Rokkmuusika kujunes välja 1950. aastatel ning on sellest ajast peale pidevalt muutunud: rock’n’roll’ist kasvasid välja klassikaline rokk, hard rock, punk rock, heavy metal, grunge, alternatiivrokk ja paljud teised suunad. Roki austajatel on peaaegu alati tugev arvamus selle kohta, kes väärivad kohta žanri ajaloo mõjukaimate nimede seas.
1960ndatest 2000ndateni mõjutas rokk suurel määral nii popkultuuri, kontserdikultuuri kui ka paljusid muusikažanre, mida kuulame tänapäevalgi. Selles artiklis vaatame 14 artisti ja ansamblit, kelle kõla, lavaline hoiak või kultuuriline mõju aitasid rokkmuusikat kujundada.
Rokkmuusika teekond lühidalt:
1950ndad
Rock’n’roll!
Roki varane kujunemine, tantsuline energia ja noortekultuuri esiletõus
1960ndad
Briti invasioon ja psühhedeelia
The Beatles, The Rolling Stones ja uued stuudiokatsetused muutsid popkultuuri
1970ndad
Hard rock, punk ja areenirokk
Rokk muutus raskemaks, mässulisemaks ja suuremate lavade keskseks
1980ndad
Glam rock ja heavy metal
Visuaalne stiil, suured kitarrisoolod ja MTV-ajastu tõid roki massikultuuri keskmesse
1990ndad
Grunge ja alternatiivrokk
Nirvana ja teised tõid fookusesse toorema kõla ning uue põlvkonna rahulolematuse
2000ndad ja edasi
Roki pärand
Klassikalised rokkartistid mõjutavad endiselt uusi bände, poppi, indie’t ja kontserdikultuuri
The Beatles
Roki ajaloost ei saa üle ega ümber ilma biitliteta. Liverpoolist pärit ansambel kujunes 1960. aastatel nähtuseks, mille sarnast polnud pop- ja rokkmuusikas varem nähtud. Nende tõus langes kokku ajaga, mil televisioon, raadio, lennureisid ja plaatide masstootmine muutsid artistide leviku palju kiiremaks kui varasematel kümnenditel.
The Beatles oskas seda uut olukorda erakordselt hästi kasutada. Nende muusika jõudis miljonite kuulajateni, kuid sama tähtis oli ka bändi kuvand: John Lennon, Paul McCartney, George Harrison ja Ringo Starr mõjusid noortele korraga tuttavalt, vaimukalt ja uuenduslikult. Beatlemania ei tähendanud ainult hittlaule, vaid täiesti uut tüüpi fännikultuuri.
Muusikaliselt liikus The Beatles kiiresti edasi lihtsast poprock’ist palju julgema stuudiokõlani. Nende loomingus põimusid rock’n’roll, folk, psühhedeelia, India muusika mõjutused, klassikalised seaded ja eksperimentaalne produktsioon. See mitmekülgne areng muutis nad bändiks, kelle mõju ulatub palju kaugemale 1960. aastatest.
The Beatlesi edu oli erakordne ka numbrites. Nad on üks kõigi aegade enim müünud ansambleid, neil oli rohkelt esikoha hitte nii Suurbritannias kui ka Ameerika Ühendriikides ning bändi liikmed olid jätkuvalt edukad ka hilisemates soolokarjäärides. Paljude muusikaajaloolaste ja kuulajate jaoks on The Beatles endiselt mõõdupuu, mille järgi hinnatakse rokkbändide loomingulist mõju.
Miks oli The Beatles niivõrd mõjukas?
The Beatles on popkultuuris endiselt väga mõjukas nimi ning paljude kuulajate ja muusikaajaloolaste jaoks kuulub bänd kõigi aegade olulisimate ansamblite hulka.
Elvis Presley
Kui The Beatles tähistab roki üleilmset bändikultuuri, siis Elvis Presley on rock’n’roll’i varase ajastu üks tuntumaid sümboleid. Tema hääl, lavaline olek ja tantsuline esinemisstiil tegid temast 1950. aastatel artisti, keda tundsid peagi ka need, kes rokkmuusikat igapäevaselt ei kuulanud. Pole juhus, et Elvis kuulub ka USA muusika suurkujude hulka.
Elvis oli oma aja kohta vastuoluline kuju. Ta tõi laiema publiku ette kõla, milles segunesid rütmibluus, gospel, kantri ja rock’n’roll, ning paljud on hiljem arutlenud selle üle, kuidas tema edu seostus mustanahaliste muusikute loodud stiilide ülevõtmisega. Samal ajal pidas konservatiivsem osa Ameerika ühiskonnast tema lavalist liikumist liiga provokatiivseks ning osa laulutekste sündsusetuks.
Noorema publiku jaoks kehastas Elvis aga uut tüüpi vabadust. Tema muusika ja esinemisviis kõnetasid põlvkonda, kes soovis eemalduda varasematest rangetest sotsiaalsetest normidest. Seetõttu ei olnud Elvis ainult edukas laulja, vaid ka kultuuriline nähtus, kelle ümber põimusid muusika, noortekultuur, rassisuhete muutumine ja meelelahutustööstuse areng.
Tema edu kajastus ka auhindades ja müüginumbrites. Elvis kandideeris karjääri jooksul mitmele Grammy auhinnale, võitis neist kolm ning tema diskograafias on rohkelt kuld- ja plaatinaplaate. Roki ajaloos on ta oluline eelkõige seetõttu, et aitas rock’n’roll’i viia peavoolu ning kujundas ettekujutust sellest, milline võib olla karismaatiline rokkartist.
The Supremes
The Supremes ei pruugi tänapäeva kuulajale olla sama tuttav nimi kui The Beatles või Elvis Presley, kuid omal ajal oli nende mõju tohutu. Legendaarse Motowni plaadifirma juures tegutsenud ansambel koosseisus Florence Ballard, Mary Wilson ja Diana Ross tõestas, et naistest koosnev mustanahaline vokaalgrupp võib jõuda Ameerika pop- ja rokkmuusika peavoolu ning jääda sinna püsima.
Nende edu ei tulnud kergelt. 1960. aastate muusikatööstuses oli naistel, eriti mustanahalistel naistel, staaristaatuseni jõudmine keeruline. The Supremes murdis sellest hoolimata läbi tänu visadusele, tugevale lavalisele kuvandile ja hoolikalt lihvitud kõlale, mis ühendas souli, popi, rütmibluusi ja varase roki mõjusid.
Nende tuntumate lugude hulka kuuluvad näiteks „Stop! In the Name of Love” ja „Back in My Arms Again”. Nende lauludes ühendusid kaasahaaravad meloodiad, täpsed vokaalharmooniad ja laiemale publikule sobiv popilik vorm. Kuigi The Supremes ei ole klassikalises mõttes rokkbänd, kuulub nende lugu roki ja popmuusika suurkujude ajalukku, sest nad aitasid muuta seda, millised artistid said üleilmseks nähtuseks.
Ansambli teekond lõppes lõpuks koosseisumuutuste, muusikatööstuse pingete ja Diana Rossi soolokarjääri tõttu, kuid nende pärand jäi püsima. The Supremes avas ukse paljudele hilisematele naisartistidele ja mustanahalistele esinejatele, kelle jaoks peavoolu muusikamaailm muutus järk-järgult ligipääsetavamaks.
Guns N’ Roses
Guns N’ Roses esindab roki ajaloos teistsugust peatükki kui varasemad 1950. ja 1960. aastate suured nimed. Kui The Beatles ja The Supremes näitasid, kui suureks võib kasvada pop- ja rokkmuusika peavoolus, siis Guns N’ Roses tõi 1980. aastate lõpu rokki toorema energia, raskema kõla ja märksa mässulisema kuvandi.
Ansambli muusika asus hard rock’i ja heavy metal’i piiril. Axl Rose’i jõuline hääl, Slashi äratuntavad kitarrikäigud ja bändi pingeline lavaline kohalolu tegid neist kiiresti ühe oma aja mõjukama rokkbändi. Nende debüütalbum „Appetite for Destruction” kujunes väga edukaks ning laulud nagu „Sweet Child o’ Mine”, „Welcome to the Jungle” ja „Paradise City” kuuluvad siiani roki tuntumate palade hulka.
Samas käis Guns N’ Rosesi eduga kaasas vastuoluline maine. Bändi kutsuti sageli „maailma kõige ohtlikumaks ansambliks”, sest nende kontsertidega seostati hilinemisi, skandaale, sisepingeid ja ennasthävitavat elustiili.
Muusikaliselt jättis Guns N’ Roses aga roki ajalukku suure jälje. Bänd tõi hard rock’i tagasi peavoolu ajal, mil popmuusika ja MTV-ajastu visuaalsus kujundasid tugevalt kuulajate ootusi. Kuigi koosseis on aastate jooksul muutunud, on Guns N’ Roses endiselt nimi, mida seostatakse suure staadioniroki, kitarrikeskse kõla ja 1980. aastate lõpu rokikultuuri tipphetkedega.
Jimi Hendrix Experience
Jimi Hendrix Experience kuulub roki ajalukku eelkõige tänu Jimi Hendrixi erakordsele kitarrikäsitlusele. Hendrixit peetakse sageli üheks kõigi aegade mõjukaimaks rokkkitarristiks, sest ta laiendas arusaama sellest, mida elektrikitarriga üldse teha saab. Tema mängus kohtusid bluus, psühhedeelne rokk, improvisatsioon, tagasiside, moonutatud kõla ja lavaline teatraalsus.
Hendrixi kuulsus kasvas kõigepealt Suurbritannias, kus tema virtuoosne mäng ja vaba lavaline energia äratasid kiiresti tähelepanu. Ameerika publikuni jõudis ta suure jõuga 1967. aasta Monterey Pop Festivalil, kus tema esinemine muutus üheks roki ajaloo sümboolseks hetkeks. Hendrix ei olnud lihtsalt tehniliselt osav kitarrist, vaid artist, kes muutis elektrikitarri väljendusvahendiks, mis võis kõlada korraga jõuliselt, habralt, kaootiliselt ja lummavalt.
Kuigi Jimi Hendrix Experience tegutses vaid mõned aastad, oli selle mõju tohutu. Bändi albumid ja kontserdid aitasid kujundada psühhedeelse roki kõla ning mõjutasid lugematuid hilisemaid kitarriste.
Hendrix suri kõigest 27-aastaselt, mis on lisanud tema loole traagilise mõõtme. Tema puhul tasub aga keskenduda eelkõige muusikalisele pärandile: ta näitas, et rokk ei pea piirduma lauluvormi ja riffidega, vaid võib olla ka puhas kõla, improvisatsioon ja piiride katsetamine.
Ramones
Kui suur osa 1960. aastate rokilainest liikus Ameerikasse Suurbritanniast, siis Ramones tõestas, et ka USA kollektiivid suutsid enne 2000ndaid roki suunda jõuliselt muuta. New Yorgist pärit Ramones ei püüdnud kõlada suurejooneliselt ega tehniliselt keerukalt. Nende tugevus oli hoopis kiiruses, lihtsuses ja vahetus energias.
Ramones on üks punk rock’i olulisemaid nimesid. Nende lood olid sageli lühikesed, tempokad ja sirgjoonelised, justkui vastureaktsioon 1970. aastate roki üha pikematele soolodele ja keerukamatele kontseptsioonidele. See muutis nende muusika kergesti äratuntavaks: mõned akordid, kiire rütm, napp tekst ja tunne, et kõik üleliigne on teadlikult kõrvale jäetud.
Kuigi Ramones ei saavutanud Ameerika Ühendriikides sama suurt kommertsedu kui paljud klassikalised rokkbändid, ei olnud see punk’i vaimus tingimata nende eesmärk. Traditsiooniline staarikultus sobis nende esteetikaga halvasti. Nende mõju avaldus hoopis selles, kuidas nad inspireerisid teisi muusikuid.
Eriti tugev oli Ramonesi mõju Suurbritannias. Nende energia ja lavaline otsekohesus kõnetasid muusikuid, kellest kasvasid hiljem välja Sex Pistols, The Clash, The Damned ja teised punk’i suurnimed. Seetõttu oli Ramones oluline kui terve punk rock’i mõtteviisi käivitaja: rokk ei pidanud olema täiuslik, kallis ega lihvitud, et olla mõjus.
Simon & Garfunkel
Simon & Garfunkel toob sellesse nimekirja roki pehmema ja poeetilisema külje. Paul Simoni ja Art Garfunkeli duo kõla ei olnud vali ega kitarrikeskne samal moel nagu paljudel klassikalistel rokkbändidel, kuid nende looming sobitub hästi folk rock’i traditsiooni. See oli muusika, kus roki ajastu ühiskondlik tundlikkus kohtus rahvamuusika, harmoonilise laulmise ja kantrimuusikale omase jutustava tekstikeelega.
Nende teekond eduni ei olnud sugugi kiire. Duo jõudis laiema Ameerika publikuni alles pärast mitut tagasilööki ja loomingulist pausi. Kui nende muusika lõpuks kuulajateni jõudis, langes see kokku ajaga, mil Ameerika ühiskonnas kasvasid pinged kodanikuõiguste, sõjavastaste meeleolude ja põlvkondlike muutuste ümber.
Sellised laulud nagu „The Sound of Silence” ja „Mrs. Robinson” kõlasid seetõttu rohkemana kui lihtsalt kaunid meloodiad. Need sobitusid 1960. aastate lõpu vaimsesse õhustikku, kus paljud noored otsisid muusikast nii lohutust kui ka ühiskondlikku peegeldust. Simon & Garfunkel ei esindanud roki mässulisemat poolt, vaid näitasid, et rokkmuusika võib olla ka vaoshoitud, mõtlik ja sõnakeskne.
Nende mõju püsib just tänu sellele tundlikule tasakaalule. Simon & Garfunkel sidus folk’i traditsiooni pop- ja rokkmuusika laiema publikuga ning tõestas, et kahe hääle, akustilise kõla ja tugeva tekstiga võib luua sama sügava jälje kui suure ansambli ja võimsa lavashow’ga.
The Beach Boys
The Beach Boys esindab roki ajaloos päikeselisemat ja helgemat külge. 1960. aastatel Californias tegutsenud ansambel sidus rock’n’roll’i, popi ja vokaalharmooniad kõlaga, mida hakati kiiresti seostama rannakultuuri, surfamise ja Ameerika lääneranniku muretu elustiiliga.
Nende muusika mõjus kergelt ja mänguliselt, kuid selle taga oli sageli väga täpne laululooming ning hoolikalt ehitatud harmooniline kõla. The Beach Boys ei loonud ainult hitte rannast, autodest ja noorusest, vaid kujundas terve ettekujutuse Californiast kui päikeselisest, vabamast ja muretumast paigast. See kuvand jõudis muusika kaudu filmidesse, reklaamidesse ja popkultuuri laiemalt.
Bändi tuntumate lugude hulka kuuluvad näiteks „Surfin’ USA”, „Good Vibrations”, „Wouldn’t It Be Nice”, „I Get Around” ja „Kokomo”. The Beach Boys ühendas kaasahaaravad meloodiad, mitmehäälsed vokaalid ja äratuntava kitarrikõla. Eriti oluline oli nende mõju sellele, kuidas pop- ja rokkmuusikas hakati stuudiot kasutama loomingulise tööriistana.
The Beach Boys võib esmapilgul tunduda lihtsa ja nostalgilise bändina, kuid nende mõju ulatub palju sügavamale. Nad näitasid, et rokkmuusika võib olla korraga ligipääsetav, tehniliselt läbimõeldud ja kultuuriliselt väga mõjus. Nende kõla on üks põhjuseid, miks 1960. aastate poprock kõlab tänaseni äratuntavalt.
Queen
Queen on üks neist rokkbändidest, mille loomingut tunnevad ka paljud inimesed, kes end igapäevaselt roki kuulajaks ei pea. Ansambli kõige aktiivsem ja mõjukam periood jäi 1970. ja 1980. aastatesse, kuid nende laulud, lavaline energia ja solisti Freddie Mercury erakordne karisma on hoidnud bändi populaarsena tänapäevani.
Queeni peamine tugevus peitus žanrilises julguses. Nende muusikas põimusid klassikaline rokk, glam rock, hard rock, pop, ooperlikud vokaaliseaded ja klassikalise muusika dramaatilisus. „Bohemian Rhapsody” on selle kõige tuntum näide: lugu, mis ei mahu lihtsasse poplaulu vormi, kuid kujunes ometi üheks rokkmuusika suurteoseks.
Freddie Mercury oli Queeni nägu, kuid bändi mõju ei saa seletada ainult tema hääle ja lavalise isiksusega. Brian May kitarrikõla, Roger Taylori jõuline trummimäng ja John Deaconi meloodiline bass andsid bändile tervikliku kõla, kus iga liige oli oluline. Queen oskas luua nii staadionitele sobivaid ühislaulmise hetki kui ka tehniliselt ambitsioonikaid salvestusi.
1980. aastatel tõusis Queen eriti tugevalt suure kontserdikultuuri sümboliks. Nende esinemised täitsid staadioneid ja lõid publikus tugeva ühislaulmise tunde. Queeni mõju ulatub muusikast kaugemale: nad kujundasid ka arusaama sellest, milline võib olla suur rokilava.
Bob Marley & The Wailers
Bob Marley & The Wailers ei ole klassikaline rokkbänd samas tähenduses nagu The Rolling Stones või Guns N’ Roses, kuid nende koht selles nimekirjas on põhjendatud. Nad aitasid reggae’l jõuda Jamaica muusikast rahvusvahelise kuulajaskonnani ning mõjutasid tugevalt ka roki, popi ja protestimuusika arengut.
Bob Marley nimi on paljude jaoks ansambli kõige tuntum osa, kuid The Wailersi mõju sündis kogu bändi kõlast. Nende muusikas põimusid reggae, ska, rocksteady, soul ja Ameerika muusika mõjud. See andis lugudele rütmilise, sooja ja äratuntava kõla, mille kaudu jõudsid laiemasse popkultuuri nii Jamaica muusikatraditsioonid kui ka rastafari kultuuriga seotud maailmavaade.
Marley ja The Wailersi loomingus oli muusika tihedalt seotud ühiskondliku sõnumiga. Nende lauludes kõlasid rahu, ühtsuse, vaimse vabaduse ja vägivalla vastased ideed. Seetõttu ei mõjunud nende muusika ainult tantsulise või meelelahutuslikuna, vaid ka poliitilise ja kultuurilise väljendusena.
Bändi mõju ulatus kaugele väljapoole reggae’t. Bob Marley & The Wailers aitasid muuta ingliskeelse maailma muusikapilti avaramaks ning sillutasid teed artistidele, kes ühendasid hiljem rokki, reggae’t, hiphoppi ja maailmamuusikat. Nende pärand seisnebki selles, et nad tõid ühe konkreetse kultuurilise kõla üleilmsesse muusikaajalukku, kaotamata selle vaimset ja ühiskondlikku tuuma.
Nirvana
Nirvana tõi 1990. aastate alguses rokkmuusikasse uue tundlikkuse ja toorema kõla. Seattle’ist pärit bänd seostub eelkõige grunge’i esiletõusuga, kuid nende mõju ulatus kiiresti ühest alamžanrist palju kaugemale. Nirvana muutis seda, milline võis peavoolu rokk välja näha ja kõlada ajal, mil 1980. aastate suurejooneline glam ja hard rock olid oma mõju kaotamas.
Bändi läbimurre tuli albumiga „Nevermind”, mille lugu „Smells Like Teen Spirit” muutus terve põlvkonna üheks sümboliks. Kurt Cobaini hääl, lihtsad, kuid jõulised kitarrikäigud ning kontrast vaiksete salmide ja plahvatuslike refräänide vahel andsid Nirvanale kõla, mis mõjus korraga haavatava ja vihasena. See ei olnud lihvitud staadionirokk, vaid pigem rahulolematus, mis oli salvestatud valjude kitarride ja otsekoheste tekstidega.
Kurt Cobaini sõber Kathleen Hanna kirjutas kord naljaga seinale „Kurt smells like Teen Spirit”, pidades silmas Cobaini tollase tüdruksõbra deodoranti. Cobain tõlgendas fraasi aga teisiti ning sellest sai Nirvana kõige kuulsama loo pealkiri.
Nirvana karjäär jäi väga lühikeseks. Bändi kõige mõjukam periood kestis vaid mõne aasta, kuni Kurt Cobaini surmani 1994. aastal. Nirvana puhul ei ole keskne traagika romantiseerimine, vaid see, kuidas nende muusika väljendas ühe põlvkonna võõrandumist, ärevust ja vastuseisu peavoolu ootustele.
Isegi nii lühikese ajaga muutis Nirvana roki suunda. Nad sillutasid teed alternatiivroki laiemale populaarsusele ning mõjutasid artiste ja bände nagu Foo Fighters, Green Day, Radiohead ja paljud teised.
Stevie Nicks
Stevie Nicks kuulub roki ajalukku nii sooloartistina kui ka Fleetwood Maci ühe kõige äratuntavama häälena. Tema loomingus kohtuvad folk rock, soft rock, pop ja müstilisem lavaline kuvand, mis muutis ta 1970. ja 1980. aastatel üheks rokkmuusika eripärasemaks naisartistiks.
Nicksi hääl, tekstid ja esinemisstiil lõid omaette maailma, kus olid olulised unenäolisus, isiklikud lood, tugevad emotsioonid ja veidi nõiduslik esteetika. See eristas teda paljudest teistest sama ajastu artistidest ning aitas kujundada kuvandit, mida seostatakse temaga tänaseni.
Fleetwood Maci koosseisus osales Stevie Nicks mitme rokkmuusika klassikasse kuuluva loo sünnis. „Rhiannon”, „Dreams”, „Landslide”, „The Chain” ja „Gypsy” on head näited sellest, kuidas tema hääl ja laululooming sobitusid bändi kihilise kõlaga. Soolokarjääris tõusis eriti tuntuks „Edge of Seventeen”, mis kinnistas Nicksi ka iseseisva rokkartistina.
Stevie Nicksi mõju seisneb eelkõige selles, et ta tõi rokkmuusikasse väga selge isikliku ja poeetilise hääle. Ta näitas, et rokk ei pea alati olema lärmakas või agressiivne, et mõjuda tugevalt. Vahel piisab kordumatust häälest, hästi tabatud meeleolust ja lavalisest kohalolust, mis jääb kuulajale meelde aastakümneteks.
The Runaways
The Runaways oli üks esimesi ainult naistest koosnevaid punk- ja hard rock’i ansambleid, kes jõudis 1970. aastatel rahvusvahelise tähelepanuni. Bändi lugu on oluline ka seetõttu, et selle liikmetest kasvas välja mitu hilisemat rokinime, kõige tuntumalt Joan Jett, kellest sai üks äratuntavamaid naisartiste roki ajaloos.
The Runaways murdis oma aja ootusi väga otseselt. Rokkmuusika oli 1970. aastatel tugevalt meeste domineeritud maailm, kus agressiivset lavalist hoiakut, valje kitarre ja mässulist imagot seostati enamasti meesartistidega. The Runaways näitas, et noored naised võivad samas ruumis kõlada sama jõuliselt, teravalt ja kompromissitult.
Bändi kommertsedu jäi mõne kaasaegsega võrreldes tagasihoidlikumaks, kuid nende mõju oli suurem kui müüginumbrid. Nad aitasid avada teed hilisematele naisrokkaritele, punkartistidele ja riot grrrl’i liikumisele, kus naised said rokkmuusikas rääkida oma vihast, iseseisvusest ja kogemustest ilma neid pehmendamata. The Runawaysi pärand elab edasi ka Joan Jetti hilisemas karjääris koos ansambliga Joan Jett & the Blackhearts.
The Runawaysi lugu on jõudnud ka filmilinale: 2010. aasta film „The Runaways” tutvustab bändi tõusu, sisepingeid ja 1970. aastate rokkmaailma noore naisartisti vaatenurgast. Roki ajaloos on nende koht oluline just seetõttu, et nad ei sobitunud olemasolevasse vormi, vaid aitasid seda muuta.
The Rolling Stones
The Rolling Stones on rokkmuusika ajaloos peaaegu vältimatu nimi. Kui rääkida klassikalise roki kõige mõjukamatest bändidest, siis Mick Jaggeri, Keith Richardsi, Ronnie Woodi ja Charlie Wattsi loominguline pärand on üks püsivamaid. Ansambel tõusis esile 1960. aastatel ning kujundas endale kiiresti kuvandi, mis oli The Beatlesi kõrval teravam, bluusilikum ja mässulisem.
Bändi tugevus on alati seisnenud rütmis, lavalises hoiakus ja bluusist lähtunud roki energias. The Rolling Stones ei kõlanud kunagi liialt puhtalt. Nende muusikas oli teadlikult säilitatud karedust, mis tegi lood nagu „Satisfaction”, „Paint It Black”, „Jumpin’ Jack Flash” ja „Gimme Shelter” äratuntavaks. See kõla mõjutas hilisemat hard rock’i, garaažirokki ja roki lavalist imagot laiemalt.
The Rolling Stonesi puhul on tähelepanuväärne ka nende pikaealisus. Paljud 1960. aastate bändid jäid oma ajastu sümboliteks, kuid Stones jätkas tegutsemist aastakümneid, muutes oma kõla vastavalt ajale, kuid hoides alles põhituuma: rütm, kitarrid, bluusilik energia ja Jaggeri lavaline kohalolu.
Nende mõju ei piirdu ainult muusikaga. The Rolling Stones aitas kujundada ettekujutust rokkbändist kui elustiilist, lavajõust ja kultuurilisest hoiakust. Kui The Beatles näitas, kui kaugele võib rokk stuudios areneda, siis The Rolling Stones kehastas pikalt seda, kui võimas võib olla rokk laval.
Nüüdisaegsed rokkartistid, kellel tasub silm peal hoida
Kuigi rokk ei domineeri edetabeleid samamoodi nagu mõnel varasemal kümnendil, ei ole žanr kuhugi kadunud. Pigem on see muutunud mitmekesisemaks: osa artiste hoiab elus klassikalise roki ja hard rock’i kõla, teised liiguvad alternatiivroki, post-punk’i, indie rock’i, metali või popiga piirneva roki suunas.
Kui soovid pärast roki klassikuid kuulata ka uuemaid nimesid, tasub alustada näiteks neist artistidest ja bändidest:
- Foo Fighters
- The Black Keys
- Muse
- The Killers
- Greta Van Fleet
- Royal Blood
- The Struts
- Fontaines D.C.
- IDLES
- Wet Leg
- Sam Fender
- Wolf Alice
- Yungblud
- Amyl and the Sniffers
- Turnstile
Roki suurim tugevus ongi võime muutuda. The Beatlesi stuudiokatsetustest ja The Rolling Stonesi bluusilikust energiast kuni Nirvana toore grunge’i ja tänapäeva alternatiivroki segavormideni on see žanr korduvalt leidnud uue keele.
Kokkuvõte AI abil:
Kas artikkel meeldis? Jäta hinnang
Laadin...
