Viiulimäng on füüsiline kunst, mille taga on suursugune traditsioon.
Vanessa Mae, tuntud viiulivirtuoos
Viiul on maailmas ilmselt üks tuntumaid ja sümboolsemaid muusikainstrumente. Klaver, klarnet, kontrabass, oboe või kitarr – isegi kui neid mängitakse virtuoosselt, ei sarnane ükski neist viiuliga. See pill on muusikakultuuri sümbol nii Euroopas kui ka mujal.
Paljude inimeste jaoks on muusika midagi palju enamat kui lihtsalt heli. Muusika on sotsiaalne side, mis ühendab inimesi ja toob neid kokku, soodustab jagamist ja loob ühiselt kultuuri. Muusika on viljakas pinnas kunstiliste ideede sünniks ja teoste loomiseks, mis kõnetavad ka järgmiste põlvkondade publikut.
Filmid, raamatud, inspireerivad tsitaadid ja kuulsad viiuldajad pakatavad näidetest, mis kinnitab, kui mitmekülgne on viiuli roll kultuuris. Vaatame lähemalt, kuidas see instrument on kunsti ja ühiskonda läbi ajaloo mõjutanud.
Parimad filmid viiulist
Kui mõelda, mis inimesi kõige enam ühendab, siis muusika ja film on kindlasti selles nimekirjas esimeste seas. Ükski kunstivorm ei puuduta meid nii vahetult kui hea meloodia või liigutav filmistseen. Pole ime, et need kaks maailma sageli sulanduvad. Viiul on selles liidus tihti üheks keskseks „tegelaseks”.
Viiul on oma olemuselt väga emotsionaalne instrument. Selle kõla võib olla korraga nii habras kui kirglik, nii vaikne sosin kui ka valulik hüüe. Sellise mitmekülgsuse tõttu on filmitegijad kasutanud viiulit juba aastakümneid kui vahendit, mis avab vaataja südame. Mõnikord ei kanna süžeed mitte dialoog või näitlejate miimika, vaid esimene poognatõmme viiulikeelel.
Üks mõjuvamaid filme, kus viiul mängib keskset rolli, on prantsuse draama „Le Concert” (2009) ehk „Kontsert”. Film toob ekraanile Suure Teatri orkestri loo, mis ühendab Nõukogude Liidus ja Prantsusmaal toimuva.
See on lugu, kus muusika äratab kõik meeled ellu ning viiul on filmi emotsionaalses keskmes. Traditsiooniline muusika, alates Berlioz'st ja Schubert'ist kuni Mozartini, põimub loo rütmi ja tegelaste sisemaailmaga, luues erakordse resonantsi publiku ja loo vahel. Film pälvis ka kaks Césari auhinda.
Samasugust tundlikkust leiab ka filmist „Poulet aux prunes” (2011) ehk otsetõlkes „Kana ploomidega”, mille tegevus toimub 1950. aastate Teheranis. Viiul on siin peategelase hinge jätk, andes tähenduse igale tema otsusele, ning muusika on selle loo hing.
Eesti filminautijale võiks eriti huvi pakkuda Brasiilia film „Tudo Que Aprendemos Juntos” (2015) ehk „Kõik, mida me koos õppisime”. Lugu räägib andekast muusikust, kes satub õpetama õpiraskustega noori São Paulo vaeses äärelinnas (favela's), kus tema viiulioskused muutuvad lootuse ja eneseusu sümboliks.
See film on ehe näide sellest, kuidas muusika võib muuta inimelusid isegi kõige raskemates oludes. Ja veelgi enam – milline vägi on heal õpetajal, kes suudab oma kunsti oskuslikult edasi anda!
Alfred Hitchcocki „Psühho“ (1960) tegi viiuli „karjetest“ filmiajaloo tuntuima helimotiivi. See üksainus helirida muutis igaveseks viis, kuidas publikut hirmu abil mõjutada.
Kindlasti väärivad mainimist veel ka „Solist” (The Soloist, 2009), „Viiul” (El violín, 2005), „Meloodia” (La Mélodie, 2017) ja legendaarne „Punane viiul” (Le Violon Rouge, 1998). Kõik need filmid kasutavad viiulit loo ankruna, ühest küljest süžee käivitajana ja teisest küljest peategelaste sisemaailma peegeldajana.
Olenemata sellest, kas viiul kõlab klassikalises kontserdis, ajaloolise meistripilli kujutuses või modernses helikeeles, viiuli kasutus popkultuuris on jätnud sügava jälje kogu maailma filmikunsti. Iga viiuliteemaline linateos tuleb meelde, et viiul ei ole lihtsalt pill, vaid emotsioonide ja kultuuri kandja.
Paljudes viiuliteemalisestes filmides saab muusikainstrumendist omaette tegelane – heliline hääl, mis jutustab loo ilma sõnadeta ja kannab endas inimlikku draamat.
Innustavad viiuli tsitaadid
On üsna selge, et viiuli mängimine on tõeline kunst, midagi enamat kui lihtsalt anne. Selle taga peituvad järjekindel töö ja pühendumus, sageli igapäevane harjutamine, et areneda, esineda orkestris või õpetada tulevasi muusikuid. Viiulimäng on kirglik, aga samas nõudlik teekond, mis paneb proovile iga muusiku taluvusvõime.
Kui inspiratsioon kipub kaduma ja motivatsioon langeb, võivad appi tulla mõned mõtted ja tsitaadid viiulimängu kohta, mis aitavad meelde tuletada, miks see tee üldse ette on võetud. Need sõnad annavad jõudu, et taastada enesekindlust ning usku oma andesse ja võimesse luua kauneid meloodiaid.
Briti teadlane ja poliitik John Lubbock on öelnud: „Õnnelikkus on kunst, mida tuleb harjutada – nagu viiulimängu.” See lakooniline ent sügav lause seob õnne ja muusika omavahel, viidates sellele, kuidas kumbki neist ei tule iseenesest. Nii õnn kui ka viiulimäng nõuavad harjutamist, keskendumist ja sisemist tasakaalu.
Samal teemal on ka Charlie Chaplin mõtisklenud, öeldes: „Nagu viiuli või klaveri mängimine, vajab ka mõtlemine igapäevast harjutamist.” Chaplin tõstab viiulimängu samale tasandile loovuse ja vaimse treeninguga, tuletades seeläbi meelde, et oskused, mida me ei kasuta, kipuvad hääbuma.
Napoleoni päevil oli viiul üks väheseid pille, mida sõdurid võisid endaga kanda. Instrument sümboliseeris vaprust ja lootust sõja keskel.
Helen Keller lausus nii: „Kui viiul on kõige täiuslikum muusikainstrument, siis kreeka keel on inimkonna mõtlemise viiul”. Kelleri kujund tõstab ideaalsuse pjedestaalil kõige kõrgemale platvormile, rõhutades, kuidas viiul sümboliseerim harmooniat, täpsust ja ilu. See võrdlus on omamoodi tunnustus viiuli rollile kultuuris, kus muusika on alati olnud teejuhiks inimese sisemaailma.
Need viiuliteemalised mõtted ja tsitaadid elavad edasi tänu inimestele, kes annavad neile elu läbi oma muusika. Eestis ja mujal maailmas on palju viiuldajaid, kes on muutnud selle kire oma elukutseks ja tõestanud, et pühendumus võib tuua ka laiemat tunnustust.
Kes on tuntuimad viiuldajad?
Nii nagu filmimaailmas on staarnäitlejad ja spordis oma legendid, on ka muusikas isikuid, kelle nimed on kirjutatud ajalukku ning kellest on saanud virtuoossuse ja kirgliku muusikalise väljenduse sümbolid. Nende hulgas on mitmeid viiulivirtuoose, kes panevad instrumendi kõnelema nii, et keerukas tehnika muutub hingeliseks kogemuseks.
Eesti viiulikoolkond on olnud tugev juba aastakümneid ning andnud maailmale mitmeid väljapaistvaid interpreete. Mari Poll on tuntud oma särava tämbri ja tehnilise täpsuse poolest, ta on esinenud nii solistina kui ka kammermuusikuna mitmel rahvusvahelisel laval.
Anna-Liisa Bezrodny on teinud endale nime Inglismaal, Soomes ja Aasias, kus teda hinnatakse sügava muusikalise väljendusjõu ja elegantsi tõttu. Triin Ruubel, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontsertmeister, ühendab oma mängus detailitäpsuse ja tundliku muusikalise poeetika – tema esitusi on kiidetud kui tehniliselt täiuslikke ja hingelt siiraid.
Need muusikud näitavad, et Eesti viiulikoolkond on elujõuline ja kõrgetasemeline, olles oluline osa meie kultuuri rahvusvahelisest kuvandist.
Ka maailma lavadel leidub nimesid, kelle looming on jätnud sügava jälje muusikakultuuri. Šoti viiuldaja Nicola Benedetti, kes on pälvinud Grammy ja Briti ordeni, on tuntud mitte ainult oma meisterliku mängu, vaid ka pühendumuse poolest muusikahariduse edendamisele.
Tema kõrval on legendid nagu Vanessa Mae, kes tõi viiuli 1990. aastatel elektroonilise muusika ja popkultuuri maailma, ning Nigel Kennedy, kelle tõlgendus Vivaldi „Aastaaegadest” muutis klassikalise muusika ootamatult massiliselt populaarseks.
Kui rääkida 20. sajandi ikoonidest, siis üks nendest on kindlasti Yehudi Menuhin – viiuldaja ja dirigent, kelle inimlikkus ja sügav muusikaline empaatia jätsid kustumatu jälje publikusse. Tema kõrval väärivad mainimist ka rahvusvahelised virtuoosid nagu Itzhak Perlman, kelle sooja kõla ja täiusliku tehnika üle on imetletud aastakümneid, ning Hilary Hahn, tänapäeva üks hinnatumaid Ameerika viiuldajaid, kes on tuntud oma täpse, kuid samas kirgliku mängustiili poolest.
Kõiki neid tuntuid viiulimängijaid ühendab üks joon – nad on tõestanud, et viiuli roll kultuuris ulatub palju kaugemale lavast ja noodist. Nende looming näitab, kuidas muusika võib ületada keeli ja piire, puudutades iga kuulajat, ükskõik kust maailmast ta pärit on.
Parimad kirjandusteosed viiuli kohta
Mõned kultuuriteosed on lihtsamini kättesaadavamad kui teised. Kui muusika on paljude jaoks elu lahutamatu osa, siis lugemine on sellele kõrval samuti väga populaarne. Seega pole ime, et need kaks maailma aeg-ajalt teineteisega põimuvad. Nii mõnedki kirjanikud on leidnud viiuli näol omale inspiratsiooniallika.
Üks tuntumaid romaane on Virginia Euwer Wolffi noortele lugejatele suunatud „The Mozart Season” („Mozarti hooaeg”). See lugu 12-aastasest viiuldajast, kes osaleb noorte muusikute konkursil, räägib enamast kui ainult muusikast. Tegemist on teekonnaga enesekindluse, pere ja sisemise tasakaalu leidmiseni. Õppetund seisneb selles, et tõeline muusika tuleb südamest, mitte lihtsalt pillikeeltelt.
Maria Àngels Anglada romaan „The Aushwitz Violin” („Auschwitzi viiul”) põhineb tõestisündinud lool ja on üks liigutavamaid teoseid, kus viiul on ühtaegu ellujäämise ja inimväärikuse sümboliks. Tegevus toimub teise maailmasõja ajal, kus üht Poola pillimeistrit sunnitakse oma vangistajatele viiulit ehitama. Selle töö käigus saab pillist tema hinge päästja ja vaikne vastuhakk.
Poeetlikuma ja filosoofilisema lähenemise leiab Maxence Fermine’i teosest „Le Violon Noir” („Must viiul”). See räägib Veneetsias elavast virtuoossest viiuldajast ning ühest salapärasest pillimeistrist, keda ühendab ühine teekond musta viiuli loomisel. Lugu on täis sõprust, usaldust ja kunstilise pühendumuse müstilist ilu.
Viiuli sümboolikale keskendub ka Mechtild Borrmanni romaan „The Violinist” („Viiuldaja”). Selle keskmes on hinnaline Stradivariuse viiul, mis kaob koos oma omanikuga Nõukogude Liidu repressioonide ajal ning mida otsitakse veel mitme põlvkonna vältel. Siin loos muutub viiul mälestuse ja mineviku taaselustamise vahendiks.
Tuntud viiuliteemaliste romaanide hulgas väärivad mainimist veel „The Butterfly and the Violin” („Liblikas ja viiul”), „The Man with the Violin” („Mees viiuliga”) ja „The House of Silence” („Vaikuse maja”), mis kõik näitavad viiulit kui midagi enamat kui lihtsalt instrument. Need teosed käsitlevad viiulit kui mälu ja ilu kandjat ehk sümbolit, mis ühendab inimesi läbi ajastute ja kultuuride.
Kõigis neis lugudes kajastub selgelt viiuli roll kultuuris. Viiul ei ole siin pelgalt muusikainstrument, vaid hingeline hääl, mis suudab jutustada lugusid – kord nukralt, kord lootusrikkalt, ent alati sügavalt ja siiralt.
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
