Iga raamat sünnib koostöös lugejaga.
Maurice Barrès
Viiul on lisaks klaverile, tšellole, akordionile ja kitarrile Eestis üheks populaarseimaks muusikainstrumendiks. Selle võlu peitub mitmekülgsuses – viiul sobib nii klassikalisse orkestrisse kui ka džässi, rahvamuusikasse või isegi tänapäeva popmuusikasse.
Paljud kirjanikud ja kunstnikud on sellest pillist inspiratsiooni leidnud. Nad on kirjutanud raamatuid viiulist, kus instrument ise ongi loo keskne tegelane või peamine sümbol. Nii ajaloolistes romaanides, armastuslugudes kui ka lasteraamatutes kujutatakse viiulit kui sidet inimese, muusika, tunnete ja mälestuste vahel.
Oleme kokku pannud valiku parimaid viiuliteemalisi raamatuid, mis toovad esile, kuidas viiul kirjanduses kõlab ja elab.
Miks on viiul paljude raamatute keskmes?
Kultuur on üks ühiskonna kõige avaramaid ja loovamaid väljendusvorme. Selle sees saavad erinevad kunstiliigid – teater, muusika, film, kirjandus – omavahel kohtuda ja midagi täiesti uut luua.
Viiul ja muusika laiemalt on ideaalne vahend lugude edasiandmiseks. See suudab kanda nii liigutavaid, kauneid kui ka traagilisi hetki. Raamatus võib viiul olla tegelane, mis ühendab inimesi, kutsub esile mälestusi või annab edasi tundeid, mida on sõnadega raske kirjeldada.
Seetõttu ongi viiulist saanud paljude romaanide, novellide ja luulekogude keskne motiiv ning seda nii ajaloolistes, romantilistes ja ka kaasaegsetes lugudes. See, kuidas viiul on leidnud omale koha nii muusikas, filmides ja kirjanduses, näitab, kui suur on viiuli kultuuriline tähtsus.
Vaatame valitud teoseid lähemalt!
„Must viiul” – Maxence Fermine
Romaan „Le violon noir” ehk „Must viiul” viib lugeja 18. sajandi Veneetsiasse, aega, mil Napoleoni väed olid linna okupeerinud. Loo keskmes on andekas viiuldaja Johannes Karelsky, kelle muusikalist annet märgati juba varakult, kuid kes saab armees teenides haavata.
Pärast rindelt naasmist leiab Johannes varju salapärase viiulimeistri Erasmuse juures. Nende vahel kujuneb sõprus ja sügav usaldus, mille ühiseks nimetajaks on muusika – ning seda eelkõige ühe erilise musta viiuli näol.
Erinevalt klassikalise kontserdisaali hiilgusest või Londoni konservatooriumi akadeemilisest õhkkonnast viib see raamat lugeja hoopis teistsugusesse maailma. Fermine kasutab lakoonilist, ent tundlikku keelt, et näidata, kui sügavalt võib muusika inimese elu kulgu mõjutada.
„Viiuldaja” – Mechtild Borrmann
Aasta on 1948. Moskvas, pärast erakordselt edukat kontserti, arreteeritakse tuntud viiuldaja Ilja Grenko. Ta viiakse KGB peakontorisse, teadmata isegi, miks ta üldse kinni peeti.
Käes oma kallis Stradivari viiul, peab ta vastu piinarikastele ülekuulamistele ja alandustele, kuni ta lõpuks murdub ja võtab omaks teod, mida ta pole tegelikult toime pannud. See viib ta Gulagi vangilaagrisse ning ta jääb igaveseks ilma oma armastatud viiulist.
Kaks põlvkonda hiljem asub Ilja pojapoeg kaotsiläinud pilli otsima. Otsingud toovad päevavalgele tumedad perekonnasaladused, mida Saksa kirjanik Mechtild Borrmann kirjeldab erakordse tundlikkuse ja täpsusega.
See romaan, originaalpealkirjaga „Der Geiger” näitab, milline jõud ja mälestused võivad peituda muusikas. Viiul on siin loos mälu, valu ja ilu sümbol.
„Mozarti hooaeg” – Virginia Euwer Wolff
„The Mozart season” ehk „Mozarti hooaeg” jutustab 12-aastasest Allegrast, kellest saab noorim osaleja Ernest Blochi noorte muusikute konkursil. See sündmus muudab tema elu täielikult. Suve jooksul õpib ta tundma iseennast ja oma unistusi ning autor kirjeldab seda kasvamise ja eneseleidmise teekonda meisterlikult.
Raamat toob esile perekonna ja muusika rolli noore inimese arengus. Viiul on loos tähtsal kohal nii instrumendina kui ka distsipliini, eneseavastuse ja unistuste täitumise sümbolina. See on südamlik ja inspireeriv lugemine, mis sobib nii noortele kui ka täiskasvanutele.
Teos näitab hästi, kuidas viiuliromaanid võivad pakkuda motivatsiooni ja mõtteainet igale muusikasõbrale. Nendelt lehekülgedelt leiab ka mitmeid tsitaate viiuli mängimise kohta, mis sobivad õpingute kõrvale suurepäraselt lisainspiratsiooniks.
„Liblikas ja viiul” – Kristy Cambron
Salapärane maal sütitab lootust ja ilu Auschwitzi kõige pimedamatesse nurkadesse – ning üksildasematesse südamesse Manhattanil.
Goodreads
Romaan „Liblikas ja viiul” ehk originaalpealkirjaga „The butterfly and the violin” räägin kunstikauplejast Sera Jamesist, kes kaks aastat pärast altari ees katkenud kihlust otsib oma ellu uut tähendust ja kirge. Teda saadab lapsepõlvemälestus ühest maalist, millel on kujutatud sinisilmset noort viiuldajat.
Selle maali otsing viib Sera kokku William Hanoveriga, kes võib olla võtmeks ammu kadunud kunstiteose saladuste lahendamisel. Üheskoos avastavad nad loo andekast viiuldajast, kes 1942. aastal, olles natsionaalsotsialistliku Saksamaa (Drittes Reich) kõrge ametniku tütar, riskib kõigega, et aidata juutidel Viinist põgeneda.
Kui Sera hakkab maaliga seotud saladusi lahti harutama, leiab ta ilu kõige ootamatutest paikadest, sealhulgas nii Auschwitzi süngusest ja ka omaenda südame varjatud nurkadest. See viiuliromaan ühendab ajaloo, kunsti ja muusika moel, mis puudutab lugeja hinge. Tõeliselt kaasahaarav teos!
„Tagurpidi kaanon” – Paulo Maurensig
Vahel võivad raamatud saada inspiratsiooniks ka filmilinale. Just nii juhtus Paulo Maurensigi 1996. aastal ilmunud teosega „Canone inverso” ehk „Tagurpidi kaanon”. See poeetiline ja traagiline lugu põimib muusika, ajaloo ja inimliku haavatavuse üheks kauniks tervikuks.
Romaan algab 1980. aastate Londonis, kus oksjonil müüakse haruldane, inimfiguuriga kaunistatud Staineri viiul. See pill on tunnistajaks kahe noore muusiku, Jeno Varga ja Kuno (David) Blau, saatuslikele eludele, mis hargnevad läbi mõlema maailmasõja süngete aastate. Nende sõprus, rivaalitsemine ja armastus põimuvad muusika kaudu.
Maurensig kasutab tagasivaateid ja eri häälte vaheldumist, mis loovad omaette canone inverso ehk tagurpidi kanoni, kus minevik ja olevik peegelduvad teineteises.
2000. aastal jõudis lugu kinolinale filmi „Canone inverso – Making love” kujul, mille režissöör on Ricky Tognazzi ja muusika autor Ennio Morricone. Nii raamatus kui filmis on viiul sümbol, mis ühendab põlvkondi ja räägib sellest, kuidas muusika võib üle elada sõjad, piirid ja inimlikud eksimused.
Kindlasti üks paljudest viiuliteemadest filmidest, mida tasub vaadata!
„Vaikuse maja” – Blanca Busquets
See kaunilt kirjutatud romaan on kui neljahäälne kvartett, mille keskmes on viiul, inimestevahelised suhted ja muusika jõud. Lugu liigub Barcelona ja Berliini vahel 1980. aastatel ning põimib endasse armastuse, kaotuse ja ambitsiooni teemad.
„La casa del silencio” ehk „Vaikuse maja” kõiki tegelasi ühendab üks erakordne, kolmesaja aasta vanune Staineri viiul, mis on kadunud ja taasleitud, ning mille ümber keerlevad nii kirg kui kadedus. Nende lugude ristumiskohaks saab Berliinis toimuv mälestuskontsert, kus ühe eaka daami ilmumine publiku hulka toob päevavalgele vanad saladused ja süütunded.
Kes on selle imelise viiuli tõeline omanik? Ja kui kaugele ollakse valmis minema kättemaksu või õiguse nimel? See on sügav ja tundlik viiuliromaan, mis näitab, kuidas muusika võib ühendada inimesi, kuid samal ajal paljastada ka nende kõige varjatumad tunded.
„Auschwitzi viiul” – Maria Angels Anglada
„El violín de Auschwitz” ehk „Auschwitzi viiul” on liigutav lugu inimlikkusest, lootusest ja muusika päästvast jõust. Peategelane Daniel on Krakówist pärit juudi viiulimeister, kes satub Auschwitzi koonduslaagrisse, kus ta jääb ellu tänu oma käsitööoskustele.
Tema päevad kontsentratsioonilaagris on täis alandusi, nälga ja hirmu, kuni ühe kontserdi korraldamise käigus avastab komandant Sauckel juhuslikult Danieli tõelise ameti ja ande – ta on vilunud pillimeister.
Komandant seab Danielile julma, ent saatusliku ülesande: ta peab valmistama viiuli, mille kõla oleks täiuslik, Stradivariuse vääriline. Daniel asub tööle, teades, et kaalul on tema elu. Viiuli ehitamisest saab tema ainus õlekõrs ja lootuskiir.
Kõige kuulsamad viiulimeistrid on itaallased Antonio Stradivari ja Giuseppe Guarneri del Gesù, kelle pille hinnatakse tänini täiusliku kõla ja harulduse tõttu. Nende eelkäijaks peetakse Nicolò Amatit, kes pani aluse Cremona viiuliehituse koolkonnale, ning austerlast Jakob Stainerit, kelle soojakõlalised pillid olid kõrgelt hinnatud enne Stradivari ajastut.
Maria Àngels Anglada on loonud lühikese, kuid mõjuva teose, mida lugeja loeb hinge kinni pidades. See lugu räägib sellest, kuidas muusika ja kirg oma elukutse vastu võivad aidata säilitada inimväärikuse isegi kõige raskemates tingimustes. „Auschwitzi viiul” tuletab meelde, et ilu ja headus võivad ka keset maapealset põrgut eksisteerida.
„Mees viiuliga” – Kathy Stinson
„Mees viiuliga” ehk „The man with the violin” on TD lastekirjanduse auhinne võitja (2014) ja nüüdseks juba klassikuks saanud pildiraamat, mis räägib muusika jõust ja tähelepanuväärsusest.
Loo keskmes on poiss nimega Dylan, kellel on oskus ennast ümbritsevat märgata. Tema ema on aga inimene, kes kipub pidevalt kiirustama. Kui nad liiguvad läbi rahvarohke metroojaama, peatub Dylan, et kuulata tänavamuusikut, kes mängib viiulit. Tema ema ei pane midagi tähele. Dylan on kaunist muusikast haaratud, samas kui sajad inimesed pidevalt mööda tuhisevad.
Raamat põhineb tõestisündinud lool: maailmakuulus viiuldaja Joshua Bell mängis 2007. aastal Washingtoni D.C. metroos anonüümselt, testides, kas keegi märkab tunnustatud virtuoosi muusikat argipäeva saginas, mängimas miljoneid väärt pilliga. Üle tuhande mööduja kiirustas edasi ilma pilku tõstamata. Vaid seitse inimest peatus teda kuulama, neist enamik lapsed.
Kathy Stinson elav tekst ja Dušan Petričići illustratsioonid näitavad, kui võimas on muusika mõju – see võib justkui peatada aja ning viia kuulaja viivuks teise maailma. Raamatu lõpus on järelsõna Joshua Bellilt endalt.
„Mees viiuliga” on liigutav ja inspireeriv lugemine nii lastele kui täiskasvanutele, tuletades meile meelde, et ilu on olemas isegi siis, kui me ei oska seda kohe märgata.
On selge, et viiul on leidnud omale koha inimeste lugudes. Kas siis lühikestes noorteromaanides või sügavamõttelises ajaloolises teoses, viiul on alati kirjanduses midagi enamat kui lihtsalt kõlakast. Ta on sümbol, mis kannab endas tundeid, mälestusi ja kirge.
Need raamatud viiulist näitavad, kui võimas ja kõnekas võib olla üksainus instrument, kui see põimub inimeste eludesse ja lugudesse. Täienda oma raamaturiiulit mõne siin nimekirjas soovitatud teosega ja lase muusikal nende lugude kaudu kõlada!
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
