Muusika tõrjub vihkamise neist, kellel napib armastust. Ta annab rahu neile, kellel pole puhkust, ja lohutust neile, kes nutavad.
Pablo Casals (tšellist)
Pablo Casals'i mõte võtab poeetiliselt kokku tõsiasja, et muusika rahustab hinge. Igal instrumendil ja helil on oma viis viia meid tagasi meeldivatesse mälestustesse või helgetesse mõtetesse.
Muusika on üks inimkonna universaalsemaid kirgi ning just seetõttu on ta saanud filmimaailmas erilise koha. Filmid ja seriaalid kasutavad helisid, rütme ja meloodiaid selleks, et tugevdada tundeid, kujundada atmosfääri ja viia vaataja tegelaste sisemaailma. Pole juhus, et tänapäeval hinnatakse filmide originaalmuusikat sama kõrgelt kui näitlejate või režissööride tööd.
Kinokunst ja muusika on alati käinud käsikäes. Mõnikord toetab muusika filmis vaid meeleolu, teinekord ongi just helid kogu loo keskmes. Eriti võluvalt on seda suutnud teha viiul, mille tundlik ja emotsionaalne kõla on inspireerinud terve rea filme. Viiul on kultuuris juba sajandeid olnud kunstilise väljenduse sümbol.
Siit artiklist leiad nii liigutavaid draamasid, inspireerivaid elulugusid kui ka unustamatuid muusikafilme viiulist, mis toovad selle erilise instrumendi maagia otse ekraanile.
Muusika ja film: kaks ühendavat universaalset teemat
Dirigent, sümfoonia, pianist, suurte heliloojate looming ja filharmooniaorkester. Need on vaid mõned elemendid, mis aitavad esile tuua (ja võimendada) seda kaunist instrumenti, milleks on viiul. Filmides loob viiul erilise atmosfääri, mis suudab vaatajat sama sügavalt puudutada kui kontserdisaalis kuuldud esitus.
Viiuldajad on läbi filmiajaloo olnud ekraanil hästi esindatud, seda nii suurte kontsertide, sümfooniaorkestrite või kammermuusika kuldajastu keskmes. Režissöörid kasutavad viiulit mõnikord lihtsalt visuaalse aksessuaarina, ent sageli on instrument ise kas kogu loo keskmes või peategelasega tihedalt seotud.

Muusika ja kinokunst on kaks ühendavat universaalset keelt, mis põimuvad suurepäraselt. Viiul, üks armastatumaid keelpille, on oma väljendusrikkuse ja emotsionaalse sügavuse tõttu olnud alati mitmetele režissööridele ja stsenaristidele inspiratsiooniallikas. Selle harmoonia ja tundlik kõla äratavad vaatajas tundeid, mida sõnadega edasi anda ei saa.
Aga millised on siis need parimad viiulifilmid, kus see instrument tõeliseks täheks tõuseb? Vaatame lähemalt.
Tudo Que Aprendemos Juntos – liigutav lugu muusikast ja inimestest
Üks uuemaid ja tähelepanuväärsemaid viiuliteemalisi filme on Brasiilia draama „Tudo Que Aprendemos Juntos” (2015) ehk „Kõik, mida me koos õppisime”. See on lihtne, kuidas samas kaunis ja inspireeriv lugu, mida antakse suurepärase näitlejatöö kaudu edasi.
Filmi keskmes on Laerte, andekas viiuldaja, peaaegu virtuoos, kes kukub läbi São Paulo sümfooniaorkestri sisseastumiskatsel, sest teda tabab lavahirm. Elu keerdkäikude tulemusena satub ta tööle muusikaõpetajana Brasiilia favela'sse, kus ta hakkab õpiraskustega lastele viiulit õpetama.
Kuigi tingimused on keerulised ja keskkond kaugel tema varasemast mugavustsoonist, õnnestub Laertel oma õpilastega luua usalduslikud ja siired suhted. See film näitab, kuidas muusika suudab ühendada erinevaid maailmu ja muuta elusid ning pakkuda lootust.
Laerte lugu tuletab meile meelde, et muusikaõpetus pole vaid tehnika või nootide õppimine, vaid viis avada noortes eneseväljendus ja empaatia. Kui otsid pärast selle filmi vaatamist veel lisainspiratsiooni, leiad viiuli kohta kauneid tsitaate, kus see instrument sümboliseerib lootust, kannatlikkust ja kirge.
Poulet Aux Prunes – armastus, viiul ja muusika jõud
2011. aastal linastunud „Poulet aux prunes” ehk otsetõlkes „Kana ploomidega” on Marjane Satrapi samanimelisel koomiksil põhinev film, mis räägib muusika – eelkõige viiuli – jõust ja armastusest, mida see suudab esile kutsuda. See lugu ei kujuta filharmooniaorkestrit või suursuguseid kontserdisaale vaid räägib muusikast kui elujõust, mis ühendub inimesi ja annab nende elule tähenduse.
Film viib vaataja 1950. aastate Teherani Iraanis, kus viiul kõlab nagu kaunis sireen ja kannab endas kogu loo emotsionaalset raskust. See on üks neist muusikafilmidest, mis paneb südame kaasa helisema algusest lõpuni. Ja kas mitte see polegi hea filmi olemus – tuletada meile meelde, miks me üldse kunsti armastame?
The Soloist – tõestisündinud lugu muusika ühendavast jõust
2009. aaastal linastunud Ameerika film „The soloist”, mille režissöör on Joe Wright, kuulub parimate viiulifilmide hulka, mis jäävad pikaks ajaks meelde. Tegemist on tõestisündinud looga Los Angeles Times'i kolumnistist Steve Lopezist, kelle tee ristub kodutuga, kelle valdusesse kuulub vaid kahe keelega viiul ja hämmastav anne seda mängida.
Lopez märkabb mehe muusikat, huvitub temast ja avastab, et ta õppis kunagi viiulit mainekas muusikakoolis. Ajakirjanik otsustab temast loo teha, kuid film kujutab midagi palju enamat. See on lugu usaldusest, sõprusest ja enese taasleidmisest. Muusika suudab kahte võõrast inimest ühendada ja aitab neil mõlemal endas uutlaadi elujanu avastada.

Film on liigutav lugu kunstist, loovusest ja inimsuhetest. See näitab, kuidas üks lihtne meloodia võib tuua kokku kaks täiesti erinevat maailma. Tegu on filmiga, mis kinnitab, et muusika võib olla võimas tervendaja nii hinge kui ühiskonna jaoks.
Kui viiul sind tõeliselt paelub, heida kindlasti pilk ka viiuliteemalistele raamatutele, mis jutustavad sellest instrumendist ja inimestest, kes on oma elu muusikale pühendanud.
Le Concert – muusika, mis ühendab maailma
2009. aastal linastunud „Le concert” ehk „Kontsert” on Radu Mihăileanu film, mille tuntud prantsuse näitlejanna Mélanie Laurent ellu toob. Loo keskmes on Moskva Suure Teatri legendaarne orkester. Film põimib endas nii geograafilist (Nõukogude Liidust Prantsusmaale) kui ka emotsionaalset rännakut inimese sisemaailmasse.
See on lugu, kus muusika ei ole vaid taustaks vaid kogu narratiivi juhtiv jõud. „Kontsert” kutsub vaatajat kogema filmi kõigi meeltega, sest just helid ja rütmid kannavad selle loo edasi.
Viiul on siin oma väljateenitud kohal – kirega mängitud, hingega kantud ja filmikunsti vääriliselt jäädvustatud. Pole kahtlust, et kui muusika saab filmis keskse rolli, sünnib midagi, mis jääb vaatajale kauaks meelde.
El Violín – muusika ja vastupanu
2005. aasta Mehhiko draama „El violín” ehk „Viiul” jutustab loo poliitilise rahutuse taustal. Peategelased, isa ja poeg, elavad topeltelu: päeval on nad partisanid, kes võitlevad valitsuse vastu, õhtul aga muusikud, kes mängivad oma väikesel maalapil viiulit.

Filmi karm ja realistlik õhkkond toovad esile elu hapruse, kuid samas ka muusika jõu, mis jääb kestma ka siis, kui kõik muu ümberringi tundub justkui lagunemas. Viiul on kestlikkuse, väärikuse ja inimlikkuse sümbol. Instrument ühendab isa ja poega ning vastandub ümbritsevale vägivallale.
Filmi tasub kindlasti vaadata neil, keda paeluvad Ladina-Ameerika lood, ajalugu, inimlikkus ja kunst, mis sünnib vastupanust. Muusika võib muuta isegi kõige raskema olukorra hetkeks millekski kauniks.
La Mélodie – muusika, mis ühendab põlvkondi
2017. aastal linastunud „La mélodie” ehk „Meloodia” on režissöör Rachid Hami linateos, kus peaosatäitjateks on Kad Merad ja Samir Guesmi. Lugu räägib elust tüdinenud viiuldajast, kes satub ühel päeval tööle 12-aastaste õpilaste muusikaõpetajaks.
Alguses tundub see töö talle kui karistus, kuna õpilased ei tee talle ülesannet lihtsaks, kuid üks arglik ja vaikne õpilane hakkab uuele õpetajale üsna pea silma. Temas tärkab tõeline kirg muusika vastu ja peagi nakatab see innustus kogu klassi ning lõpuks ka õpetaja enda.
Film näitab, kuidas muusika kaudu on võimalik leida tee harmoonia juurde ja taasavastada elurõõm. See on liigutav ja inspireeriv lugu muusika ühendavast jõust. Viiul võib äratada empaatiat, aidata erimeelsusi ületada ja tuua inimesed kokku.
Le Violon Rouge – viiuli igavikuline teekond
1998. aasta film „Le violon rouge” ehk „Punane viiul” jutustab loo viiulimeistrist Nicolo Bussottist, kes otsustab pärast oma naise ja poja surma lõpuni viia poolelioleva viiuli valmistamise. Sellest instrumendist saab tema elu ja kaotuse sümbol. Aaastate jooksul rändab viiul läbi eri maade ja ajastute.
Viiulimuusika puudutab selle rännaku jooksul paljusid. Film näitab, et muusika on universaalne keel, mis liigub ajas ja ruumis, ületab piire ning puudutab hinge, ükskõik, kust sa pärit oled. „Le violon rouge” pälvis parima originaalmuusika Oscari.
Babamin Kemani – muusikast sündinud side
2022. aastal ilmunud Türgi film „Babamin Kemani” ehk „Minu isa viiul” on liigutav lugu muusika ühendavast jõust. Lugu räägib väikesest tüdrukust, kes kaotab oma isa ja leiab ootamatu sideme oma kauge onuga. Tegemist on maailmakuulsa viiuldajaga, kes on samas väga üksildane.

Viiul saab nendevaheliseks sillaks: pill aitab neil mõlemal õppida teineteist kuulma, tundma ja usaldama. Film on hea näide sellest, kuidas muusika aitab ravida haavu, mida sõnad parandada ei suuda. Tegemist on ühe uuema aja viiuliteemalise filmiga, mis sai Netflixi platvormil sooja vastuvõtu osaliseks.
The Devil's Violinist – Paganini geeniuse needus
2013. aastal linastunud „The devil's violinist” ehk „Saatana viiuldaja” viib meid 19. sajandi Euroopasse ja räägib legendaarse Itaalia viiuldaja Niccolò Paganini elust. Film toob esile tema erakordse nii tema erakordse ande kui ka vastuolulise maine.
David Garrett, kes mängib peaosalist Paganinit ja on ise tuntud viiuldaja, annab rollile autentse muusikalise sügavuse. See on üks parimatest viiuliteemalisi filme, kus muusika, geniaalsus ja isiklik tragöödia põimuvad võimsaks tervikuks. Film näitab, kuidas vahel võib andekus olla nii õnnistus kui ka koorem.
Niccolò Paganini (1782–1840) oli Itaalia viiuldaja ja helilooja, keda peetakse üheks esimeseks tõeliseks muusikavirtuoosiks maailmas. Tema erakordne mängutehnika pani aluse modernsele viiulimängule.
Nende viiuliteemaliste filmide kaudu saab selgeks, et viiul pole pelgalt ilusa kõlaga instrument. Selle oskuslikul mängimisel on universaalne jõud, mis ühendab inimesi ja kultuure. Viiulimängija suudab pilliga väljendada nii leina, lootust, armastust ja vabadust.
Viiul kõlab igal mandril ja igas žanris, olgu see filmimuusika, folkloor või džäss. Iga esitus kannab endas midagi ürgselt inimlikku – igatsust, vabadust ja soojust






