1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses muutus populaarmuusika järjest rahvusvahelisemaks ning artistidel avanes senisest rohkem võimalusi jõuda kuulajateni teisel pool ookeani. Selle tulemusel kerkis esile uus põlvkond rahvusvahelisi rokkstaare ning rokkmuusikast sai üks kümnendi olulisemaid kultuurilisi jõude.
60ndate rokkbändid kinkisid maailmale hulga ajatuteks saanud hitte, mida kuulatakse siiani. Vaatame lähemalt 15 ansamblit, kes aitasid kujundada 1960. aastate kõlapilti ja roki edasist arengut.
| Bänd | Tuntuim album | Ilmumisaasta |
|---|---|---|
| The Beatles | Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band | 1967 |
| The Rolling Stones | Let It Bleed | 1969 |
| The Beach Boys | Pet Sounds | 1966 |
| The Doors | The Doors | 1967 |
| The Who | Tommy | 1969 |
| Cream | Disraeli Gears | 1967 |
| The Byrds | Mr. Tambourine Man | 1965 |
| The Kinks | The Kinks Are the Village Green Preservation Society | 1968 |
| Grateful Dead | Live/Dead | 1969 |
| Jefferson Airplane | Surrealistic Pillow | 1967 |
| The Yardbirds | Roger the Engineer | 1966 |
| Creedence Clearwater Revival | Green River | 1969 |
| Simon & Garfunkel | Bookends | 1968 |
| The Jimi Hendrix Experience | Electric Ladyland | 1968 |
| Sly and the Family Stone | Stand! | 1969 |
The Beatles
John Lennon, Paul McCartney, George Harrison, Ringo Starr
1960 (Liverpool, Inglismaa)
Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band (1967)
„Tomorrow Never Knows“, „A Day in the Life“, „Hey Jude“, „Strawberry Fields Forever“, „Something“
1960. aastate rokkmuusikast rääkides on võimatu mööda vaadata The Beatlesist. Liverpoolist pärit ansambel murdis Ameerika Ühendriikides laiema publiku ette 1964. aastal saates The Ed Sullivan Show. Nende esinemine hoogustas beatlemania't ja muutis The Beatlesi üheks Briti invasiooni keskseks nimeks.
Albumit Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band peetakse üheks rokkmuusika mõjukamaks albumiks ning seda on maailmas müüdud kümneid miljoneid eksemplare. The Beatles jõudis USA singlitabeli esikohale 20 looga ning nende looming aitas muuta nii rokkmuusika kõlapilti kui ka seda, kuidas albumeid stuudios loodi ja tervikuna käsitleti. Ansambel kuulub tänini maailma edukaimate muusikakollektiivide hulka.
The Beatlesi 1960. aastate tipphetkede hulka kuuluvad 1965. aasta kontsert New Yorgi Shea staadionil ning nende viimane avalik live-esinemine 1969. aastal Londonis Apple Corpsi hoone katusel.
The Rolling Stones
Mick Jagger, Keith Richards, Brian Jones, Bill Wyman, Charlie Watts, Mick Taylor
1962 (London, Inglismaa)
Let It Bleed (1969)
„(I Can't Get No) Satisfaction“, „Get Off of My Cloud“, „Paint It Black“, „Sympathy for the Devil“, „Gimme Shelter“
The Rolling Stones tõi rokkmuusikasse toorema ja tugevamalt bluusist mõjutatud kõla. Ka nemad kuulusid Briti invasiooni kesksete nimede hulka ning saavutasid USA-s suure läbimurde 1965. aasta singliga „(I Can't Get No) Satisfaction“. 1969. aastal ilmunud album Let It Bleed, millel kõlab muu hulgas „Gimme Shelter“, kujunes üheks nende olulisemaks plaadiks ja müüs maailmas üle 10 miljoni eksemplari.
Kui nende sageli konkurendina kujutatud The Beatles esines 1960. aastate alguses ülikondades ja hoolitsetud välimusega, siis The Rolling Stones kujundas endast teadlikult karmima, mässulisema ja ettearvamatuma kuvandi. Seda hoiakut väljendasid nii bändi välimus ja laulusõnad kui ka bluusilikult jõuline kõlapilt.
Ansamblist sai üks 1960. aastate mässumeelse roki sümboleid.
Kümnendi lõpuks oli The Rolling Stones saavutanud rahvusvahelise superstaaristaatuse ning nende 1969. aasta esinemine kurikuulsal Altamont Free Concertil jäi üheks ajastu enim kõneainet pakkunud rokkmuusika sündmuseks.
The Beach Boys
Carl Wilson, Brian Wilson, Dennis Wilson, Mike Love, Al Jardine, Bruce Johnston
1961 (Hawthorne, California)
Pet Sounds (1966)
„Good Vibrations“, „Surf’s Up“, „Wouldn’t It Be Nice“, „Surfin’ U.S.A.“, „Fun, Fun, Fun“
The Beach Boys kujundas välja äratuntava Ameerika rokkmuusika kõla, milles ühinesid mitmehäälsed vokaalharmooniad ja California surfikultuur. Alguses kandis ansambel nime The Pendletones, mis viitas populaarsetele Pendletoni särkidele. Oma praeguse nime sai bänd sisuliselt ootamatult, kui esimene plaadifirma avaldas nende debüütsingli juba nime The Beach Boys all.
Suurem läbimurre saabus 1963. aastal looga „Surfin’ U.S.A.“, kuid just 1966. aasta albumist Pet Sounds kujunes üks bändi kõige mõjukamaid teoseid. Samal aastal ilmunud „Good Vibrations“ jõudis edetabelite tippu ning aitas kinnistada The Beach Boysi positsiooni 1960. aastate ühe olulisema ansamblina.
Bändi suurim populaarsus jäi kümnendi esimesse ja keskossa ning 1960. aastate lõpus nende kommertsedu mõnevõrra rauges. 1970. aastatel kasvas huvi The Beach Boysi loomingu vastu aga taas.
The Doors
Jim Morrison, Ray Manzarek, Robby Krieger, John Densmore
1965 (Los Angeles, California)
The Doors (1967)
„Light My Fire“, „Break on Through (To the Other Side)“, „Riders on the Storm“, „Hello, I Love You“, „Love Me Two Times“
The Doors eristus 1960. aastate rokimaastikul tumedate ja poeetiliste laulusõnade ning bluusist mõjutatud psühhedeelse kõlaga. Karismaatilise Jim Morrisoni juhitud ansambel saavutas laialdase tuntuse looga „Light My Fire“, mis pärines nende 1967. aastal ilmunud omanimeliselt debüütalbumilt.
Bändi kontserdid said tuntuks intensiivse ja ettearvamatu õhkkonna poolest ning Morrisoni lavapersoon lisas The Doorsile salapära. Ansambel seostus tihedalt 1960. aastate vastukultuuriga ning hilisem album L.A. Woman kujunes üheks nende hinnatumaks teoseks.
The Doorsi loomingut mõjutasid muu hulgas meditatsioon, müstika ja esoteerika, mis olid tollases kultuuriruumis laialt levinud. Ka bändi nimi peegeldab seda huvi: see viitab Aldous Huxley teosele „The Doors of Perception“, mille pealkiri käsitleb inimese tajupiiride avardamist.
The Doorsi mõju ulatub kaugele väljapoole 1960. aastaid ning ansamblit peetakse tänini üheks rokkmuusika ajaloo oluliseks nimeks.
The Who
Roger Daltrey, Pete Townshend, John Entwistle, Doug Sandom, Keith Moon
1964 (London, Inglismaa)
Tommy (1969)
„My Generation“, „Substitute“, „I Can See for Miles“, „I Can’t Explain“, „Pictures of Lily“
The Who kuulus hard rock’i ja rokkooperi teerajajate hulka. Ansambli üheks varaseks tunnuslooks kujunes „My Generation“ ning 1969. aastal ilmunud Tommy aitas populariseerida tervikliku narratiiviga rokkalbumeid.
Bänd sai tuntuks ka plahvatuslike kontsertide poolest. Pete Townshendi iseloomulik „tuuleveski“ kitarrimäng ja Keith Mooni pöörane trummistiil kujunesid The Who lavalise identiteedi lahutamatuks osaks. Suureks verstapostiks sai nende esinemine 1969. aasta Woodstocki festivalil, mis tõi ansambli veelgi laiema rahvusvahelise publiku ette.
The Who kontsertidel lõhuti sageli instrumente ning Townshendi kitarripurustamisest sai üks rokkmuusika ajaloo tuntumaid lavalisi võtteid. Hiljem võtsid sarnaseid elemente üle paljud teisedki rokkartistid.
Cream
Jack Bruce, Eric Clapton, Ginger Baker
1966 (London, Inglismaa)
Disraeli Gears (1967)
„Sunshine of Your Love“, „White Room“, „Badge“, „I Feel Free“, „Strange Brew“
Cream oli üks rokkmuusika esimesi niinimetatud supergruppe. Eric Clapton, Jack Bruce ja Ginger Baker olid kõik juba enne ansambli loomist tunnustatud muusikud. Nende bluusist mõjutatud mängustiilist sündisid sellised hitid nagu „Sunshine of Your Love“ ning albumist Disraeli Gears kujunes psühhedeelse bluusroki üks olulisemaid teoseid.
Creami tugevuseks oli improvisatsioon. Kontsertidel võisid lood areneda pikkadeks vabavormilisteks jämmideks, kus igal muusikul oli ruumi oma oskusi näidata. Selline lähenemine aitas muuta improvisatsioonilised jämmid rokk-kontsertidel üha tavalisemaks.
Ansambli eluiga jäi siiski lühikeseks. Bruce’i ja Bakeri keerulised suhted, intensiivne tuuritamine ja bändisisene pinge viisid selleni, et Cream läks 1968. aastal laiali. Vaid mõne tegevusaastaga jõudsid nad siiski avaldada muusikat, mille mõju on hard rock’is ja bluusrokis tunda tänini.
The Byrds
Roger McGuinn, Gene Clark, David Crosby, Michael Clarke, Chris Hillman, Gene Parsons, Skip Battin
1964 (Los Angeles, California)
Mr. Tambourine Man (1965)
„Mr. Tambourine Man“, „Turn! Turn! Turn! (To Everything There Is a Season)“, „All I Really Want to Do“, „The Bells of Rhymney“, „I’ll Feel a Whole Lot Better“
The Byrds mängis olulist rolli roki ühendamisel folgi, psühhedeelia ja kantrimuusikaga. Ansamblit peetakse üheks folkroki kujunemise keskseks nimeks ning nende kõla avaldas muljet ka teistele tolle aja muusikutele, nende seas George Harrisonile ja Jimi Hendrixile.
Bändi äratuntava kõlapildi keskmes oli Roger McGuinni 12-keelne Rickenbackeri kitarr. Selle helisev ja kirkalt kõlav toon mõjutas nii The Byrdsi kaasaegseid kui ka hilisemaid muusikuid.
Nende Bob Dylani loo „Mr. Tambourine Man“ töötlusest sai USA edetabeli esikohahitt ning „Turn! Turn! Turn!“ kuulub 1960. aastate tuntumate folkroki lugude hulka. Albumiga Sweetheart of the Rodeo liikus ansambel omakorda jõuliselt kantriroki suunas ning aitas ka selle žanri arengule hoogu anda.
The Kinks
Ray Davies, Dave Davies, Pete Quaife, Mick Avory, John Dalton, John Gosling
1963 (London, Inglismaa)
The Kinks Are the Village Green Preservation Society (1968)
„You Really Got Me“, „All Day and All of the Night“, „Death of a Clown“, „Waterloo Sunset“, „Village Green Preservation Society“
The Kinks leidis 1960. aastate rokis oma niši jõulise ja toore kitarrikõlaga. Suur läbimurre saabus looga „You Really Got Me“, mille moonutatud kitarririff avaldas märgatavat mõju hilisemale hard rock’ile. Selle kõla jälgi võib kuulda ka pungis, grunge’is ja 90ndate rokkmuusikas.
Ansamblit eristasid teistest Briti bändidest Ray Daviese vaimukad ja tähelepanelikud laulusõnad. Klassikuteks kujunesid muu hulgas „Waterloo Sunset“ ja hiljem ilmunud „Lola“. India-reisil saadud muljed mõjutasid lugu „See My Friends“, mille kõlas on selgelt kuulda India muusika mõjutusi.
1968. aastal ilmunud The Kinks Are the Village Green Preservation Society ei saavutanud esialgu kuigi suurt müügiedu. Album ilmus samal päeval The Beatlesi White Albumiga ning jäi toona suuresti selle varju. Järgmistel kümnenditel hakati plaati aga järjest enam ümber hindama ning 1990. ja 2000. aastatel kasvas huvi selle vastu märgatavalt.
Grateful Dead
Jerry Garcia, Bob Weir, Phil Lesh, Bill Kreutzmann, Ron „Pigpen“ McKernan, Mickey Hart
1965 (Palo Alto, California)
Live/Dead (1969)
„St. Stephen“, „The Golden Road (To Unlimited Devotion)“, „New Potato Caboose“, „Good Morning Little Schoolgirl“, „Viola Lee Blues“
Grateful Deadist kujunes kultuuriline nähtus, kuigi nende edu ei toetunud tavapärastele pophittidele. Ansambel sai kuulsaks pikkade improvisatsiooniliste kontsertide ja erakordselt lojaalse fännibaasi poolest, kelle liikmeid hakati kutsuma Deadheadideks.
Nende muusikat on keeruline ühe žanriga kokku võtta. Grateful Deadi loomingus põimusid psühhedeelne rokk, bluus, džäss, folk, kantri, bluegrass, rock’n’roll, gospel, reggae ja erinevad maailmamuusika mõjutused.
1967. aasta omanimeline debüütalbum pani aluse nende edasisele karjäärile, kuid eriti hästi jäädvustas bändi improvisatsioonilist olemust 1969. aastal ilmunud kontsertalbum Live/Dead. Grateful Dead jätkas edukalt ka 1970. aastatel, arendades edasi 1960. aastatel kujunenud kontserdikultuuri ja muusikalist lähenemist.
Jefferson Airplane
Paul Kantner, Marty Balin, Jorma Kaukonen, Jack Casady, Grace Slick, Spencer Dryden
1965 (San Francisco, California)
Surrealistic Pillow (1967)
„Somebody to Love“, „Today“, „White Rabbit“, „The Ballad of You & Me & Pooneil“, „Watch Her Ride“
Tärkavast folkroki liikumisest innustunud Marty Balin hakkas 1960. aastate keskel otsima muusikuid, kellega esineda oma vastavatud San Francisco klubis The Matrix. Nii kujunes välja Jefferson Airplane, kelle varases loomingus põimusid folk, bluus ja rock’n’roll.
Aja jooksul muutus ansambli muusika järjest psühhedeelsemaks ning Jefferson Airplane’ist sai üks San Francisco psühhedeelse ja acid rock’i keskseid esindajaid. Albumilt Surrealistic Pillow pärinevad „Somebody to Love“ ja „White Rabbit“ kujunesid 1960. aastate vastukultuuri sümboolseteks lugudeks.
Bänd esines nii Monterey Pop Festivalil kui ka Woodstockil, kahel kümnendi olulisemal muusikafestivalil. Jefferson Airplane’i psühhedeelne kõlapilt ja eksperimentaalne lähenemine jätsid jälje mitmele hilisemale rokipõlvkonnale, sh 2000ndate rokkbändidele.
The Yardbirds
Eric Clapton, Jeff Beck, Jimmy Page, Keith Relf, Jim McCarty, Chris Dreja, Paul Samwell-Smith
1963 (London, Inglismaa)
Roger the Engineer (1966)
„For Your Love“, „Shapes of Things“, „Heart Full of Soul“, „Happenings Ten Years Time Ago“, „Over Under Sideways Down“
The Yardbirdsist sai hüppelaud koguni kolmele rokkmuusika ajaloo kuulsaimale kitarristile: Eric Claptonile, Jeff Beckile ja Jimmy Page’ile. Bändi bluusist mõjutatud kõlast sündisid sellised hitid nagu „For Your Love“ ja „Heart Full of Soul“. Pärast ansambli lagunemist 1968. aastal jätkas Jimmy Page raskema roki suunas ning tema järgmiseks suureks projektiks sai Led Zeppelin.
The Yardbirds katsetas aktiivselt erinevate stiilide ja helidega. Nende loomingus leidus poppi, psühhedeeliat ja hard rock’i, samuti mõjutusi Lähis-Ida muusikast, gregooriuse laulust ja Aafrika rütmidest. Jeff Beck eksperimenteeris kitarriefektide ja moonutustega, otsides pidevalt uusi kõlavõimalusi.
Bändi kontsertidel kujunes välja ka neile omane niinimetatud rave-up, kus loo tempo ja intensiivsus lühikeseks ajaks järsult kasvasid. Sellised eksperimendid aitasid laiendada tolleaegse rokkmuusika väljendusvahendeid ning mõjutasid hiljem nii progressiivse roki kui ka pungi arengut.
Creedence Clearwater Revival
Doug Clifford, Stu Cook, John Fogerty, Tom Fogerty
1959 / 1967 (El Cerrito, California)
Green River (1969)
„Fortunate Son“, „Proud Mary“, „Bad Moon Rising“, „Who’ll Stop the Rain“, „Born on the Bayou“
Ansambel sai alguse juba 1959. aastal nime The Blue Velvets all ning tegutses hiljem ka The Golliwogsi nimega. Creedence Clearwater Revival ehk CCR kujunes välja 1960. aastate teisel poolel ning tõi rokkmuusikasse Ameerika lõunaosariikide muusikast inspireeritud maalähedase kõla.
Bändi edu kandus edasi ka 70ndate rokkmuusikasse, kuid suure läbimurde alus pandi juba 1960. aastate lõpus: „Proud Mary“ ja „Bad Moon Rising“ said suurteks hittideks ning album Green River tõusis USA albumitabeli esikohale. CCR-ist kujunes lühikese ajaga üks kümnendi edukamaid Ameerika rokkbände.
Nende niinimetatud swamp rock’i kõlas segunesid bluus, R&B, rockabilly ja Americana. Ka laulusõnad eristasid CCR-i paljudest teistest tolle aja bändidest: romantika asemel käsitleti sageli ühiskonda, sõda ja poliitilisi pingeid. „Fortunate Son“ on üks tuntumaid näiteid ning 2013. aastal lisati lugu USA Kongressi raamatukogu National Recording Registry kogusse kultuurilise ja ajaloolise tähtsuse tõttu.
Simon & Garfunkel
Paul Simon, Art Garfunkel
1963 (Queens, New York)
Bookends (1968)
„The Sound of Silence“, „America“, „Mrs. Robinson“, „Homeward Bound“, „Old Friends“
Kuigi Simon & Garfunkeli looming kaldus sageli rohkem folgi kui roki poole, avaldasid nende vokaalharmooniad ja poeetilised laulusõnad 1960. aastate populaarmuusikale suurt mõju. Paul Simon ja Art Garfunkel tundsid teineteist juba kooliajast ning õppisid koos laulma 1950. aastatel doo-wop’i ansamblis.
Pärast mitut lahkuminekut ja taasühinemist saabus suurem läbimurre 1965. aastal, kui „The Sound of Silence“ hakkas USA idaranniku raadiojaamades populaarsust koguma. Edu võimaldas duol salvestada uusi albumeid ning jõuda järjest laiema publikuni.
„The Sound of Silence“ ja „Bridge Over Troubled Water“ kuuluvad nende kõige tuntumate lugude hulka ning Simon & Garfunkeli loomingust sai oluline osa oma ajastu kultuurilisest taustast. Huvi duo muusika vastu kasvas taas ka 80ndate rokkmuusikamaastikul.
The Jimi Hendrix Experience
Jimi Hendrix, Noel Redding, Mitch Mitchell
1966 (London, Inglismaa)
Electric Ladyland (1968)
„Little Wing“, „All Along the Watchtower“, „Purple Haze“, „Voodoo Child (Slight Return)“, „Castles Made of Sand“
Jimi Hendrixi juhitud The Jimi Hendrix Experience tõusis kiiresti tähelepanu keskmesse 1967. aastal ilmunud debüütalbumiga Are You Experienced. Plaadilt pärinevad muu hulgas „Purple Haze“ ja „Foxey Lady“, millest said kiiresti Hendrixi tuntumate lugude hulka kuuluvad palad.
1969. aasta Woodstocki festivalil esitas Hendrix oma kuulsaks saanud versiooni USA hümnist „The Star-Spangled Banner“. The Jimi Hendrix Experience’i viimane stuudioalbum Electric Ladyland jõudis USA albumitabeli esikohale ning seda peetakse üheks psühhedeelse roki olulisemaks albumiks.
Seattle’ist pärit Hendrix hakkas kitarri mängima teismeeas ning arendas kiiresti välja väga omanäolise tehnika ja lavalise stiili. Londonisse kolides alustas ta koostööd mänedžeri ja produtsendi Chas Chandleriga ning peagi moodustatigi The Jimi Hendrix Experience.
Hendrixi karjäär oli küll lühike, kuid erakordselt mõjukas. Are You Experienced ühendas bluusi, R&B-d, psühhedeeliat ja eksperimentaalseid stuudiovõtteid, sealhulgas tagurpidi salvestatud helisid ning ebatavalisi helimaastikke.
Sly and the Family Stone
Sly Stone, Freddie Stone, Rose Stone, Cynthia Robinson, Greg Errico, Jerry Martini, Larry Graham, Vaetta Stewart, Mary McCreary, Elva Mouton
1966 (San Francisco, California)
Stand! (1969)
„Dance to the Music“, „Thank You (Falettinme Be Mice Elf Agin)“, „Everyday People“, „I Want to Take You Higher“, „Hot Fun in the Summertime“
Sly and the Family Stone aitas 1960. aastate lõpus kujundada funki ja psühhedeelse souli arengut. Ansambli loomingus segunesid rokk, Motowni mõjutustega soul, funk ja R&B ning laiem tuntus saabus 1968. aastal looga „Dance to the Music“.
Bänd paistis oma aja muusikamaastikul silma ka koosseisu poolest, sest sinna kuulus eri rassilise taustaga nii mees- kui ka naismuusikuid. See sobitus hästi ansambli loomingus sageli kõlanud ühtsuse ja võrdsuse teemadega.
1969. aastal ilmunud Stand! saavutas suure müügiedu ning sisaldas muu hulgas lugusid „Everyday People“ ja „I Want to Take You Higher“. Sama aasta Woodstocki esinemine kinnistas Sly and the Family Stone’i mainet ühe kümnendi silmapaistvama live-bändina ning nende mõju ulatus nii rokki, soul’i kui ka hilisemasse funkmuusikasse.
Need ansamblid ei täitnud 1960. aastatel üksnes edetabeleid. Nad katsetasid uute stuudiovõtete ja pillikõladega, ühendasid rokki teiste žanridega ning muutsid arusaama sellest, milline võib olla nii album kui ka kontsert. Paljud nende lood, albumid ja muusikalised ideed mõjutavad rokkmuusikat tänapäevani.
Kokkuvõte AI abil:
Kas artikkel meeldis? Jäta hinnang
Laadin...
