2000ndatel muutus rokk mitmekesisemaks: bändid põimisid omavahel eri žanre, katsetasid uute kõladega ja andsid välja terve rea kümnendi meeldejäävamaid hitte. Varasemate aastakümnete rokitraditsioonidele toetudes kerkis esile uus põlvkond artiste, kelle looming ulatus nu-metal'ist ja emost indie-roki ning pop-pungini. Allpool tutvustame 20 mõjukat bändi, kes aitasid kujundada 2000ndate roki nägu.
| Bänd | Žanr | Tuntuim album |
|---|---|---|
| Linkin Park | nu-metal / alternatiivrokk | Hybrid Theory (2000) |
| Green Day | punkrokk / alternatiivrokk | American Idiot (2004) |
| The White Stripes | garaažirokk / bluusrokk | Elephant (2003) |
| The Strokes | garaažiroki taassünd / indie-rokk | Is This It (2001) |
| Foo Fighters | alternatiivrokk / post-grunge | Echoes, Silence, Patience & Grace (2007) |
| My Chemical Romance | emo / alternatiivrokk | The Black Parade (2006) |
| Arctic Monkeys | indie-rokk / garaažiroki taassünd | Whatever People Say I Am, That's What I'm Not (2006) |
| Muse | alternatiivrokk / progressiivne rokk | Black Holes and Revelations (2006) |
| The Killers | indie-rokk / uus laine | Hot Fuss (2004) |
| Slipknot | nu-metal / heavy metal | Iowa (2001) |
| Kings of Leon | lõunarokk / alternatiivrokk | Only by the Night (2008) |
| Coldplay | alternatiivrokk | A Rush of Blood to the Head (2002) |
| Deftones | alternatiivmetal / nu-metal | White Pony (2000) |
| Avenged Sevenfold | heavy metal / hard rock | City of Evil (2005) |
| Paramore | pop-punk / alternatiivrokk | Riot! (2007) |
| Panic! At the Disco | alternatiivrokk / pop-punk | A Fever You Can't Sweat Out (2005) |
| LCD Soundsystem | tantsupunk / elektrooniline rokk | Sound of Silver (2007) |
| Modest Mouse | indie-rokk | Good News for People Who Love Bad News (2004) |
| A Perfect Circle | alternatiivmetal / progressiivne rokk | Thirteenth Step (2003) |
| Good Charlotte | pop-punk / alternatiivrokk | The Young and the Hopeless (2002) |
Linkin Park
Chester Bennington, Mike Shinoda, Brad Delson, Rob Bourdon, Dave „Phoenix“ Farrell, Joe Hahn
Hybrid Theory (2000)
„In the End“, „Crawling“
Linkin Parki debüütalbum Hybrid Theory (2000) tõi kokku roki, hiphopi ja elektroonilise muusika viisil, mis kõlas tollal värskelt ja eristuvalt. Albumit saatis tohutu edu ning sellised lood nagu „In the End“ ja „Crawling“ jõudsid väga laia kuulajaskonnani.
Chester Benningtoni jõuline lauluhääl, Mike Shinoda räpp ja bändi nu-metal'i kõlapilt aitasid kujundada stiili, mida seostatakse tugevalt 2000ndate alguse rokkmuusikaga.
Green Day
Billie Joe Armstrong, Mike Dirnt, Tré Cool
American Idiot (2004)
„Boulevard of Broken Dreams“, „Holiday“
Juba 90ndate rokkbändide seas tuntust kogunud Green Day alustas uut aastakümmet tugevalt. Albumiga American Idiot (2004) muutus nende kõla ambitsioonikamaks ning poliitilisemaks. Kontseptuaalne rokkalbum võitis mitu auhinda ja tõi bändile uue põlvkonna kuulajaid. „Boulevard of Broken Dreams“ ja „Holiday“ kujunesid rahvusvahelisteks hittideks, samal ajal kui bänd säilitas oma punkroki juured.
The White Stripes
Jack White, Meg White
Elephant (2003)
„Seven Nation Army“
The White Stripes paistis silma minimalistliku kõla ning äratuntava punase, valge ja musta visuaalse stiiliga. Laiem läbimurre saabus albumiga White Blood Cells (2001), kuid 2003. aasta Elephant kinnistas duo positsiooni veelgi. Sellelt albumilt pärinev „Seven Nation Army“ kasvas üheks 21. sajandi kõige hõlpsamini äratuntavaks rokilauluks.
Jack ja Meg White ühendasid garaažiroki ja bluusi teadlikult lihtsa produktsiooniga, mis eristas neid kümnendi paljudest tugevalt töödeldud rokkplaatidest.
The Strokes
Julian Casablancas, Nick Valensi, Albert Hammond Jr., Nikolai Fraiture, Fabrizio Moretti
Is This It (2001)
„Last Nite“, „Someday“
The Strokes tõi albumiga Is This It (2001) rokkmuusikasse tagasi toorema ja vahetuma kõla. Album aitas hoogustada 2000ndate alguse garaažiroki taassündi ning mõjutas tugevalt kujunevat indie-roki skeenet.
„Last Nite“ ja „Someday“ ühendasid lihtsad kitarrikäigud, nakkavad meloodiad ja Julian Casablancase iseloomuliku laulustiili. Bänd kogus kiiresti rahvusvahelist tähelepanu ning kujunes üheks kümnendi indie-roki keskseks nimeks.
Foo Fighters
Dave Grohl, Taylor Hawkins, Nate Mendel, Chris Shiflett
Echoes, Silence, Patience & Grace (2007)
„The Pretender“, „Best of You“
Foo Fighters jätkas 2000ndatel oma tõusu albumitega In Your Honor (2005) ning Echoes, Silence, Patience & Grace (2007). Sellised lood nagu „Best of You“ ja „The Pretender“ jõudsid bändi suurimate hittide hulka. Dave Grohli juhitud ansambli tugevuseks kujunesid meloodilise alternatiivroki kõrval energilised kontserdid, mis aitasid Foo Fightersil säilitada oma koha ühe tuntuma kaasaegse rokkbändina.
My Chemical Romance
Gerard Way, Ray Toro, Frank Iero, Mikey Way, Bob Bryar
The Black Parade (2006)
„Welcome to the Black Parade“
My Chemical Romance saavutas suurema läbimurde albumiga Three Cheers for Sweet Revenge (2004), kuid The Black Parade (2006) tõi bändile veelgi suurema tuntuse. Teatraalne visuaalne stiil, emotsionaalsed laulutekstid ja „Welcome to the Black Parade“ taolised suurejoonelised lood kõnetasid tervet põlvkonda kuulajaid. MCR-ist sai üks 2000ndate emo ja alternatiivroki tuntumaid esindajaid ning oluline peatükk roki arengus läbi aastakümnete.
Arctic Monkeys
Alex Turner, Jamie Cook, Nick O’Malley, Matt Helders
Whatever People Say I Am, That's What I'm Not (2006)
„I Bet You Look Good on the Dancefloor“
Arctic Monkeys murdis esile albumiga Whatever People Say I Am, That's What I'm Not (2006), millest sai üks Suurbritannia muusikaajaloo kõige kiiremini müüdud debüütalbumeid. „I Bet You Look Good on the Dancefloor“ näitas hästi Alex Turneri teravmeelseid laulusõnu ja bändi tempokat kitarrikõla.
Arctic Monkeysi esiletõus näitas ka seda, kuidas internet oli hakanud muusika levikut muutma. Bändi demod ja lood levisid fännide kaudu veebis juba enne debüütalbumi ilmumist. Seetõttu ei sõltunud nende tuntus ainult raadiost või traditsioonilisest plaadifirma turundusest, mis oli 2000ndate keskpaigas veel üsna uus nähtus.
Muse
Matt Bellamy, Chris Wolstenholme, Dominic Howard
Black Holes and Revelations (2006)
„Knights of Cydonia“, „Starlight“, „Supermassive Black Hole“
Muse kogus laiemat tähelepanu albumiga Origin of Symmetry (2001), kuid Black Holes and Revelations (2006) viis bändi rahvusvahelise edu uuele tasemele. Nende dramaatilises kõlas põimusid alternatiivrokk, progressiivne rokk, elektroonika ja sümfoonilised mõjutused.
„Starlight“ ja „Knights of Cydonia“ näitasid bändi suurejoonelisemat külge, samas kui raskema kõlaga „Supermassive Black Hole“ tõi nende loomingusse veel ühe eristuva varjundi.
The Killers
Brandon Flowers, Dave Keuning, Mark Stoermer, Ronnie Vannucci Jr.
Hot Fuss (2004)
„Mr. Brightside“, „Somebody Told Me“
The Killers saavutas kiire läbimurde debüütalbumiga Hot Fuss (2004), millelt pärinevad „Mr. Brightside“ ja „Somebody Told Me“. Nende indie-roki, süntesaatorite ja uue laine mõjutustega kõla sobitus hästi kümnendi keskpaiga muusikapilti. Järgnenud aastatel kujunes bändist suurte festivalide peaesineja ning nende albumid ja singlid saavutasid edu paljudes riikides.
Slipknot
Corey Taylor, Jim Root, Mick Thomson, Shawn Crahan, Sid Wilson, Joey Jordison
Iowa (2001)
„Duality“, „People = Shit“
Slipknot paistis kümnendi metal-skeenel silma agressiivse kõla, suure koosseisu ja maskides lavapersoonidega. Iowa (2001) kinnistas bändi positsiooni raskema muusika ühe olulisema nimena ning sisaldas selliseid jõulisi lugusid nagu „People = Shit“. Slipknot ühendas nu-metal'i, alternatiiv-metal'i ja ekstreemsema metal'i elemente ning nende intensiivsed kontserdid muutusid bändi kuvandi lahutamatuks osaks.
Kings of Leon
Caleb Followill, Nathan Followill, Jared Followill, Matthew Followill
Only by the Night (2008)
„Sex on Fire“, „Use Somebody“
Kings of Leon alustas toorema lõuna- ja garaažiroki kõlaga, milles võib kuulda 70ndate rokkbändide mõjutusi. Suur rahvusvaheline läbimurre saabus aga albumiga Only by the Night (2008). „Sex on Fire“ ja „Use Somebody“ tõid bändile Grammy auhindu ning jõudsid edetabelitesse üle maailma. Ansambli areng rämedamast garaažirokist avarama staadioniroki poole tegi neist ühe kümnendi edukama rokkbändi.
Coldplay
Chris Martin, Jonny Buckland, Guy Berryman, Will Champion
A Rush of Blood to the Head (2002)
„Clocks“, „The Scientist“
Coldplay 2000. aasta debüütalbum Parachutes pani aluse bändi kiirele tõusule, kuid A Rush of Blood to the Head (2002) kinnistas nende staatuse ühe kümnendi populaarseima rokkansamblina. „Clocks“ ja „The Scientist“ tõid esile bändile omase atmosfäärilise kõla, klaveripartiid ja Chris Martini emotsionaalse laulustiili.
Ka bändi sisekultuur eristus mõnest varasemast rokkstereotüübist. Coldplay liikmed leppisid juba karjääri alguses kokku, et rasked narkootikumid nende bändielu juurde ei kuulu.
Deftones
Chino Moreno, Stephen Carpenter, Abe Cunningham, Chi Cheng
White Pony (2000)
„Change (In the House of Flies)“
Juba 1990ndatel tuntust kogunud Deftones astus uude kümnendisse tugevalt albumiga White Pony (2000). Plaat tõi nende muusikasse varasemast atmosfäärilisema ja eksperimentaalsema kõla ning sisaldas muu hulgas lugu „Change (In the House of Flies)“. Deftones laiendas nu-metal'i piire, ühendades rasked kitarrid shoegaze'i, alternatiivroki ja unenäolisemate helikihtidega.
Avenged Sevenfold
M. Shadows, Synyster Gates, Zacky Vengeance, Johnny Christ, The Rev
City of Evil (2005)
„Bat Country“
Avenged Sevenfold alustas metalcore'i mõjutustega, kuid albumil City of Evil (2005) muutus nende kõla meloodilisemaks ja traditsioonilise heavy metal'i poole kalduvaks. „Bat Country“ tõi esile keerukad kitarripartiid, kiired soolod ja M. Shadowsi jõulise vokaali. Bändi muusikas leidub selgeid mõjutusi ka 80ndate rokkbändideheavy metal'i ja hard rock'i maailmast.
2003. aastal osales ansambel Take Action Touril, mille eesmärk oli tõsta teadlikkust vaimse tervise probleemidest ja enesetappude ennetamisest.
Paramore
Hayley Williams, Josh Farro, Jeremy Davis, Zac Farro
Riot! (2007)
„Misery Business“
Hayley Williamsi juhitud Paramore saavutas suurema läbimurde albumiga Riot! (2007), mille üks tuntumaid lugusid oli „Misery Business“. Bändi liikmed olid koosseisu moodustades erakordselt noored: ansambel sai alguse 2004. aastal, kui Williams oli vaid 15-aastane. Paramore kogus tuntust muu hulgas Warped Touri kontsertidel, mis aitasid kasvatada huvi nende plaatide vastu ning kinnistasid bändi koha pop-pungi ja alternatiivroki skeenel.
Panic! At the Disco
Brendon Urie, Ryan Ross, Spencer Smith, Jon Walker
A Fever You Can't Sweat Out (2005)
„I Write Sins Not Tragedies“
Panic! At the Disco debüütalbum A Fever You Can't Sweat Out (2005) ühendas pop-pungi, emo, elektroonilisi elemente ja kabareelikku teatrilisust. „I Write Sins Not Tragedies“ kujunes albumi suureks läbimurdehitiks ning tõi bändile kiiresti rahvusvahelise tuntuse. Nende omanäoline visuaalne stiil ja žanre segav kõla tegid bändist ühe 2000ndate kõige äratuntavama alternatiivroki nime.
LCD Soundsystem
James Murphy, Pat Mahoney, Nancy Whang, Tyler Pope
Sound of Silver (2007)
„All My Friends“, „Daft Punk Is Playing at My House“
LCD Soundsystem ühendas roki elektroonilise muusika ja tantsupungi rütmidega. James Murphy juhitud kollektiivi looming võis olla korraga tantsuline, irooniline ja melanhoolne. Nende omapärasemate lugude hulka kuuluvad „Daft Punk Is Playing at My House“ ning ligi 46 minuti pikkune „45:33“. Album Sound of Silver (2007) sisaldas kriitikute kõrgelt hinnatud lugu „All My Friends“, millest kujunes üks bändi tuntumaid palu.
Modest Mouse
Isaac Brock, Jeremiah Green, Eric Judy
Good News for People Who Love Bad News (2004)
„Float On“
Modest Mouse'il oli juba enne 2004. aastat lojaalne kuulajaskond, kuid Good News for People Who Love Bad News tõi neile palju laiema tuntuse. Singel „Float On“ kujunes ootamatult suureks hitiks ning jõudis kuulajateni, kes polnud bändi varasema indie-roki loominguga tuttavad. Isaac Brocki iseloomulik vokaal ja bändi pisut nihkes kõlapilt aitasid Modest Mouse'il kümnendi alternatiivroki seas selgelt eristuda.
A Perfect Circle
Maynard James Keenan, Billy Howerdel, Josh Freese, Jeordie White
Thirteenth Step (2003)
„Weak and Powerless“, „Judith“
Tooli laulja Maynard James Keenani ja kitarrist Billy Howerdeli eestvedamisel loodud A Perfect Circle tõi alternatiiv-metal'isse tumeda ja atmosfäärilise kõla. Ansambli debüütalbum Mer de Noms (2000) sisaldas lugu „Judith“, millest sai kiiresti üks nende tuntumaid palu. Bändi loomingut on kirjeldatud dramaatilise ja pingelise alternatiiv-metal'ina, mis sobitus hästi 2000ndate alguse raskema roki emotsionaalsema suunaga.
Good Charlotte
Joel Madden, Benji Madden, Paul Thomas, Billy Martin, Dean Butterworth
The Young and the Hopeless (2002)
„Lifestyles of the Rich & Famous“, „The Anthem“
Good Charlotte jõudis laiema publikuni albumiga The Young and the Hopeless (2002), millelt pärinevad „Lifestyles of the Rich & Famous“ ja „The Anthem“. Tempokas pop-punk ning noorele kuulajaskonnale tuttavaid teemasid käsitlevad laulusõnad muutsid bändi üheks 2000ndate pop-pungi tuntumaks nimeks. Ansambel osales ka ühiskondlikes projektides, sealhulgas koostöös American Foundation for Suicide Preventioniga, ning kujunes paljudele sel kümnendil üles kasvanud kuulajatele oluliseks bändiks.
Kui vaadata 2000ndate rokkmuusika mitmekesisust, on selle kõlapilt juba üsna kaugel ajast, mil 60ndate rokkbändid žanri uusi piire alles kujundasid. Rokk on aastakümnete jooksul muutunud koos artistide, kuulajate, tehnoloogia ja laiema kultuuriga. 2000ndate bändid jätkasid seda arengut, segades varasemaid mõjutusi uute žanride ja produktsioonivõtetega ning luues omakorda lähtekoha järgmistele rokkmuusika põlvkondadele.
Kokkuvõte AI abil:
Kas artikkel meeldis? Jäta hinnang
Laadin...
