Rokkmuusika on aastakümnete jooksul teinud läbi suuri muutusi. Bluusist, rhythm and blues'ist, kantrist, gospelist ja teistest varasematest muusikastiilidest mõjutatud rock'n'roll arenes järk-järgult jõulisema kõlaga rokkmuusikaks, mis omakorda hargnes arvukateks alamžanriteks.
Roki populaarsusele ja arengule on kaasa aidanud sadu ansambleid ning kõiki neid pole võimalik ühes artiklis käsitleda. Anname subjektiivse ülevaate 30 rokkbändist, mis mõjutasid žanri arengut 1960. aastatest 2000. aastateni.
| Bänd | Tegutsemisaastad | Žanr | Esiletõstetud album |
|---|---|---|---|
| The Beatles | 1960–1970 | rokk, poprokk, psühhedeelne rokk | The Beatles (The White Album) (1968) |
| The Rolling Stones | 1962–tänapäevani | rokk, bluusrokk | Hot Rocks 1964–1971 (kogumik, 1971) |
| Led Zeppelin | 1968–1980 | hard rock, bluusrokk, heavy metal | Led Zeppelin IV (1971) |
| Pink Floyd | 1965–1995, 2005, 2013–2014, 2022 | progressiivne rokk, psühhedeelne rokk | The Dark Side of the Moon (1973) |
| The Jimi Hendrix Experience | 1966–1969, 1970 | psühhedeelne rokk, hard rock, bluusrokk | Are You Experienced (1967) |
| Black Sabbath | 1968–2006, 2011–2017, 2025 | heavy metal, hard rock | Paranoid (1970) |
| The Who | 1964–1983, 1989, 1996–tänapäevani | rokk, hard rock, mod rock | Who's Next (1971) |
| Eagles | 1971–1980, 1994–2016, 2017–tänapäevani | rokk, kantrirokk, soft rock | Their Greatest Hits (1971–1975) (1976) |
| Queen | 1970–tänapäevani | rokk, hard rock, progressiivne rokk | Greatest Hits (1981) |
| AC/DC | 1973–tänapäevani | hard rock, heavy metal | Back in Black (1980) |
| Ramones | 1974–1996 | punkrokk | Ramones (1976) |
| Sex Pistols | 1975–1978, 1996, 2002–2003, 2007–2008 | punkrokk | Never Mind the Bollocks, Here's the Sex Pistols (1977) |
| Van Halen | 1972–2020 | hard rock, heavy metal | 1984 (1984) |
| Metallica | 1981–tänapäevani | heavy metal, thrash metal | Metallica (The Black Album) (1991) |
| Guns N' Roses | 1985–tänapäevani | hard rock, heavy metal | Appetite for Destruction (1987) |
| Nirvana | 1987–1994 | grunge, alternatiivrokk | Nevermind (1991) |
| Pearl Jam | 1990–tänapäevani | grunge, alternatiivrokk | Ten (1991) |
| Radiohead | 1985–tänapäevani | alternatiivrokk, art rock, eksperimentaalrokk | OK Computer (1997) |
| Foo Fighters | 1994–tänapäevani | alternatiivrokk, post-grunge | The Colour and the Shape (1997) |
| Green Day | 1987–tänapäevani | punkrokk, poppunk, alternatiivrokk | Dookie (1994) |
| Linkin Park | 1996–2017, 2024–tänapäevani | nu metal, alternatiivrokk, räpprokk | Hybrid Theory (2000) |
| The White Stripes | 1997–2011 | garaažirokk, bluusrokk, alternatiivrokk | Elephant (2003) |
| The Strokes | 1998–tänapäevani | garaažirokk, indirokk | Is This It (2001) |
| Muse | 1994–tänapäevani | alternatiivrokk, progressiivne rokk, space rock | Black Holes and Revelations (2006) |
| Arcade Fire | 2001–tänapäevani | indirokk, art rock, barokkpop | The Suburbs (2010) |
| My Chemical Romance | 2001–2013, 2019–tänapäevani | emo, alternatiivrokk, poppunk | The Black Parade (2006) |
| The Killers | 2001–tänapäevani | alternatiivrokk, indirokk, new wave | Hot Fuss (2004) |
| Coldplay | 1996–tänapäevani | alternatiivrokk, poprokk | A Rush of Blood to the Head (2002) |
| Kings of Leon | 1999–tänapäevani | alternatiivrokk, southern rock | Only by the Night (2008) |
| U2 | 1976–tänapäevani | rokk, alternatiivrokk, post-punk | The Joshua Tree (1987) |
Rokkmuusika areng 1960. aastatest 2000. aastate lõpuni
1970. aastad olid rokkmuusika arengus eriti viljakas periood. Sel kümnendil saavutasid suure populaarsuse näiteks hard rock ja heavy metal, arenes jõudsalt progressiivne rokk ning kümnendi teisel poolel tõusis esile punkrokk. Samas tõi iga järgnev aastakümme rokki uusi mõjutusi, artiste ja kõlapilte, mis avardasid žanri piire ning andsid järgmistele muusikutele võimaluse neid veelgi kaugemale nihutada.
Rock'n'rolli Kuulsuste Hall (Rock & Roll Hall of Fame) seostab näiteks heavy metal'i laiemat esiletõusu 1970. aastate algusega, punkroki läbimurret 1970. aastate keskpaigaga ja grunge'i tõusu eeskätt 1980. aastate lõpu ning 1990. aastate algusega.
Aastate jooksul on rokk hargnenud paljudeks alamžanriteks, sealhulgas:
- klassikaline rokk
- hard rock
- punkrokk
- progressiivne rokk (prog rock)
- alternatiivrokk (alt rock)
- grunge
- heavy metal
- bluusrokk
- indie-rokk
- psühhedeelne rokk
- garage rock
- glämmrokk
Selles artiklis vaatleme mõningaid artiste ja ansambleid, kes aitasid neid muusikasuundi kujundada ning lõid omakorda pinnase järgmistele põlvkondadele, et roki kõla edasi arendada.
1. The Beatles
John Lennon, Paul McCartney, George Harrison, Ringo Starr, Stuart Sutcliffe, Pete Best
„Hey Jude“ (1968), „Let It Be“ (1970), „A Day in the Life“ (1967), „Yesterday“ (1965), „Come Together“ (1969)
1960. aastal Liverpoolis alguse saanud The Beatlesist kujunes üks rokkmuusika mõjukamaid ja kommertsedukamaid ansambleid. Nende album Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band (1967) paistis silma uuendusliku stuudiokasutuse ja loomingulise lähenemise poolest ning aitas avardada arusaama sellest, milline võib üks rokkalbum olla. Sellele järgnesid tänaseks klassikaks kujunenud The Beatles, mida tuntakse ka White Albumi nime all (1968), ning Abbey Road (1969).
1968. aastal ilmunud „Hey Jude” tõusis Suurbritannias kaheks ja USAs üheksaks nädalaks edetabeli esikohale ning seda on müüdud hinnanguliselt umbes kaheksa miljonit eksemplari.
RIAA mitmekordse plaatina staatusega albumit
2. The Rolling Stones
Mick Jagger, Keith Richards, Brian Jones, Ian Stewart, Bill Wyman, Charlie Watts, Ronnie Wood, Mick Taylor
„Paint It, Black“ (1966), „(I Can't Get No) Satisfaction“ (1965), „Gimme Shelter“ (1969), „Sympathy for the Devil“ (1968), „Angie“ (1973)
1962. aastal loodud The Rolling Stonesist kujunes üks klassikalise roki tuntumaid nimesid. Albumid Let It Bleed (1969), Exile on Main St. (1972) ja Some Girls (1978) aitasid kinnistada nende pikaajalist mõju rokkmuusikale. The Rolling Stones kuulub ka kõige tuntumate 60ndate rokkbändide hulka ning „(I Can't Get No) Satisfaction“ (1965) kujunes üheks nende tunnuslooks, mis tõi hästi esile bändi jõulise bluusrokiliku kõla.
3. Led Zeppelin
Robert Plant, Jimmy Page, John Paul Jones, John Bonham
„Stairway to Heaven“ (1971), „Whole Lotta Love“ (1969), „Black Dog“ (1971), „Kashmir“ (1975), „Immigrant Song“ (1970)
1968. aastal loodud Led Zeppelin paistis teiste tolleaegsete hard rock'i bändide seas silma bluusi, folgi ja raskema rokikõla ühendamisega. Ansambli neljas album Led Zeppelin IV (1971), millel ilmus ka „Stairway to Heaven“, kujunes nende loomingu üheks tuntumaks teoseks.
Robert Planti kõrge ja jõuline vokaal, Jimmy Page'i kitarririfid ning John Bonhami raskepärane trummimäng andsid bändile selgelt äratuntava kõla.
4. Pink Floyd
Syd Barrett, Roger Waters, Richard Wright, Nick Mason, David Gilmour
„Comfortably Numb“ (1979), „Wish You Were Here“ (1975), „Time“ (1973), „Money“ (1973), „Another Brick in the Wall, Part 2“ (1979)
1965. aastal loodud Pink Floyd aitas kujundada nii psühhedeelse kui ka progressiivse roki arengut. Ansambli The Dark Side of the Moon (1973) kujunes üheks kõigi aegade edukamaks rokkalbumiks ning bändi ametliku ajaloo järgi on seda müüdud maailmas umbes 45 miljonit eksemplari. Album ühendas eksperimentaalse helikeele tervikliku kontseptsiooniga ning käsitles muu hulgas aja, raha, töö ja surma teemasid.
Pink Floyd paistis paljude 70ndate rokkbändide seas silma just terviklike kontseptuaalsete albumite, pikkade kompositsioonide ja uuenduslike helilahendustega. Hilisemad teosed, nagu Wish You Were Here (1975) ja The Wall (1979), kinnistasid nende mõju progressiivsele rokile ning laiemalt kogu rokkmuusikale. Rock'n'rolli Kuulsuste Hall nimetab Pink Floydi nii psühhedeelse kui ka progressiivse roki üheks oluliseks kujundajaks.
5. Jimi Hendrix Experience
Jimi Hendrix, Noel Redding, Mitch Mitchell
„Purple Haze“ (1967), „All Along the Watchtower“ (1968), „Voodoo Child (Slight Return)“ (1968), „Little Wing“ (1967), „Hey Joe“ (1966)
Jimi Hendrix moodustas The Jimi Hendrix Experience’i 1966. aastal koos basskitarrist Noel Reddingi ja trummar Mitch Mitchelliga. Ansambli kolmas album Electric Ladyland (1968) näitas eriti selgelt Hendrixi uuenduslikku lähenemist nii elektrikitarri kõlale kui ka stuudiotehnikale.
Hendrix sai kiiresti tuntuks virtuoosse kitarrimängu ja efektse lavalise esinemisstiili poolest. Näiteks 1967. aasta Monterey festivalil mängis ta osa „Hey Joe“ soolost hammastega ning teise osa kitarr selja taga. „Purple Haze“ ja „Voodoo Child (Slight Return)“ näitavad hästi, miks tema mängustiili peetakse üheks rokkkitarri arengut enim mõjutanud nähtuseks.
6. Black Sabbath
Ozzy Osbourne, Tony Iommi, Geezer Butler, Bill Ward, Ronnie James Dio
„Paranoid“ (1970), „Iron Man“ (1970), „War Pigs“ (1970), „Children of the Grave“ (1971), „Heaven and Hell“ (1980)
1968. aastal Birminghamis loodud Black Sabbath ühendas Tony Iommi rasked kitarririfid, madalhäälestatud kitarri ja tumedad teemad kõlaks, mis aitas kujundada heavy metal'i selliseks, nagu seda tänapäeval tunneme. Ozzy Osbourne'i iseloomulik vokaal ja Geezer Butleri laulusõnad käsitlesid muu hulgas sõda, religiooni, ühiskondlikku rahulolematust ning õudusest ja okultismist inspireeritud teemasid.
1970. aastal ilmunud albumid Black Sabbath ja Paranoid aitasid panna aluse heavy metal'i kõlapildile ning bändi mõju ulatus kiiresti ka järgmiste muusikupõlvkondadeni.
7. The Who
Roger Daltrey, Pete Townshend, John Entwistle, Keith Moon, Kenney Jones, Zak Starkey
„Baba O’Riley“ (1971), „My Generation“ (1965), „Won’t Get Fooled Again“ (1971), „Behind Blue Eyes“ (1971), „Pinball Wizard“ (1969)
1964. aastal loodud The Who kujunes üheks oma ajastu mõjukamaks Briti rokkbändiks. Nende kontserdid said tuntuks plahvatusliku energia, lavalise ettearvamatuse ja Pete Townshendi kitarrilõhkumise poolest ning aitasid kujundada ettekujutust sellest, milline võib olla suurejooneline rokk-kontsert.
Nende 1969. aastal ilmunud hittalbum Tommy oli oluline verstapost nii bändi enda kui ka rokkmuusika ajaloos. The Who ametlik veebileht nimetab seda esimeseks albumiks, mida turundati selgelt rokkooperina, ning selle edu tõstis ansambli rahvusvahelisse tippu. Hiljem valmis Tommy põhjal 1975. aastal film ning 1993. aastal jõudis teos Broadwayle muusikalina.
8. The Eagles
Glenn Frey, Don Henley, Bernie Leadon, Randy Meisner, Joe Walsh, Timothy B. Schmit
„Hotel California“ (1976), „Take It Easy“ (1972), „Desperado“ (1973), „Lyin’ Eyes“ (1975), „Take It to the Limit“ (1975)
1971. aastal loodud The Eagles ühendas roki kantri, folgi ja teiste Ameerika muusikastiilide mõjutustega ning kujundas sellest äratuntava kantriroki kõla. Hotel California (1976) kujunes üheks nende edukamaks albumiks ja selle nimilugu bändi üheks tuntumaks lauluks.
Ansambli kogumik Their Greatest Hits (1971–1975) saavutas erakordse müügiedu. 2026. aasta jaanuaris sai sellest esimene album, mille RIAA tunnustas 40-kordse plaatinaga, mis tähendab enam kui 40 miljonit ühikut USA-s. RIAA arvestuse järgi on see jätkuvalt USA kõigi aegade enimmüüdud album.
9. Queen
Freddie Mercury, Brian May, Roger Taylor, John Deacon, Paul Rodgers, Adam Lambert
„Bohemian Rhapsody“ (1975), „We Will Rock You“ (1977), „Somebody to Love“ (1976), „Another One Bites the Dust“ (1980), „Don't Stop Me Now“ (1978)
1970. aastal loodud Queen sai tuntuks teatriliku esinemisstiili, mitmekülgse kõla ja Freddie Mercury erakordselt väljendusrikka vokaali poolest. Bänd ühendas oma loomingus muu hulgas hard rock'i, progressiivse roki, popi, ooperi ja isegi disko mõjutusi, säilitades samal ajal selgelt äratuntava käekirja. Rock'n'rolli Kuulsuste Hall tõstab esile just Queeni žanripiire ületavat lähenemist, kihilisi vokaalharmooniaid ja uuenduslikke salvestusvõtteid.
1975. aastal ilmunud A Night at the Opera tõi Queenile suure rahvusvahelise läbimurde ning sellelt albumilt pärineb ka „Bohemian Rhapsody“, mis püsis Ühendkuningriigi singliedetabeli tipus üheksa nädalat. Hilisemad lood, nagu „We Will Rock You“ ja „Another One Bites the Dust“, näitasid, kui erinevatesse suundadesse bänd oma kõla arendada suutis.
10. AC/DC
Malcolm Young, Angus Young, Dave Evans, Larry Van Kriedt, Colin Burgess, Bon Scott, Brian Johnson
„Highway to Hell“ (1979), „Back in Black“ (1980), „Thunderstruck“ (1990), „You Shook Me All Night Long“ (1980), „T.N.T.“ (1975)
1973. aastal Austraalias loodud AC/DC sai tuntuks jõuliste kitarririffide, lihtsa ja otsekohese hard rock'i kõla ning energiliste live-esinemiste poolest.
Pärast laulja Bon Scotti surma 1980. aastal liitus bändiga Brian Johnson ning samal aastal ilmus Back in Black. Albumilt pärinevad muu hulgas „You Shook Me All Night Long“ ja nimilugu „Back in Black“. Album on tänaseks üks kõigi aegade enimmüüdud rokkalbumeid ning selle USA müük on toonud sellele 27-kordse plaatinastaatuse.
11. Ramones
Joey Ramone, Johnny Ramone, Dee Dee Ramone, Tommy Ramone
„Blitzkrieg Bop“ (1976), „I Wanna Be Sedated“ (1978), „Rock ’n’ Roll High School“ (1979), „Sheena Is a Punk Rocker“ (1977), „Pet Sematary“ (1989)
1974. aastal New Yorgis loodud Ramones aitas punkroki kujunemisele tugeva aluse panna. Kiire tempo, lühikesed lood, lihtsad kitarrikäigud ja jõuline energia eristasid neid paljudest tolleaegsetest rokkbändidest. 1976. aastal ilmunud debüütalbum Ramones, mille avalugu oli „Blitzkrieg Bop“, koondas need omadused selgelt äratuntavaks stiiliks.
Ramones ei saavutanud oma tegutsemisajal teiste selle artikli suurimate nimedega võrreldavat kommertsedu, kuid nende mõju hilisematele punk- ja alternatiivroki bändidele oli märkimisväärne.
12. Sex Pistols
Johnny Rotten (John Lydon), Steve Jones, Glen Matlock, Paul Cook, Sid Vicious
„Anarchy in the U.K.“ (1976), „God Save the Queen“ (1977), „Holidays in the Sun“ (1977), „Pretty Vacant“ (1977), „No Feelings“ (1977)
1975. aastal Londonis loodud Sex Pistolsist kujunes kiiresti üks Briti punkliikumise keskseid bände. Nende provokatiivne hoiak, teravad laulusõnad ja vastandumine ühiskondlikele normidele aitasid kujundada 1970. aastate punkroki esteetikat ning avasid tee paljudele hilisematele bändidele.
1977. aastal ilmus nende ainus stuudioalbum Never Mind the Bollocks, Here’s the Sex Pistols, mis jõudis Ühendkuningriigi albumiedetabelis esikohale. Albumilt pärinevad muu hulgas „God Save the Queen“, „Pretty Vacant“ ja „Holidays in the Sun“. Kuigi bändi algne tegevusperiood jäi lühikeseks, oli nende mõju punkroki levikule ja hilisematele alternatiivmuusika artistidele märkimisväärne.
13. Van Halen
Eddie Van Halen, Alex Van Halen, David Lee Roth, Michael Anthony, Sammy Hagar, Wolfgang Van Halen
„Jump“ (1984), „Eruption“ (1978), „Panama“ (1984), „Hot for Teacher“ (1984), „Runnin’ with the Devil“ (1978)
1972. aastal loodud Van Halen aitas 1970. aastate lõpus ja 1980. aastatel kitarrikesksele hard rock'ile uue hoo anda. Eriti mõjukaks kujunes Eddie Van Haleni mängustiil, sealhulgas kahe käega tapping-tehnika, mida ta aitas laiale rokipublikule tuntuks teha.
Bändi omanimeline debüütalbum Van Halen ilmus 1978. aastal ning kuus aastat hiljem järgnes 1984, millel olid muu hulgas „Jump“, „Panama“ ja „Hot for Teacher“. Mõlemad albumid on müünud ainuüksi USAs üle kümne miljoni eksemplari ning saanud RIAA teemantsertifikaadi. Van Haleni kõlas põimusid virtuoosne kitarrimäng, hard rock ja 1980. aastatel üha enam ka süntesaatorid, mis aitasid bändil jõuda veel laiema publikuni.
14. Metallica
James Hetfield, Lars Ulrich, Dave Mustaine, Ron McGovney, Kirk Hammett, Cliff Burton, Jason Newsted, Robert Trujillo
„Enter Sandman“ (1991), „Master of Puppets“ (1986), „One“ (1988), „Fade to Black“ (1984), „Nothing Else Matters“ (1991)
1981. aastal loodud Metallica aitas thrash metal'il jõuda palju laiema publikuni. Bänd ühendas kiire ja agressiivse mängustiili meloodilisemate elementidega.
1991. aastal ilmunud omanimeline album Metallica, mida tuntakse ka The Black Albumi nime all, tõi bändile ülemaailmse läbimurde ning sisaldas muu hulgas lugusid „Enter Sandman“ ja „Nothing Else Matters“. Album on müünud maailmas üle 35 miljoni eksemplari ja kuulub rokkmuusika kommertsedukaimate plaatide hulka. Metallica mõjutas tugevalt ka hilisemaid 90ndate rokkbände, näidates, et raskema kõlaga metal võib jõuda suure peavoolupublikuni.
15. Guns N’ Roses
Axl Rose, Slash, Izzy Stradlin, Duff McKagan, Steven Adler, Matt Sorum, Dizzy Reed
„Sweet Child o’ Mine“ (1987), „Welcome to the Jungle“ (1987), „Paradise City“ (1987), „November Rain“ (1991), „Knockin’ on Heaven’s Door“ (1991)
1985. aastal Los Angeleses loodud Guns N’ Roses saavutas suure läbimurde 1987. aasta albumiga Appetite for Destruction. Ansambli kõlas põimusid hard rock, heavy metal ja punkroki mõjutused, mis andsid neile tolleaegse glam metal'i kõrval toorema ja agressiivsema kõla.
Appetite for Destruction sisaldas muu hulgas lugusid „Welcome to the Jungle“, „Paradise City“ ja „Sweet Child o’ Mine“ ning kujunes erakordselt edukaks debüütalbumiks. Bänd laiendas oma kõlapilti veelgi albumitel Use Your Illusion I ja Use Your Illusion II (1991), kus lisandusid muu hulgas klaver, keelpillid ja pikemad ballaadid, näiteks „November Rain“.
16. Nirvana
Kurt Cobain, Krist Novoselic, Aaron Burckhard, Dave Grohl
„Smells Like Teen Spirit“ (1991), „Come as You Are“ (1991), „Lithium“ (1991), „Heart-Shaped Box“ (1993), „In Bloom“ (1991)
1987. aastal loodud Nirvana tõusis 1990. aastate alguses Seattle'i grunge'i üheks keskseks nimeks. Kurt Cobaini laulukirjutamine ühendas toore punkenergia meloodilise tunnetusega ning bändi teine stuudioalbum Nevermind (1991) aitas grunge'i ja alternatiivroki laiema publikuni tuua.
Albumi esimene singel „Smells Like Teen Spirit“ kujunes kiiresti Nirvana läbimurde looks ning Nevermind tõusis 1992. aasta jaanuaris Billboard 200 albumiedetabeli esikohale. Bändi muusikat iseloomustasid järsud dünaamikamuutused, jõuline kitarrikõla ja emotsionaalsed laulusõnad, mis aitasid Nirvanal kujundada 1990. aastate roki kõlapilti.
17. Pearl Jam
Eddie Vedder, Mike McCready, Stone Gossard, Jeff Ament, Dave Krusen, Matt Cameron
„Alive“ (1991), „Jeremy“ (1991), „Even Flow“ (1991), „Black“ (1991), „Better Man“ (1994)
1990. aastal Seattle’is loodud Pearl Jam tõusis esile albumiga Ten (1991), millelt pärinevad muu hulgas „Alive“, „Even Flow“ ja „Jeremy“. Bändi toores ja emotsionaalne kõla erines Nirvana omast, kuid mõlemad aitasid grunge’i 1990. aastate alguses laiema publikuni viia.
Pearl Jam sai tuntuks ka energiliste live-esinemiste ja sõltumatu hoiaku poolest. 1994. aastal esitas bänd Ticketmasteri vastu monopolivastase kaebuse, vaidlustades muu hulgas piletitasude suuruse ja ettevõtte mõju kontserditurule.
18. Radiohead
Thom Yorke, Jonny Greenwood, Colin Greenwood, Ed O'Brien, Philip Selway
„Creep“ (1992), „Paranoid Android“ (1997), „Karma Police“ (1997), „No Surprises“ (1997), „Everything in Its Right Place“ (2000)
1985. aastal loodud Radiohead laiendas alternatiivroki piire eriti albumiga OK Computer (1997), kus kitarrikeskne rokk põimus eksperimentaalsemate helide ja ebatavaliste arranžeeringutega. Bänd jätkas uute suundade otsimist ka hiljem, näiteks elektroonilisema kõlaga albumil Kid A (2000), ning mõjutas tugevalt alternatiivroki edasist arengut
19. Foo Fighters
Dave Grohl, Nate Mendel, Pat Smear, Taylor Hawkins
„Everlong“ (1997), „My Hero“ (1997), „Learn to Fly“ (1999), „Best of You“ (2005), „The Pretender“ (2007)
Dave Grohl pani Foo Fightersile aluse 1994. aastal pärast Nirvana tegevuse lõppu. Bändi teine album The Colour and the Shape (1997), millel ilmusid „Everlong“ ja „My Hero“, aitas neil kujuneda üheks 1990. aastate tuntumaks alternatiivroki ansambliks. Hiljem kinnistasid nende positsiooni arvukad hitid ja energilised live-esinemised.
20. Green Day
Billie Joe Armstrong, Mike Dirnt, John Kiffmeyer, Tré Cool
„Basket Case“ (1994), „Good Riddance (Time of Your Life)“ (1997), „American Idiot“ (2004), „Wake Me Up When September Ends“ (2004), „Boulevard of Broken Dreams“ (2004)
1987. aastal tegevust alustanud Green Day aitas poppunki laiema publikuni viia. Läbimurdealbum Dookie (1994) ühendas punkroki energia meloodilise ja ligipääsetava kõlaga, samas kui American Idiot (2004) tõi bändile uue suure edulaine. Sellised lood nagu „Basket Case“ ja „Boulevard of Broken Dreams“ kinnistasid Green Day koha punkroki peavoolus.
21. Linkin Park
Mike Shinoda, Chester Bennington, Brad Delson, Dave „Phoenix“ Farrell, Joe Hahn, Rob Bourdon, Emily Armstrong, Colin Brittain
„In the End“ (2000), „Numb“ (2003), „Crawling“ (2000), „Somewhere I Belong“ (2003), „Breaking the Habit“ (2003)
1996. aastal loodud Linkin Park ühendas rock'i hiphopi, elektroonika ja metal'iga ning tõusis albumiga Hybrid Theory (2000) nu metal'i üheks tuntumaks nimeks. Lugudes nagu „In the End“ täiendasid teineteist Mike Shinoda räppvokaal ja Chester Benningtoni jõuline lauluhääl, millest kujunes bändi varase loomingu üks äratuntavamaid jooni. Hybrid Theory sai USAs teemantplaadi staatuse ning bändi ametliku biograafia järgi on Linkin Park müünud maailmas üle 100 miljoni helikandja.
22. The White Stripes
Jack White, Meg White
„Seven Nation Army“ (2003), „Fell in Love with a Girl“ (2001), „Icky Thump“ (2007), „Blue Orchid“ (2005), „The Hardest Button to Button“ (2003)
1997. aastal loodud The White Stripes tõi garaažiroki ja bluusiroki minimalistliku kõla uue põlvkonna kuulajateni. Album Elephant (2003) sisaldas nende tuntuimat lugu „Seven Nation Army“ ning aitas kinnistada duo koha 2000ndate tuntuimate rokkbändide seas. Nende lihtne koosseis, Jack White’i kitarr ja Meg White’i napp trummipartii, kujundas äratuntava stiili, mis mõjutas hilisemaid alternatiiv- ja garaažiroki artiste.
23. The Strokes
Julian Casablancas, Nick Valensi, Albert Hammond Jr., Nikolai Fraiture, Fabrizio Moretti
„Last Nite“ (2001), „Someday“ (2001), „Reptilia“ (2003), „Hard to Explain“ (2001), „Juicebox“ (2005)
1998. aastal New Yorgis loodud The Strokes aitas 2000. aastate alguses garaažiroki ja indie-roki taas suurema tähelepanu alla tuua. Nende debüütalbum Is This It (2001) tõi bändile rahvusvahelise tuntuse ning lood nagu „Last Nite“ ja „Hard to Explain“ kujundasid tugevalt kümnendi alguse alternatiivroki kõlapilti.
24. Muse
Matt Bellamy, Chris Wolstenholme, Dominic Howard
„Supermassive Black Hole“ (2006), „Uprising“ (2009), „Knights of Cydonia“ (2006), „Starlight“ (2006), „Hysteria“ (2003)
1994. aastal loodud Muse sai tuntuks suurejoonelise rokkheli poolest, milles põimuvad alternatiiv- ja progressiivse roki, elektroonika ning popi mõjutused. Album Black Holes and Revelations (2006) näitas hästi bändi žanripiire ületavat lähenemist ning jõudis Ühendkuningriigi albumiedetabelis esikohale.
25. Arcade Fire
Win Butler, Régine Chassagne, Richard Reed Parry, Tim Kingsbury, Howard Bilerman, Jeremy Gara, Sarah Neufeld
„Wake Up“ (2004), „Rebellion (Lies)“ (2004), „The Suburbs“ (2010), „No Cars Go“ (2007), „Reflektor“ (2013)
2001. aastal Montréalis loodud Arcade Fire ühendas indie-roki suurejooneliste, kohati orkestraalsete arranžeeringute ja mitmekihilise instrumentatsiooniga. Debüütalbum Funeral (2004) tõi neile laialdase tuntuse ning The Suburbs (2010) võitis Grammy aasta albumi auhinna. Bändi mitmekesine kõlapilt ja emotsionaalsed laulusõnad aitasid kujundada 2000. aastate alternatiiv- ja indie-roki arengut.
26. My Chemical Romance
Gerard Way, Mikey Way, Ray Toro, Frank Iero, Matt Pelissier
„Welcome to the Black Parade“ (2006), „Helena“ (2004), „Teenagers“ (2006), „Famous Last Words“ (2006), „I’m Not Okay (I Promise)“ (2004)
2001. aastal loodud My Chemical Romance tõi emo- ja alternatiivroki peavoolu. Album The Black Parade (2006) jõudis Billboard 200 edetabelis teisele kohale ning selle nimilugu kujunes bändi üheks tuntumaks hitiks. Teatraalne stiil, kontseptuaalne lähenemine ja emotsionaalsed laulusõnad aitasid bändil kujundada 2000. aastate rokkmuusika kõlapilti.
27. The Killers
Brandon Flowers, Dave Keuning, Mark Stoermer, Ronnie Vannucci Jr.
„Mr. Brightside“ (2004), „Somebody Told Me“ (2004), „When You Were Young“ (2006), „All These Things That I’ve Done“ (2004), „Human“ (2008)
2001. aastal Las Vegases loodud The Killers saavutas rahvusvahelise läbimurde debüütalbumiga Hot Fuss (2004), millelt pärinevad näiteks „Mr. Brightside“ ja „Somebody Told Me“. Bänd ühendas oma kõlas indie-roki, alternatiivroki ja new wave’i mõjutusi, mis aitasid neil 2000. aastate alguse rokkmuusikas tugevalt esile tõusta.
28. Coldplay
Chris Martin, Jonny Buckland, Guy Berryman, Will Champion
„Yellow“ (2000), „Clocks“ (2002), „The Scientist“ (2002), „Viva la Vida“ (2008), „Fix You“ (2005)
1996. aastal Londonis loodud Coldplay saavutas laiema tuntuse debüütalbumiga Parachutes (2000), millelt pärineb üks nende tuntumaid hitte „Yellow“. Bändi atmosfääriline alternatiiv- ja poproki kõla eristus paljudest tolleaegsetest Briti kitarribändidest ning arenes hilisematel albumitel üha suurejoonelisemaks ja žanriliselt mitmekesisemaks.
29. Kings of Leon
Caleb Followill, Nathan Followill, Jared Followill, Matthew Followill
„Sex on Fire“ (2008), „Use Somebody“ (2008), „Closer“ (2008), „Notion“ (2008), „The Bucket“ (2004)
Hiljuti Eestis kontserdi andnud Kings of Leon ühendas oma varases loomingus southern rock’i, garaažiroki ja bluusi mõjutusi. 1999. aastal Nashville's loodud bändi läbimurre tuli albumiga Only by the Night (2008), millel on nende ühed tuntumad palad „Sex on Fire“ ja „Use Somebody“. Caleb Followilli kare vokaal aitas kujundada bändi äratuntavat kõla, mis liikus aastate jooksul üha enam alternatiivroki suunas.
30. U2
Bono (Paul Hewson), The Edge (David Evans), Adam Clayton, Larry Mullen Jr.
„With or Without You“ (1987), „I Still Haven’t Found What I’m Looking For“ (1987), „Where the Streets Have No Name“ (1987), „One“ (1991), „Beautiful Day“ (2000)
1976. aastal Dublinis loodud U2 ühendas rokkmuusika sageli ühiskondlike ja poliitiliste teemadega. The Joshua Tree (1987) tõi neile ülemaailmse läbimurde lugudega „With or Without You“ ja „I Still Haven’t Found What I’m Looking For“ ning albumit on müüdud üle 25 miljoni eksemplari. U2 suutis oma kõla korduvalt uuendada ja püsis teiste tuntud 80ndate rokkbändide seas aktiivsena ka järgmistel kümnenditel.
Rokkmuusika on aastakümnete jooksul pidevalt muutunud ning iga uus põlvkond on lisanud sellele oma kõla ja ideed. Neid 30 bändi ühendab tugev mõju sellele, kuidas rokk arenes 1960. aastatest 2000. aastateni ja millisteks alamžanriteks see hargnes. Järgmised aastakümned näitavad, millises suunas žanr edasi liigub.
Kokkuvõte AI abil:
Kas artikkel meeldis? Jäta hinnang
Laadin...
