20. sajandi alguses seisis Venemaa silmitsi sügava poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse kriisiga. Rahulolematus tsaari absoluutse võimu suhtes, aeglaselt arenev majandus ning Esimese maailmasõja koormus lõid olukorra, kus senine riigikord ei suutnud enam püsida. Need pinged kuhjusid aastate jooksul ja viisid sündmusteni, mida tuntakse koondnimetuse all vene revolutsioon.
1917. aasta oli Venemaa jaoks murranguline. Aasta alguses toimunud veebruarirevolutsioon kukutas Romanovite dünastia ja lõpetas sajanditepikkuse monarhia. Sama aasta sügisel järgnes oktoobrirevolutsioon, mille käigus haarasid bolševikud Vladimir Lenini juhtimisel võimu enda kätte.
Revolutsioon ei piirdunud siiski ühe aastaga. Sündmused arenesid edasi kodusõja, võimuvõitluste ja ühiskonna põhjaliku ümberkujundamise kaudu veel mitu aastat.
Selles artiklis vaatleme, millised olid vene revolutsiooni põhjused, kuidas sündmused arenesid ning millised tagajärjed kujundasid Venemaa ja kogu Euroopa edasist ajalugu.
Vene revolutsiooni raamistik
Vene revolutsiooni kuupäevade mõistmisel tuleb arvestada kalendrite erinevust. 20. sajandi alguses kasutas Venemaa endiselt Juliuse kalendrit, samal ajal kui enamik Euroopast oli üle läinud Gregoriuse kalendrile.
Nende kahe süsteemi vahe oli revolutsiooni ajal 13 päeva. See tähendab, et sama sündmus võib eri ajalooallikates olla dateeritud erinevalt.
Kalendri nimi tuleneb sellest, et 1582. aastal võttis selle täpsustatud ajaarvamissüsteemi kasutusele paavst Gregorius XIII. Eestis mindi Juliuse kalendrilt Gregoriuse kalendrile üle alates 14. veebruarist 1918.
Näiteks 1917. aasta veebruarirevolutsioon toimus Juliuse kalendri järgi veebruaris, kuid Gregoriuse arvestuses märtsis. Eestikeelsetetes ajalookirjetes tähistatakse selliseid kuupäevi sageli lühenditega vkj ehk „vana kalendri järgi” ja ukj ehk „uue kalendri järgi”, et vältida segadust. Lähtume siin artiklis samuti sellest praktikast.
Vene revolutsiooni ajajoon: peamised sündmused
Siin on ülevaatlik ajajoon olulistest sündmustest, mis viisid Vene keisririigi kokkuvarisemiseni ja bolševike võimuletulekuni. Ajajoon aitab paigutada revolutsioonilised pöördepunktid ajalisse raamistikku ning mõista nende omavahelisi seoseid.
1894
Nikolai II saab Venemaa keisriks
Absoluutne monarhia püsib, kuid ühiskondlikud pinged kasvavad.
1904–1905
Venemaa–Jaapani sõda lõpeb kaotusega
Sõjaline häving süvendab majanduslikku ja poliitilist kriisi.
9. jaanuar 1905 (vkj)
Verine pühapäev Peterburis
Rahumeelsete meeleavaldajate tulistamine murendab rahva usaldust tsaari vastu.
1905–1907
Revolutsioonilised rahutused ja streigid
Moodustatakse Riigiduuma, kuid tegelik otsustusõigus jääb keisrile.
1914
Venemaa astub esimesse maailmasõtta
Sõda süvendab toidu-, kütuse- ja varustuskriisi.
1915
Nikolai II võtab isiklikult üle armee juhtimise
Sõjalised kaotused seotakse otseselt tsaari nimega.
veebruar 1917 (vkj)
Veebruarirevolutsioon
Streigid ja massimeeleavaldused Petrogradis, sõdurid keelduvad rahva vastu jõudu kasutamast.
2. märts 1917 (vkj)
Nikolai II loobub troonist
Romanovite dünastia valitsemine lõpeb.
Märts–oktoober 1917
Ajutise Valitsuse periood
Poliitilised vabadused laienevad, kuid sõda ja majanduskriis jätkuvad.
24.–26. oktoober 1917 (vkj)
Oktoobrirevolutsioon
Bolševikud kukutavad Ajutise Valitsuse ja haaravad võimu.
1918–1922
Vene kodusõda
Punaarmee kindlustab bolševike võimu.
1922
Luuakse Nõukogude Liit
Kuigi ajajoon annab selge pildi sündmuste kulgemisest, ei selgita see veel, miks kriis muutus vältimatuks. Järgnevalt vaatleme lähemalt põhjuseid, mis muutsid keisririigi sisemiselt ebastabiilseks ja valmistasid ette pinnase revolutsiooniks.
Rahulolematus keisririigis
Nikolai II astus troonile 1894. aastal ja uskus vankumatult oma jumalikku õigusesse valitseda. Tegelikkuses oli Venemaa keisririik 20. sajandi alguseks habras. Riigivalitsemine oli jäik ja korrumpeerunud ning reformid edenesid aeglaselt. Olukorda süvendasid Venemaa–Jaapani sõja kaotused aastatel 1904–1905, mis nõrgestas nii riigi majandust kui ka rahva usaldust võimu vastu.
Rahulolematus puhkes avalikult 1905. aasta jaanuaris, kui rahumeelsed meeleavaldajad marssisid Peterburi Talvepalee poole, et esitada tsaarile petitsioon paremate töötingimuste ja kodanikuõiguste nõudega. Sõjaväe sekkumine lõppes veresaunaga, mida tuntakse verise pühapäevana. Ohvrite arv on allikati erinev, kuid sündmus raputas ühiskonda sügavalt.
9. jaanuaril 1905 tulistasid keiserlikud väed Peterburis relvastamata meeleavaldajaid Talvepalee ees. Sündmus murendas rahva usalduse keisrivõimu vastu ja kiirendas revolutsiooniliste rahutuste puhkemist.
Järgnenud streigid ja rahutused sundisid tsaari lubama piiratud reforme. Loodi riigiduuma, kuid selle mõju jäi tagasihoidlikuks ning keisririigi struktuursed probleemid süvenesid veelgi.
Sõda ja igapäevaelu kokkuvarisemine
Esimese maailmasõja puhkemine viis olukorra Venemaal kriitilise piirini. Eriti rängalt tabas kriis Petrogradi ja Moskvat. Toidu ja kütuse nappus muutus igapäevaseks probleemiks ning hinnad tõusid. Raudteevõrk oli 1917. aastaks sisuliselt kokku varisenud ning vagunitesse jäänud varud riknesid enne, kui need sihtkohta jõudsid.
Sellistes meeleheitlikes tingimustes ei olnud revolutsiooniline plahvatus enam ootamatu. Sotsiaalsed pinged, sõjalised kaotused ja poliitiline ummikseis lõid pinnase sündmustele, mis muutsid Venemaa ajaloo pöördumatult.
Vene armee roll kriisis
Vene keisririigi sõjavägi ei olnud esimese maailmasõja alguses nii tõhus, kui nende arvuline ülekaal oleks lubanud eeldada. Kuigi Venemaal oli sõjas osalenud riikidest suurim armee, jäi selle tegelik lahinguvõime alla nii Prantsusmaa kui ka Saksamaa omale.
Ligikaudu 6,5 miljoni sõduri kohta oli vaid 4,6 miljonit tulirelva, mis tähendas, et suur osa vägedest oli halvasti varustatud või sootuks relvadeta.
Sellistes tingimustes ei olnud üllatav, et aastatel 1914–1915 sai Vene armee ränki kaotusi. Miljonid sõdurid hukkusid, said haavata või langesid vangi. Kaotused rindel ja kehv varustatus tekitasid rahva seas sügavat rahulolematust ning süüd hakati otsima riigi juhtkonnast.
1915. aastal otsustas Nikolai II võtta isiklikult üle armee juhtimise. See samm osutus saatuslikuks. Kuigi eesmärk oli tugevdada moraali ja kontrolli, seoti kõik edasised sõjalised ebaõnnestumised otseselt tsaari endaga. Sõjalised kaotused muutusid tema isiklikeks läbikukkumisteks ning usaldus keisri vastu vähenes veelgi.
1916. aastaks keeldus üha rohkem sõdureid rindele minemast ning suur osa vägedest viibis linnade kasarmutes. Tsaari toetus kahanes mitte ainult rahva, vaid ka armee seas. Lojaalsus, mis oli keisrivõimu alustala, hakkas kiiresti murenema.
1917. aasta esimene revolutsioon
1917. aasta alguseks oli olukord Petrogradis plahvatusohtlik. Talv oli karm, varustusahelad ei toiminud ja streigid levisid kiiresti.
Riigiduuma soovitas keisril kehtestada põhiseaduslik monarhia, et riiki kriisist välja juhtida, kuid Nikolai II ei võtnud nende ettepanekuid kuulda. See oli viimaseks tilgaks ka viimaste kodanike jaoks, kes seni veel tsaarile lojaalsed olid.
Veebruaris puhkenud massimeeleavaldused kasvasid mõne päevaga üldstreigiks. Kui politsei ei suutnud rahutusi kontrolli alla saada, anti käsk kasutada armeed. Osa sõdureid täitis korraldusi, kuid paljud keeldusid tsiviilisikute vastu jõudu kasutamast ning asusid hoopis meeleavaldajate poolele. Mõne päevaga liitus ülestõusuga kümneid tuhandeid sõdureid.
2. märtsil vkj ehk 15. märtsil 1917 ukj loobus Nikolai II troonist. See lõpetas Romanovite dünastia valitsemise, kuid jättis riigi ilma selge juhtimiseta. Võim Venemaal jäi lahtiseks küsimuseks ning see lõi eeldused järgnevatele, veelgi murrangulisematele sündmustele.
Monarhia kokkuvarisemine ja senise võimustruktuuri lagunemine on vaieldamatult üks olulisemaid ajaloosündmuseid 20. sajandi Euroopas.
Ajutise Valitsuse lootused ja pettumused
Tsaari troonist loobumine tekitas Venemaal lühiajalise lootusepuhangu. Paljudele tundus, et riik liigub demokraatlikuma ja õiglasema ühiskonnakorralduse poole. Ajutine Valitsus lubas poliitilisi vabadusi ja tulevasi valimisi, kuid igapäevaelu raskused ei kadunud.
Valitsus otsustas jätkata esimest maailmasõda, lootes tugevdada rahvuslikku ühtsust. Tegelikkuses süvendas see rahulolematust. Kaotused rindel jätkusid, samal ajal kui linnades süvenes toidupuudus. Raha juurde trükkimine kiirendas inflatsiooni ning hinnad kasvasid kiiresti. Tööliste ja sõdurite jaoks tähendas see, et revolutsioon ei olnud toonud lubatud leevendust.
Poliitiline võim killustus. Ajutise Valitsuse kõrval tegutsesid tööliste ja sõdurite nõukogud, mis peegeldasid rahva tegelikke meeleolusid. Kahe võimukeskuse paralleelne eksisteerimine muutis otsustamise aeglaseks ja suurendas tunnet, et riigil puudub selge suund.
Oktoobrirevolutsioon ja bolševike võimuhaaramine
Ajutise Valitsuse nõrkus ja otsus jätkata sõjategevust lõid pinnase bolševike kiireks tõusuks. Paljudele venelastele tähendas see, et veebruarirevolutsiooni järel lubatud muutused ei olnud toonud ei rahu ega paremat elujärge. Majanduskriis süvenes, toidupuudus jätkus ning poliitiline ebakindlus kasvatas rahulolematust.
Pagulusest naasnud Lenin oskas olukorda täpselt ära kasutada. Tema lihtsad ja selgelt sõnastatud loosungid, näiteks „rahu, maa ja leib“, kõnetasid nii sõjast väsinud sõdureid kui ka linnade töörahvast. Bolševikud eristus teistest poliitilistest jõududest just konkreetsete lubaduste ja otsustava tegutsemisega ajal, mil Ajutine Valitsus kõhkles.
7. novembril 1917 ukj haarasid Punakaardid Petrogradis võimu ning kukutasid Ajutise Valitsuse. Vastupanu oli vähene, kuna riigiaparaat oli halvatud ja paljud sõdurid ei olnud enam valmis valitsust kaitsma. Bolševike võimuhaaramine tähistas murrangut Venemaa ajaloos ning pani aluse uuele poliitilisele korrale, mille mõju ulatus kaugele väljapoole riigi piire.
Vene revolutsiooni tagajärjed
Bolševikud viisid pealinna Petrogradist Moskvasse ja sõlmisid 1918. aastal Saksamaaga Brest-Litovski rahulepingu, millega Venemaa lahkus esimesest maailmasõjast. See otsus tõi neile toetust sõjast väsinud elanikkonna seas, kuid tekitas samas tugevat vastuseisu.
Järgnenud kodusõjas võitles Punaarmee mitmete vastasleeridega, sealhulgas valgete vägedega ja iseseisvusliikumistega. Lõpuks suutsid bolševikud vastupanu maha suruda ning kujundasid Venemaast kommunistliku riigi. 1922. aastal loodi Nõukogude Liit, maailma esimene kommunistlik suurriik.
Revolutsiooni ideoloogiline mõju ulatus kaugele väljapoole Venemaad. Euroopa poliitiline maastik muutus ning vastandina kommunismile kujunes mitmel pool autoritaarseid ideoloogiaid, sealhulgas natsionaalsotsialistlik Saksamaa.
Bolševike võimuletulek tekitas paljudes riikides hirmu revolutsioonilise liikumise leviku ees ning tugevdas veendumust, et senine liberaalne demokraatia ei suuda ühiskondlikke vapustusi ohjata.
Euroopa jagunes üha selgemalt ideoloogilisteks leerideks, kus kompromisside asemel hakati üha enam nägema vastandumist vältimatu ja isegi vajaliku lahendusena. Selline areng lõi pinnase konfliktideks, mis ei piirdunud enam üksikute riikide siseasjadega, vaid mõjutasid kogu kontinendi julgeolekut ja poliitilist tasakaalu.
Mis sai tsaariperekonnast edasi?
Pärast troonist loobumist hoiti Nikolai II ja tema perekonda esmalt koduarestis. Plaanitud pagulus Inglismaale ei saanud teoks ning perekond viidi lõpuks Jekaterinburgi. 17. juulil 1918 äratati nad varahommikul, viidi maja keldrisse ja hukati.
Kuigi ajaloolased vaidlevad endiselt selle üle, kes andis otsese käsu, peetakse tõenäoliseks, et otsus tehti bolševike juhtkonna kõrgeimal tasandil. Sellega pandi lõplik punkt Vene keisririigi ajaloole.
Vene revolutsiooni järel kujunenud ideoloogiline vastandumine ja geopoliitilised pinged jätsid sügava jälje kogu Euroopa arengusse ning mõjutasid ka sündmuste kulgu, mis viisid hiljem teise maailmasõja puhkemiseni.
Résumer avec l'IA :
Kas sulle meeldis see artikkel? Jäta hinnang
Laadin...
