vormis „A+”. Ametlikus e-kirjas see toon tavaliselt ei sobi, aga vahetus sõnumivestluses kohtad seda kindlasti sageli.
„À bientôt!” on samuti vabama tooniga ja tähendab „näeme varsti” või „kohtumiseni”. Seda võib öelda näiteks siis, kui hakkad koolist või töölt ära minema ja tahad „Salut!” asemel midagi muud öelda. Sama fraas toimib nii telefoniga rääkides kui ka sõnumineerides, eriti siis, kui teil on plaan lähiajal kokku saada.
Prantsuse keeles hüvasti jätmine ei ole ainult sõnavara omandamine, vaid ka tunnetus, milline toon on olukorras sobiv. Meil on üsna tavaline öelda formaalsemalt kas „head aega” või lähedastele „tšau” peaaegu igas olukorras. Prantsusmaal tasub enne lahkumist korraks mõelda, kas olukord eeldab neutraalset viisakust või sobib juba vabam register. See väike tähelepanelikkus jätab sinust taktitundelise mulje.
Mida teha ja mida vältida, kui kedagi prantsuse keeles tervitad
Põhireegel on see: ära kunagi jäta tervitusele vastamata! Kui keegi ütleb sulle „Bonjour!”, „Salut!” või ka lahkudes „Au revoir!”, vasta alati asjakohase fraasiga. See ei tähenda, et pead kordama täpselt sama sõna, kuid vastus peaks olema sama registriga ja olukorrale sobilik. Näiteks ei ole kuigi loomulik vastata kellegi „Bonsoir” peale fraasiga „À tout à l’heure!”, kui te pole just kokku leppinud, et kohtute kohe uuesti.
Kui oled algaja keeleõppija, siis see põhireegel teeb su elu lihtsamaks. Saad vestluspartneri sõnavara valikust välja lugeda, kui ametlik või vaba toon parasjagu sobib. Kui sa ise alustad, on „Bonjour” peaaegu alati kõige kindlam, sest see on viisakas ja neutraalne.
Teine oluline punkt on kehakeel. Prantsuse kultuuris oodatakse, et sõnad ja kehakeel käiksid käsikäes. Kui sind kellelegi tutvustatakse ja sa ütled „Enchanté(e)!”, aga väldid samal ajal silmsidet või pöörad keha kõrvale, võib see jätta ebaviisaka mulje. Sama kehtib olukorras, kus sa justkui „nohised” tervituse vastu, pilk maas ja õlad längus.
Kolmas teema, mis tekitab välismaalastel sageli ebakindlust, on faire la bise, ehk põsesuudlused. Sellega tasub olla ettevaatlik, sest need ei ole igas olukorras sobilikud. Esimesel kohtumisel on see enamasti liiga isiklik, eriti töö- või ametlikus keskkonnas. Kui suhtlus on juba soojem ja olete tuttavaks saanud, võite seda hüvastijätuks teha.
Oluline on ka see, et Prantsusmaal tehakse mõnes piirkonnas üks põsesuudlus, mõnes kaks, mõnes isegi rohkem. Algajana ei pea sa seda teadma ega algatama. Turvalisem on jälgida teise inimese liikumist ja hoida tempo rahulik, et vältida ebamugavat „kokkupõrget”.
Viisakus prantsuse keeles tuleb ajaga. Alguses piisab täiesti sellest, kui kasutad kindlalt „Bonjour”, „Bonsoir” ja „Salut” ning oskad õigel hetkel öelda „Au revoir”. Aga mida rohkem sa lisad juurde väikseid, olukorda sobivaid fraase ja hoiad kehakeele kooskõlas, seda loomulikumalt sa mõjud. Ja see on prantsuse keele puhul suur osa sellest, kas sind tajutakse lihtsalt keeleõppijana või inimesena, kes saab ka kultuurist aru.
Kokkuvõte AI abil:
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
